Akraasia

Akraasia (kreeka keeles άκρασία 'segipaisatus') ehk tahtenõrkuse või taltsutamatuse mõiste põlvneb antiikeetika aruteludest. Ladina vaste, incontinentia, puhul näib mõiste haare kitsenduvat sugulisele ja verbaalsele pidamatusele. Incontinentia vastandub voorusele mõõdukus. Seega sisu poolest on akraasia puhul tegemist ebamõõdukusega. Akraatiline isik on ebamõõdukas kõnes ja sugulises läbikäimises. Ebamõõdukas kõne: ropendamine, lobisemine, siivutuste kõnelemine, väljalobisemine. Ebamõõdukus seksuaalsuses ehk kasimatus: seksisõltuvus, pornograafia, liiderdamine, paarisuhete eitamine (perenihilism või promiskuiteet) jne.

Akraatiline inimene ei ole võimeline sõlmima sügavaid ega püsivaid suhteid – nad on viletsad sõbrad ja truudusetud partnerid. Akraasia kui vooruse eitamine viib tühisusse.

Alates antiigist on tahtenõrkusse kahesugust suhtumist. Platonil, läbi Sokratese suu, oli akraasia võimatu, kuivõrd kaasteadmise korral, variantide A ja B puhul, kui teatakse, et üks on etem kui teine, pole võimalik valida viletsamat. Halva valiku taga on nõmedus või puudus (inimene võib olla puudulik, näiteks ta võib olla pime või mõne muu tajudefektiga).

Aristoteles esindab teist suundumust, mille puhul kuulub inimese juurde kalduvus nõrgalt tahta. Stoikutest alates on akraasia küsimus transformeerunud mõistuse ja tunnete (passioonide) vastasseisuks: akraasia kui taltsutamatus on emotsioonide juhtimise ja valdamise küsimus. Selleks tuleb leida vaid retseptuur, teadmiste kogum, mille varal inimliku heaolu saavutamine – tee voorusteni – on distsipliinist ja harjutamisest sõltuv. Kristlikus moralismis on akraatilisust muuhulgas seostatud algpatuga ehk pärispatt (peccatum originale).

Alates Donald Davidsonist kuulub akraasiatemaatika analüütilise filosoofia baasdiskursusse.

Lisalugemist

Kaasaegsest arutelust kultuuriajakiri Akadeemia 1/2005:

1. Donald Davidson. Kuidas on tahtenõrkus võimalik?
2. Indrek Männiste. Akraasia ja Davidson.