Albrecht Sutor

Albrecht Sutor (25. jaanuar 1691 Wolgast – 10. aprill 1758 Kambja) oli Eesti vaimulik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Albrecht Sutor sündis Kirde-Saksamaal Wolgasti linnas, praeguse haldusjaotuse järgi Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal, mis tollal koos terve Pommerimaaga (nagu ka Liivimaa) Rootsi riigi koosseisu kuulus. Kuni 17. eluaastani sai Sutor haridust koduõpetaja käe all. Edasi läks ta õppima naaberlinna Anklami kooli, kaks aastat hiljem jätkas õpinguid Stargardi linna gümnaasiumis. Rostocki Ülikooli immatrikuleerus ta 25. augustil 1712. Tal oli õnne elada kuus aastat kindralsuperintendendi ja usuteaduse professori dr Albrecht Joachim von Krakewitzi majas, kus Sutor oli professori sekretär ja raamatukoguhoidja. Aastal 1718 andis Mecklenburgi hertsog, kellele ta hea jutlustajana silma oli jäänud, Sutorile käsu jutlustajaamet vastu võtta.

Kuid enne, kui Sutor pidi siirduma Mecklenburgi, sai ta Liivimaa maanõunikult parun von Rosenilt kutse asuda sinna tööle. Professor Krakewitz püüdis teda ümber veenda, kuid Sutor asus Rostockis laevale. Lisaks Sutorile oli kutse Liivimaale saanud ka üks teine tudeng – Heinrich Wollin. Septembris 1718 jõudsid nad laevaga õnnelikult Riiga. Riias võttis noormehi väga sõbralikult vastu Liivimaa superintendent Heinrich von Brüningk. Sutor pidas Riias ühe jutluse, misjärel reisis edasi Tartusse, kus teda ootas ülemõpetaja Jakob Wildberg, kes oli kolm aastat enne teda Rostocki ülikooli usuteaduskonda astunud. Tartust läks ta maanõuniku korraldusel edasi Vana-Kuuste mõisa, kus õppis eesti keelt ja pidas mõnikord jutlusi. 17. juulil 1719 ordineeriti Sutor Riias õpetajaks.

Aastal 1719 kutsuti ta Suure-Kambja mõisa omaniku, 17-aastase parun Karl Otto von Stackelbergi poolt Kambja koguduse õpetajaks. Ta võttis kutse vastu ja teenis Kambja kogudust 1719–1758. Aastal 1720 abiellus ta Jakob Wildbergi sugulase Anna Mariaga, neil sündis kuus tütart ja kaks poega. Elu Kambjas oli troostitu, kuna kirik oli varemetes ning nii talurahvas kui aadel vaesunud. Jumalateenistusteks koguneti rehehoonesse. Koguduse patroon von Stackelberg eelistas mõisa vaesusele ennasthävitavat linnaelu Tartus. Sutor asus hoolega tööle. Tal oli südant vaeste aitamiseks. Heaks abimeheks oli talle temast paarkümmend aastat vanem köster Ignatsi Jaak. 1721. aasta lõpul, veidi enne advendiaega, jõudsid lõpule Kambja kiriku taastamistööd. Raskustega silmitsi seista tuli siiski ka edaspidi. Nimelt tabas Kambjat nii 1726. kui ka 1730. aastal nälg, kuid samal ajal käis rahvas üha hoolsamalt kirikus. Aastal 1726 asutas ta pastoraati väikese kooli, mis tegutses viis aastat. Aastal 1727 andis ta koos Sangaste Püha Andrease koguduse õpetaja Gotthard Friedrich Rauschertiga välja "Wastse Testamendi" teise trüki ja aastal 1729 lõunaeestikeelse lauluraamatu. Aastast 1728 anti talle ka Tartu praostkonna praosti ülesanded. Ning aastal 1731 usaldati talle Tartu saksa kooli inspekteerimine. Tänu Albrecht Sutori kaitsekirjadele pääses köster Ignatsi Jaak mitmel korral (1727 ja 1734) mõisnike käest, kes teda tagasi pärisorjusse nõudsid. 23. märtsil 1731 suri Urvaste Püha Urbanuse koguduse õpetaja Heinrich Wollin, kellega koos Sutor oli Liivimaale saabunud. Nüüd oli Sutor see, kes Urvastesse uut õpetajat otsis. 1732. aastal tuli Saksamaalt värskelt Jena ülikooli lõpetanud Johann Christian Quandt. Õppinud Kambja pastoraadis Sutori käe all eesti keelt, asus õpetaja Quandt tööle. Lühikesest tutvusest sündis sõprus, mis saatis mehi surmani. Mais 1736 pidi Sutor matma oma abikaasa.

