Aino Thoen
Aino Thoen (aastani 1936 Aino Andrusson; 30. juuni 1913 Tallinn – 17. detsember 2010) oli eesti kirjanik.
Ta sündis Tallinnas töösturi tütrena. Ta lõpetas Hans Kubu eraalgkooli ja aastal 1932 Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi.
Aastatel 1932–1941 töötas ta raamatupidajana oma isa ettevõttes, pärast isa arreteerimist aastal 1941 natsionaliseeritud A. M. Lutheri tehase peakontoris.
Aastal 1944 põgenes ta Saksamaale, elades alguses Baieris Würzburgis ja aastatel 1946–1947 Lääne-Saksamaal Klein-Heubachi põgenikelaagris. Aastal 1947 siirdus ta Belgiasse ja sealt aastal 1949 Kanadasse, kus elas Torontos.
Tema esikromaan "Võlaraamat" (Göteborg/Toronto 1951) kujutab II maailmasõja raskeid katsumusi: 1941. aasta augustis Tallinnast mobiliseeritud elavad üle laevahuku Soome lahel ning saadetakse tööpataljoni Siberisse, kust viiakse aastal 1942 Eesti Laskurkorpusse sõjalisele väljaõppele ning Velikije Luki all satuvad nad vangi. Saksa okupatsiooni Tallinnas kujutab romaan "Igaviku veskid" (Lund 1952), kus ajajärku iseloomustavad detailid põimuvad seiklusromaani elementidega.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |