Ajurünnak

Allikas: Vikipeedia

Ajurünnak on rühmaviisiline meetod ideede leidmiseks ja nendest parimate valimiseks.

Ajurünnaku meetodi puudused[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik uuringuid näitab, et inimesed genereerivad grupis ajurünnaku käigus kokkuvõttes vähem ideid võrreldes sellega, kui nad genereeriksid ideid üksinda. Näiteks Mullen jt. tõid 1991. aastal oma uurimuses välja, et ajurünnaku kirjanduses on tavapärane leid, kus nominaalsete gruppide (üksikisikutest, kes genereerisid ideid üksinda, kokku pandud grupp) tulemused ületavad omavahel suhtleva grupi omi. [1]

Levinud seletused taolistele grupiprotsesside puudujääkidele on:

  • eesmärgi blokeerimine (teiste järel ootamine) – efekti vähendamiseks võimalik kasutada elektroonilist ajurünnakut;
  • grupi liikmetepoolse hinnangu kartus;
  • sotsiaalne sobituvus (oma panuse teistega samal tasemel hoidmine või arvamus, et minu panus pole vajalik).

Kõik need seletused eeldavad viga protsessis või puudujääke osalejate motivatsioonis, kuid lisaks mängib rolli ka see, et inimestel on erinevad ootused tulemustele sõltuvalt grupi suurusest. [1] Tegu pole samas eelnevate põhjenduste ümberlükkamisega vaid täiendava aspektiga ehk kõik need võimalikud seletused võivad esineda nii eraldi kui ka kõik koos.

Ootuste mõju ajurünnaku tulemustele[muuda | muuda lähteteksti]

Jones ja Lambertus viisid 2014 [1] läbi kaheosalise uuringu, kus esimeses osas püstitati järgmised hüpoteesid:

A) mida rohkem inimesi koos töötab, seda kõrgemat summaarset produktiivsust osalejad ootavad;

B) mida rohkem inimesi koos töötab, seda väiksem on ideede arv inimese kohta kokkuvõttes.

Teises osas kontrolliti, et kas inimeste ootused ka reaalselt võimaldavad ennustada tegelikku tulemust.

Hüpotees A kontrollimise jaoks lasti 335 ülikooliõpilasel lugeda hüpoteetilist teksti ajurünnaku toimumise kohta tootmisfirmas ning vastata kahele küsimusele, et kui palju vastuseid tuleks osalejate poolt genereerida erinevate grupi suuruste puhul (küsimusi oli rohkem, kuid ülejäänud olid esitatud varjamaks küsitluse tegelikku eesmärki). Hüpotees B tõestamiseks jagati vastuste arv hüpoteetilise grupi liikmete arvuga. Lisaks, kuna selle lihtsa kontrolli tulemused vastasid ootustele, viidi samade hüpoteeside kontrolliks läbi veel teine, karmimate tingimustega katse, kus gruppide suurust manipuleeriti sõltuvate gruppidega katseplaaniga. Katseisikuid antud juhul oli 200 ning kokkuvõttes oli tegu 3x2 segakatseplaaniga. Muutujateks olid grupi suurus ning gruppides osalemise järjekord (sõltumatud grupid). Muus osas kattus katse algselt mainitud esmase katse tingimustega.

Kõik läbi viidud katsed ning analüüsid näitasid, et uurijate poolt püstitatud hüpoteesid on paikapidavad. Andmeanalüüsi tulemused demonstreerisid, et katseisikud ootasid suurematelt gruppidelt suuremat produktiivsust, kuid samal ajal olid ka nõus, et mida suurem grupp seda vähem ideid ühe isiku kohta genereeritakse. Katseisikud kinnitasid, et on loogiline oodata, et neljaliikmelised grupid genereerivad vähem ideid isiku kohta, kui üksikindiviidid. Samuti, et seitsmeliikmelised grupid genereerivad vähem kui neljaliikmelised grupid. Teise rangema katse puhul näiteks oli ootus ideede arvule keskmiselt 4,61 (standarhälve 2,97) üksikisikute puhul, 9,19 (6,17) neljaliikmeliste gruppide puhul ning 13,24 (9,20) seitsmeliikmeliste gruppide puhul. Ideede arv ühe isiku kohta keskmised olid järgmised: 4,61 üksikisiku puhul, 2,30 neljaliikmelises grupis ühe isiku kohta ning 1,89 seitsmeliikmelises grupis.

Lisaks leidsid tõestust järgmised väited:

  • Grupi suurus ennustab statistiliselt olulisel määral ka tegelikku produktiivsust isiku kohta – mida suurem grupp, seda vähem ideid;
  • Ootused ja tegelikkus korreleeruvad statistiliselt olulisel määral positiivselt – mida kõrgemad on ootused, seda rohkem ideid.

Täiendavad tulemuslikkuse mõjutajad[muuda | muuda lähteteksti]

Grupiliikmete tuju – Jones ja Kelly näitasid enda eksperimendiga, [2] et teatud situatsioonides on edukamad ideede genereerijad hoopis grupid. Nende eksperiment pani kokku kolmeliikmelised meeskonnad, mis pidid fiktiivsele ettevõttele loosungeid koostama, kuid said eelnevalt kas positiivse või negatiivse kohtlemise (filmiklipi) osaliseks. Antud uuring tõestas, et grupid võivad ideede genereerimise juures olla produktiivsemad kui indiviidid eraldi. Negatiivse kohtlemise osaliseks saanutel võis olla lihtsam grupiga olukorrast välja tulla ja olla produktiivsed, aga üksikisikutel puudus sellises olukorras teiste toetus, mis võib näidata seda miks grupp oli edukam.

Hindamisaluste muutmine – Lodevijkx, Nijastad ja Stroebe poolt Hollandis läbi viidud eksperiment [3] leidis, et grupis olevad liikmed genereerivad vähem ideid, kui individuaalselt isolatsioonis töötavad liikmed, aga nad on grupis oma saavutustega rohkem rahul. Grupis töötamise plussiks on võimalus kuulata teiste ideid ja nende üle arutledes vältida võimalike vigu edasises töös. Samuti võivad teiste grupiliikmete ideed aidata kaasa uute ideede tekkimisele. Individuaalselt töötamine võib kaasa tuua küll suurema hulga ideid, aga tagasiside puudumine võib viia väiksema rahuloluni, kui ideed ei pruugi soovitud mahus töötada.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Jones, E.E., Lambertus, J.D., (2014). Expecting Less From Groups: A New Perspective on Shortcomings in Idea Generation Groups. Group Dynamics:Theory, Research and Practice, Vol 18, No. 3. Lk 237–250
  2. Jones, E. E., Kelly, R., (2009). No pain, no gains: negative mood leads to process gains in idea-generation groups. Group Dynamics: Theory, Reasearch, and Practice, Vol 13, No.2. lk 75–88
  3. Lodewijkx, M.F.H., Nijstad, A,B., Stroebe, W., (2006). The illusion of group productivity: a reduction of failures explanation. European journal of social psychology, 36. lk 31–48

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]