Aidu lahing

Aidu lahing toimus 2. jaanuarist kuni 5. jaanuarini 1919 Aidu küla ümbruses (praegune Jõgeva vald).

Lahingus osalesid Eesti Rahvaväe 2. jalaväepolk ning Kuperjanovi partisanid Punaarmee vastu. Lahing lõppes Eesti vägede võiduga, millega peatati punaarmee edasitung selles piirkonnas.

Eellugu

Pärast Tartu mahajätmist 21. detsembril 1918 taganesid Ajutisele valitsusele truuks jäänud Eesti väeosad Viljandi suunas. 2. jalaväepolgu allesjäänud üksused (umbes 100 meest) asusid 23. detsembril kaitsele Tapiku–Lahavere–Aidu joonel. Esialgne vähene koosseis koosnes peamiselt motiveeritud ja ustavatest sõduritest, mis lõi aluse tugevale distsipliinile ja ühtsele üksusele.

Lahingu käik

Esimesed kokkupõrked toimusid 27. detsembril 1918, kui punaarmee üritas kuulipildujate toel vallutada Aidu küla. Eesti üksused lõid rünnaku tagasi, kuid vahepeal langes Saduküla mõis vaenlase kätte, mis ähvardas Aidu positsioonide kaitsevõimet.

2. jaanuaril 1919 algas kolm päeva kestnud äge lahing. Punaväed alustasid Aidu küla tugevat suurtükiväepommitamist ja katsid seejärel mitmete jalaväe ahelikega pealetungi. Rünnakud löödi tagasi suurte vaenlaskaotustega. 3. jaanuaril algasid kordusrünnakud, ent needki ebaõnnestusid.

Lahingu otsustavaks momendiks kujunes leitnant Julius Kuperjanovi juhitud öised kallaletungid Saduküla vastu 3., 4. ja 5. jaanuaril, mille tulemusel löödi punased 5. jaanuari varahommikul sealt lõplikult välja.

4. jaanuaril viis 2. jalaväepolgu 4. rood edukalt läbi Kose küla tormijooksu, mis sundis punavägesid taganema Kare mõisa suunas.

Tulemused

9. jaanuaril vabastasid Eesti väed Jõgeva, purustades enne seda 3. Soome kommunistliku kütipolgu. Aidu lahing oli esimene suurem edukas vastupanu punavägedele Lõuna-Eestis ning tugevdas Eesti vägede enesekindlust.

Lahingul oli oluline moraalne ja strateegiline tähendus: see näitas, et Eesti väeosad suudavad organiseeritud ja motiveeritud juhtimise all peatada suuremad ja paremini relvastatud vaenlaseüksused.

Vaata ka

• Eesti Vabadussõda
• Julius Kuperjanov