Aerosaan

Allikas: Vikipeedia
Teise maailmasõja aegne aerosaan RF-8, mille jõuallikaks on odav automootor

Aerosaan (vene keeles aэросани, aerosani) on propelleri jõul liikuv mootorsaan.

Kasutati posti veoks, kiirabi ja pääste sõidukina ning piirivalve masinana. Peamiseks kasutajaks on olnud Venemaa, kuid ka teised riigid on neid kasutanud. Tsiviilülesannete täitmise kõrval on aerosaane kasutatud ka sõjamasinatena keeruliste lumeoludega piirkondades. Aerosaanide liikumiskiirus oleneb mootori võimsusest ning ulatub 25 kuni 140 km/h. Aerosaan võib olla nelja või kolme suusaline.

Aerosaanide militaar kasutus sai alguse Esimeses maailmasõjas, kus nii Punaarmee kui ka saksa armee neid masinaid erinevate ülesannete täitmisel pruukisid. Punaarmee kasutas aerosaane ka Talvesõjas ning Teises Maailmasõjas.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed aerosaanid valmistati Venemaal 1903. aastal ning need leidsid hiljem laialdast kasutamist. 1905. aasta ajakiri "Воздухоплаватель" nimetas neid "lumel liikuvateks propelleriga saanideks". Esimene mudel kujutas endast kerget saani, millele oli kinnitatud sisepõlemismootor ning propeller. Juba 1907. aastal ehitas ja katsetas Moskva tehas "Dux" nn "suuskadel autot". Aasta möödudes hakati seda masinat aerosaaniks nimetama. Venemaa tingimustes osutus leiutis väga kasulikuks. Suured vahemaad ja mitmeid kuid püsiv lumekate tähendas, et kaugemad piirkonnad olid ligipääsetavad vaid taoliste mehhaniseeritud transpordivahenditega.

1912. aastal algas Venemaa sõjaministeeriumi tellimusel esimeste transpordi aerosaanide seeriatootmine. Selleks ajaks oli aerosaanid ka mitmete teiste riikide tähelepanu äratanud.

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese maailmasõja puhkedes leidsid aerosaanid kasutamist ka sõjarindel. 1914–1915 aasta talvel kasutati neid eelkõige luure ja sidepidamis vahendina. Sarnaseid masinaid kasutas ka saksa armee. Saksa vägede ülemjuhataja kindral Hindenburg oli mõistnud, et Venemaa vähearenenud teedevõrgu tingimustes on aerosaan hindamatu väärtusega. Seepärast oli ta juba sõjale eelnenud aastatel aerosaanide arendamisel silma peal hoidnud.

1915–1916. aasta talvel ehitasid venelased spetsiaalse sõjaotstarbelise aerosaanide partii. Toodetud kahekümne neljast masinast olid osa varustatud kuulipildujatega ning osa olid mõeldud haavatute transportimiseks. Aerosaanide kasutamine sõjarindel näitas, et neid võib edukalt kasutada erinevate lahingülesannete täitmisel, alates sidepidamisest kuni laskemoona ja haavatute veoni.

Venemaa kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aerosaanide tootmine jätkus ka pärast Oktoobrirevolutsiooni. Venemaa kodusõjas kasutasid aerosaane lisaks punaarmeele ka Kaug-Idas sõdivad Jaapani väed ning Põhja-Venemaal asuvad briti üksused. Samuti olid aerosaanid Siberis asuva Koltšaki armee käsutuses.

Kuna sõda muutis raudteetranspordi problemaatiliseks, siis kasvas punaarmee nõudlus erinevate maastikusõidukite järele. 1920. aasta alguses alustati uue aerosaani mudeli "Be-Ka" tootmist. Osa nendest masinatest jõudis ka rindele ning võttis osa lahingutest. Kolme aerosaani kasutati ka Kroonlinna ülestõusu mahasurumisel. Kuulipildujatega varustatud aerosaanid võtsid osa kindluse ründamisest tehes punaarmeele katet ning tõmbasid enda peale suurtükipatarei tule.

Talvesõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talvesõjas osalenud aerosaanid suutsid peale võtta kuni viis inimest ning vedada enda järel ka nelja suusatajat. Käänulistel metsateedel oli arosaanide manööverdamisvõime piiratud. Samuti oli nende mäkketõusu võimekus vilets. Seetõttu liikusid aerosaanid üldjuhul laugel maastikul, jäätunud järvedel ja jõgedel.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja käigus kasutati aerosaane põhja piirkondades, kus lumeolud teiste masinate kasutamiseks olid liiga rasked. Aerosaanid suutsid sügavas lumes liikuda kiirusega 25–35 km/h. Aerosaanid kuulusid Nõukogude Liidu soomustatud üksuste (GABTU) vastutusalasse. Tellimusi esitati kerg-soomusega aerosaanidele, mille esiosa kaitses 10 mm teras plaat.

Soomustatud aerosaanid olid jaotatud neljakümne viiest masinast koosnevatesse transpordi ja võitlus pataljonidesse. Lahingusse saadeti need tihti koos suuskadel jalaväelastega, kes viidi sihtkohta transpordi aerosaanide peal või siis veeti neid aerosaanide järel. Samas pakkusid transpordi aerosaanidele kaitset kuulipildujatega varustatud raskemad soomustatud aerosaanid. Otsepealetungil aerosaane ei kasutatud, kuna need olid haavatavad erinevat tüüpi lõhkelaengute nagu miinipildujatuli suhtes.

Peamised kasutajad ja tootjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Zaloga, Steven J., James Grandsen (1984). Soviet Tanks and Combat Vehicles of World War Two, lk. 185–87, London: Arms and Armour Press. ISBN 0-85368-606-8.
  • Science and Mechanics, Spring 1943, lk. 49.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]