Aleksander Aru

Aleksander Aru (24. aprill 1910 Põhja-Kaukaasia, Stavropoli kubermang, Allmäe küla – 9. august 1994 Tallinn) oli Eesti NSV partei- ja riigitegelane. ÜK(b)P liige 1944. aastast. Rahvuselt eestlane, valdas vabalt nii eesti kui vene keelt.

Noorus Venemaal

Vanaisa oli pärit Jõhvi kandist Virumaalt ja asus pärast pärisorjuse kaotamist Eestist elama Kaukaasiasse, kus A. Aru sündis talupoja peres. 1924 oli sepa juures õpipoisiks, siis lõpetas traktoristide kursused Stavropolis. 1927 oli ühise maaharimise seltsis "Uus Elu" traktorist. 1930. aastal lõpetas Aleksandrodari täieliku keskkooli II astme Armaviri ringkonna Velikoknjažeski külas. Pärast kooli lõpetamist töötas veidi aega lukksepana, 1931 sõitis Leningradi ja töötas Leningradi mehaanikatöökodades algul lukksepana, hiljem peainsenerina. Töö kõrvalt lõpetas 1940. aastal Leningradi industriaaltehnikumi tehnik-mehaanikuna. 1941 jätkas õpinguid Leningradi täppismehaanika ja optika instituudis ja siis Kaasani lennundusinstituudis.

Sealt visati ta halva õppeedukuse tõttu teiselt kursuselt välja. Juulist oktoobrini 1941 töötas Kuibõševi rajoonikomitee mobilisatsiooni alusel Leningradi kindlustustöödel, novembrist 1941 alates Leningradis tootmisõppe tööstuskoolis nr 73. Suvel 1942 evakueeriti see Kaasanisse ja ühendati tööstuskooliga nr 7. Aru töötas seal meistrina ja direktori asetäitjana poliitalal maikuuni 1944, kui saadeti tagasi Leningradi. Töötas seal tööstuskooli nr 22 peamehaanikuna.

Parteisse võeti 1944. aasta septembris Vassili saare rajoonikomitee poolt Leningradis, komsomolis oli olnud aastail 1928–1943.

Tegevus Eesti NSV-s

1944. aasta septembris kutsuti Aru tööle Eesti NSV Tööjõureservide Vabariiklikku Valitsusse, kus kinnitati 10. jaanuar 1945 EK(b)P KK büroo otsusega ülema asetäitjaks. 26. aprill 1945 kinnitati KK büroo otsusega EK(b)P KK tööstusosakonna juhataja asetäitjaks. Märtsist novembrini 1946 töötas KK sekretäri asetäitjana tööstuse alal. Kuna Arul ei olnud KK sekretärile põhikirja järgi vajalikku kolmeaastast parteistaaži, siis saatis Sergei Sazonov juunis 1946 kirja ÜK(b)P Keskkomitee sekretärile Aleksei Kuznetsovile, et Aru kinnitataks erandkorras. 5. september 1946 muudeti EK(b)P KK büroo 01.04.1946 otsus A. Aru suhtes ja ta soovitati võtta kuulajaks ÜK(b)P KK juures asuvasse Kõrgemasse Parteikooli organisatsioonilis-parteilisse teaduskonda.

Langus EKP juhtkonnast

Märtsis 1946 saatis keegi A. Teleman avalduse EK(b)P KK kaadriosakonda, kus teatas, et Aru vanemad olid jõukad talupojad, kes kasutasid töölisi oma majapidamises. 1930. aastal saadeti nad külast välja. Terve pere olid baptistid. A. Telemani avaldust hakati kontrollima. Stavropoli kraikomiteest tuli 5. märtsil 1947 teade, kus kinnitati, et Aru on pärit kulakuperekonnast. Isa oli 1932. aastal saanud nõukogudevastase agitatsiooni eest 3 aastat vanglakaristust. Vend läks saksa vägede taandumisel nendega kaasa, naine oli olnud saksa komandandi teenija. 3. aprillil 1947 saatis EK(b)P KK kaadriosakonna partei- ja komsomolikaadri sektori juhataja Goremõkin kirja kõigi nende faktidega sekretäridele Nikolai Karotammele, Sergei Sazonovile ja Kuzminile. A. Aru küsimus läks otsustamiseks EK(b)P KK parteikolleegiumisse.

