Aleksander Ohu
Aleksander Ohu (23. veebruar 1901 Ravila vald, Harjumaa – 18. veebruar 1972 Tartu) oli eesti geofüüsik ja meteoroloog.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Ohu oli talupidaja poeg.[1]
Lõpetas 1921 Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Eragümnaasiumi, õppis 1922–34 ja 1939–1940 TÜ matemaatika-loodusteaduskonnas. Oli 1925–28 TÜ meteoroloogiaobservatooriumi sünoptik, töötas aastast 1929 Tallinna Hüdrometeoroloogia Instituudis, oli aastast 1947 Eesti TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi teadur. Hiljem töötas Tartu Struumatõrje Dispanseris.[1]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Uurimisvaldkond: ilmastik Eestis ja Läänemere piirkonnas. Üle 10 teaduspublikatsiooni.[1]
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- Tormid Läänemerel. // Rahvaülikool (1928) 3, 4
- Merevee temperatuuri, soolsuse ja voolu vaatlused 1924–1928. Tartu, 1930
- Eesti ilmastiku sõltumusi. // Loodusuurijate Seltsi aastaraamat XXXVIII (1931)
- Äikese nähtusi Eestis. Tartu, 1932
- Äärmiinimumide tekkimine ja arenemine Läänemere piirkonnas. Tartu, 1933
- 13-aastase perioodi esinemisi Eesti ilmastikus. // Eesti Loodus (1934) 4
- Mikrokliimast ja aedviljasaakidest. Tallinn, 1961
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. Trt, 1994, II, 220
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.