Albrecht (ertshertsog, 1817–1895)
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2026) |
Albrecht Friedrich Rudolph Dominik von Habsburg-Lothringen (3. august 1817 – 18. veebruar 1895) oli Habsburgide-Lotringite dünastiast pärit Austria-Ungari ertshertsog, Tescheni hertsog ja feldmarssal.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ertshertsog Albercht sündis 1817. aastal Viinis Asperni-Esslingi lahingu kangelase, ertshertsog Karli ning Nassau-Weilburgi printsessi Henrietta perekonna teise lapsena. Oma isa kuulsusrikka teenistuse ja enda andekuse tõttu sai Albrecht juba noorusest peamiselt sõjaväealase hariduse[1].
1830. aastal nimetati Albrecht Ungari päritolu jalaväerügemendi nr. 44 inhaberiks. Samal aastal autasustati teda ka Kuldvillaku ordeniga[2]. 1836. aasta 15. detsembril sai ta ka jalaväerügemendi nr. 13 ooberstiks. Järgmise aasta 19. mail võttis ertshertsog juhatajakoha ametlikult üle. Juunis haigestus Albrecht rügemendi manöövrite ajal, nii et pidi mõnda aega teenistusest lahkuma. Hiljem esitles ta rügementi ka enda isale.[3] 1839 võttis ta üle ka kürassiirirügemendi nr. 4. Järgmisel aastal ülendati ta kindralmajoriks.[2]
1843. aastal korraldas ta Lüneburgis Saksa Liidu vägede ülevaatusi. Pärast tema Austriasse naasmist ülendati ta feldmarssal-leitnandiks ning määrati Määrimaa ja Sileesia vägede ülemjuhatajaks.[4] 1844. anti tema kontrolli alla ka Austria väed. 1848. aastal lahkus Albrecht enda ametist ning läks Josef Radetzky Itaalia armeesse üle. Itaalia esimese iseseisvussõja ajal paistis Albrecht diviisiülemana mitmes lahingus oma vapruse ning ennastsalgavusega välja. 1849. aasta 23. märtsil toimunud Novara lahingus hõivas ertshertsog oma üksustega taktikaliselt tähtsad positsioonid, mille tõttu teda hiljem Maria Theresia militaarordeni rüütliristi ja seejärel komandöriristiga autasustati.[2]
Pärast lühiajalist teenistust Mainzi kindluse komandandina määrati Albrecht 1851. aasta septembris Ungari sõjakuberneriks. Oma ametiajal korraldas ta läbirääkimisi kohaliku elanikkonnaga ning viis läbi maal kehtiva sõjaseisukorra leevendamist. Lisaks reformis ta kuningriigi administratsiooni.[5] Ta naasis 1860. aastaks sõjateenistusse ning juhatas 1866. aastal vägesid Itaalias. Kolm aastat varem oli ta feldmarssali auastme saanud. Albrecht saavutas 24. juunil 1866 Custoza lahingus suure võidu, kuid sõjategevuses Preisimaa vastu sai Austria siiski lüüa.[6]
1869. aasta 24. märtsil määrati Albrecht keiserliku ja kuningliku armee inspektor-kindraliks. Teda on süüdistatud liigses konservatiivsuses ning armeereformide takistamises. Albrecht oli siiski oma töösse pühendunud.[7]
Albrecht langes oma elu lõpus lähedaste (tema tütar Mathilda, vennad Karl Ferdinandi ja Wilhelm Franzi ning nõbu Francesco II) surmade tõttu masendusse. Albrecht sai Francesco II kirstu kandes külmetuse ning suri 18. veebruaril 1895.[7]
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Albrecht abiellus 1. mail 1844 Münchenis Baieri kuninga Ludwig I tütre Hildegardiga. Abielust sündis kolm last.
- Ertshertsoginna Maria Theresia (1845–1927). Abiellus Württembergi printsi Philippiga.
- Ertshertsog Karl (1847–1848). Suri rõugetesse.
- Ertshertsoginna Mathilda (1849–1867). Suri kaks nädalat pärast seda, kui oli oma kleidi kogemata põlema süüdanud.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Criste, Oscar. "Albrecht, Erzherzog von Österreich." Allgemeine Deutsche Biographie. Kd. 45. Leipzig: Duncker & Humblot, 1900.
- Duncker, Carl von. Feldmarschall Erzherzog Albercht. 1897.
- Teuber, Oscar. Feldmarschall Erzherzog Albrecht. Ein Lebensbild. Minerva, 1895.
- Wurzbach, Constantin von. "Habsburg, Albrecht Friedrich Rudolph." Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich. Kd. 6. Viin: Kaiserlich-königliche Hof- und Staatsdruckerei, 1860.