Ahtalehine mustikas
| Ahtalehine mustikas | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kanarbikulaadsed Ericales |
| Sugukond |
Kanarbikulised Ericaceae |
| Perekond |
Mustikas Vaccinium |
| Liik |
Ahtalehine mustikas |
| Binaarne nimetus | |
|
Vaccinium angustifolium Aiton 1789 | |
Ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv heitlehine kääbuspõõsas ehk puhmas. Liik kasvab looduslikult Kanadas ja Ameerika Ühendriikide kirdeosas.
Ahtalehist mustikat kirjeldas esimesena teaduslikult šoti botaanik William Aiton (1789). Ahtalehise mustika perekonnanimi vaccinium tuleb ladinakeelsest sõnast vacca 'lehm' ja viitab sellele, et mustikalehed kõlbavad veistele süüa.[viide?] Liiginimi angustifolium on kombinatsioon ladinakeelsetest sõnadest angustum 'kitsas' ja folium 'leht'. Ahtalehist mustikat kasvatatakse paljudes riikides, sh Eestis, kultuurmustikana.
Liigikirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Ahtalehine mustikas on heitlehine puhmas, mis olenevalt kasvukohast kasvab 5–60 cm kõrguseks.[1] Põhja pool on taimed madalama kasvuga, lõuna pool kõrgemad. Maa-alune risoom annab rohkelt võsusid, mistõttu levib taim aja jooksul laiali. Elliptilise kujuga lehed on suvel läikiv-sinakasrohelised, sügisel muutuvad punaseks ja langevad maha. [2] Lehtede laius varieerub 0,5–20 cm, pikkus võib olla 1,5–4,0 cm. [3] Õiepungad on pruunikaspunased. Võrse tipus on mitu punga ja igast pungast võib avaneda mitu õit. Õied on valged, kelluka-kujulised, 4–6 mm pikkused.[2] Vili on väike magus tumesinine kuni must mari, mis on täis antioksüdante ja flavonoide.[2] Marjad on 3–12 mm läbimõõduga,[3] olles vaid veidi suuremad kui harilikul mustikal (Vaccinium myrtillus) ja valge viljalihaga.[4] Erinevalt harilikust mustikast ei määri ahtalehise mustika marjad söömisel suud ega käsi.
Levik ja kasvutingimused[muuda | muuda lähteteksti]
Ahtalehine mustikas on looduses suhteliselt vähelevinud liik, piirdudes Ida- ja Kesk-Kanada ning Ameerika Ühendriikide kirdeosaga, kus levila ulatub lõuna poole kuni Great Smoky Mountains ja lääne poole kuni Suure järvistuni. Ahtalehine mustikas kasvab kõige paremini metsaaladel, vanadel mahajäetud taluõuedel või hästi kuivendatud happelise pinnasega avatud aladel.
Taim on vastupidav metsatulekahjudele – selle arvukus sageli kasvab metsatulekahjujärgsel alal. Peale inimeste armastavad ahtalehise mustika marju süüa ka karud, koiotid, pesukarud, rebased, okassead, valgesaba hirved ja linnud. Taime lehed maitsevad hästi liblikate röövikutele. Erinevalt meie metsades levinud varjulembesest harilikust mustikast õitseb ja viljub ahtalehine mustikas hästi päikese käes ja seda saab kasvatada ka koduaias peenral. Puhmas kannatab külma kuni −30 °C. [5] Ahtalehine mustikas on putuktolmleja taim. Tolmeldajateks on peamiselt mesilased ja kimalased. Õitseb juunis, marjad valmivad augustis üheaegselt.[4] Nagu harilik mustikas, on ka ahtalehine mustikas hea meetaim.
Paljundamine[muuda | muuda lähteteksti]
Ahtalehine mustikas paljuneb nii generatiivselt, kui vegetatiivselt. Generatiivne paljundamine toimub seemnete abil, kuid selle meetodi puuduseks on seemnest kasvanud taime erinevus emataimest. Saagitase on tihti ebaühtlane. Vegetatiivseks paljundamiseks on samuti mitmeid võimalusi. Näiteks paljundamine pistokstega, lookvõrsikutega, haljaspistikutega või nn mikropaljundusega.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Vaccinium angustifolium Atlas of Living Australia
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Vaccinium angustifolium Flora of North America
- ↑ 3,0 3,1 Aedmustikas Weebly.com
- ↑ 4,0 4,1 Metsamarjade kasvatamine. Räpina aianuskooli õppematerjal
- ↑ "Koduaeda mustikale". delfi,ee. 23.05.2013.
- ↑ Mustika kasvatamine ja kasutamine. Rodoaed.ee