Vennastekoguduse liikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1736 külastas Liivi- ja Eestimaad vennastekoguduse rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf. Sutor kohtus temaga Lätimaal Valmiera mõisas. Seal sai Sutorile korraga selgeks vennastekoguduse liikumise tähendus. Herrnhutist ja vennastekoguduse äratusliikumisest oli ta juba varem õpetaja Quandti käest. Tagasiteel Kambjasse peatus Sutor Urvastes ja ütles seal Quandtile: "Nüüd ma mõistan, mida sa oled mulle tahtnud ütelda". Vahepeal oli Suure-Kambja parun von Stackelberg oma eluviise põhjalikult muutnud. Aastal 1737 tutvus Albrecht Sutor Kriimani mõisahärra von Gaveliga, kes samal aastal elas läbi usulise ärkamise. Sealsamas Kriimanis elas ka von Gaveli abikaasa õde, Liivimaa maanõuniku tütar Margarethe Helene von Tiesenhausen (1719–1788). Juba järgmisel aastal laulatati Sutor noore aadlivõsuga. Neil sündis viis poega. Võttes eeskuju Urvaste õpetajast Quandtist, hakkas Albrecht Sutor 1738. aastal pidama piiblitunde ka Kambjas koos köstri ja eesti kirikuvanemate ehk vöörmündritega. Koos talupoegadega istus palvetundides nüüd ka parun von Stackelberg. Varsti pidasid talupojad juba iseseisvalt palve- ja piiblitunde terves Kambja kihelkonnas. Aastal 1741 suri Ignatsi Jaak. Ent Sutorile saadeti abiks Herrnhutist vend Michael Morgner, kes ühtlasi oli Sutori lastele koduõpetajaks. Aastal 1745 saadeti Urvaste koguduse poolt Kambjasse uueks köstriks Mango Jaagu, kelle poeg Johann ehitas hiljem Kambja kirikule esimese oreli. Ent raskusi vennastekoguduse töösse tõi suhete halvenemine riigivõimuga. Samuti püüdis maarahva usulise aktiivsuse kasvu takistada Kodijärve mõisa omanik von Brackel, kellele ei meeldinud veel, et piiblitunde pidasid naised. Kodijärvel jätkusid palvetunnid salaja, tüdrukud said selleks juhtnööre Sutorilt. 12. novembril 1742 ilmus Tallinnas keiserliku kindralkuberneri dekreet, milles "hernhuutlike emissaride" siiatulek ja ilma loata "koguduste" moodustamine ning koosolekud eramajades keelati põhjendusel, et kirikukorrast tuleb kinni pidada. Kaks päeva hiljem laskis von Brackel Kodijärve tüdrukud pärast jumalateenistust kokku ajada ja neid kõigi nähes piitsutada. Saamaks ülevaadet vennastekoguduse tegevusest saatis Liivimaa kindralkuberner Kambja pastoraati juurdluskomisjoni. 5.–8. veebruarini 1743 kuulati üle Albrecht Sutor, köster Carl Ignatius, vend Michael Morgner, parun Stackelberg, Kodijärve mõisavalitseja Baumgarten, Kodijärve mõisa kubjas ja paarkümmend talupoega tervest kihelkonnast, kes osalesid vennastekoguduse töös eestvedajatena. Sutor kinnitas, et nad pole teinud midagi keelatut. 16. aprillil 1743 andis Venemaa keisrinna Jelizaveta välja ukaasi, milles kästi kõik palvemajad sulgeda, Herrnhutist siia saadetud vendadel kästi maalt lahkuda ning kirikuõpetajatel keelati ühenduse pidamine vennastekogudusega. Keelust hoolimata jätkati tööd. Palvetunde peeti erinevates kohtades, ka metsas. Samuti ehitas parun von Stackelberg uue härrastemaja, kus oli piiblitundide jaoks suur, mitusada inimest mahutav saal. Uude härrastemajja sai korteri ka vend Morgner. Aastal 1747 andis Sutor vennastekoguduse töö täielikult eestlaste kätte. 1749. aastal saatis ta oma tütre Herrnhutti ja 1753. aastal läkitas sinnasamasse ka pojad Gottliebi ja Christliebi. Aastal 1750 surid kodus Sutori pojad Renatus ja David. Sama aasta kevadel tuli Urvastest teade 45aastase õpetaja Johann Christian Quandti surmast. Seega pidi Kambja kogudus täitma vennastekoguduse liikumise keskset kohta Lõuna-Eestis. Aastal 1757 suri üks Sutori poegadest, kelle ta Herrnhutti oli saatnud. Kurb sõnum oli talle raske kanda, ent sama aasta novembris saatis ta Herrnhutti ka oma viimase poja. Albrecht Sutor külastas sageli Kriimani palvemaja. Viimast korda käis ta seal 1758. aasta märtsis ja jättis lahkudes iga vennaga südamlikult jumalaga.

Märtsi lõpus jäi Sutor voodihaigeks. 11. aprillil 1758 jagas talle viimast korda armulauda Võnnu Jakobi koguduse õpetaja Bernhard Christian Steindorf. 12. aprillil 1758 Albrecht Sutor suri. Nelja päeva pärast kanti ta kirikusse, enne seda pidas kodunt lahkumise kõne Rannu Püha Martini koguduse õpetaja Johan Caspar Meder, seejärel kandsid kümme meest kirstu kirikusse, kus toimus matusetalitus. Albert Sutori kirst asetati ajutisse rahukambrisse, kust ta hiljem lahkunu soovi kohaselt kevade saabumisel mai alguses kirikuaeda oma laste kõrvale maeti. Albrecht Sutori tööd Kambja õpetajana asus jätkama tema väimees Heinrich Johann Frost^[1].