EK(b)P KK otsusega 18. augustil 1947 tehti ÜK(b)P KK-le ettepanek heita A. Aru välja Kõrgemast Parteikoolist oma sotsiaalse päritolu varjamise ja partei petmise eest. (A. Aru õppis novembrist 1946 veebruarini 1948 ÜK(b)P KK juures asuvas Kõrgemas Parteikoolis Moskvas).

ÜK(b)P KK otsusega 16. jaanuar 1948 heideti Aru parteikoolist välja ja ta saabus EK(b)P KK käsutusse. Aru personaalküsimust arutati EK(b)P KK büroo istungil 26. märtsil 1948. Oma sotsiaalse päritolu varjamise eest ÜK(b)P-sse astumisel ja EK(b)P KK aparaati tööle asumisel avaldati vali noomitus hoiatuse ja arvestuskaardile kandmisega. Lisandus otsus – saata madalale tootlikule tööle.

Töö rahvamajanduses

1948. aasta aprillist töötas Aru Volta tehases tsehhiülemana. 8. veebruaril 1949 soovitas põllumajandusministri asetäitja A. Premet kinnitada A. Aru Tallinna masina-traktorijaama direktoriks. Sellel kohal töötas A. Aru novembrini 1955. Ta oli korduvalt pöördunud põllumajandusministeeriumi ja EK(b)P Kose rajoonikomitee poole palvega vabastada ta sellelt kohalt perekondlikel põhjustel. Kose rajoonikomitee otsusega sai A. Aru aprillis 1954 valju noomituse arvestuskaardile kandmisega rajoonikomitee otsuste täitmata jätmise pärast Tallinna masina-traktorijaamas.

Augustis 1955 avaldas Kose rajoonikomitee talle noomituse vastutustundetu suhtumise eest saagi koristamisel ja taliviljakülvil. Kõik need parteilised karistused kustutati hiljem.

29. oktoobril 1955 tegi Eesti NSV Põllumajanduse Ministeerium (ministri asetäitja A. Torf) ettepaneku vabastada A. Aru Tallinna masina-traktorijaama direktori ametikohalt seoses tema ületoomisega tööle ministeeriumi keskaparaati. EK(b)P KK sekretariaadi otsusega 12. detsember 1955 vabastati A. Aru masina-traktorijaama direktori kohalt perekondlikel põhjustel.

1955. aastal lõpetas ta kaugõppes Eesti Põllumajanduse Akadeemia, 1959–1961 töötas remondi-mehaanikatehase Progress direktorina, 1961. aasta novembrist töötas tehases Santehnik insenerkonstruktorina.

17. aprill 1962 EKP KK büroo otsusega kinnitati EKP Tallinna linnakomitee otsus 14. detsembrist 1961 heita Aru partei ridadest välja joomise ja amoraalse käitumise eest. 11. detsembril 1962 oli Aru apellatsioon arutusel NLKP KK juures asuvas parteikomisjonis. A. Aru taastati partei liikmeks. Talle avaldati vali noomitus arvestuskaardile kandmisega ebaväärika käitumise eest. 04.08.1964 oli A. Aru personaalküsimus jälle arutusel EKP KK presiidiumi istungil, kus paluti NLKP KK juures asuvat parteikomisjoni kustutada A. Aru 1962. aasta parteiline karistus. Tallinna linnakomitee otsusega paluti tühistada Aru parteiline karistus, kuna Aru iseloomustatakse tööl positiivselt. NLKP KK juures asuva parteikomisjoni otsusega 13. oktoobri 1964 rahuldati EKP KK taotlus tühistada A. Aru vali noomitus (NLKP KK juures asuv parteikomisjoni esimehe N. Šverniku allkirjaga).

Isiklikku

Abikaasa: Jelizaveta Aru (s. 1916), pojad Albert (s. 1936) ja Vladimir (s. 1948).