Adolf Kaarme

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Adolf Kaarme (ka Adolf Helmut Kaarme; 9. september 1914 Tallinn23. juuli 1986 Rådmansö) oli eesti vaimulik.

Lõpetas aastal 1933 Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Alustas aastal 1936 õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, kuid seoses usuteaduskonna likvideerimisega aastal 1940 jäi tal stuudium pooleli. Ent aastal 1941 avanes usuteaduskonna viimase kursuse tudengitel võimalus ülikool lõpetada ja Adolf Kaarme seda võimalust kasutas, lõpetades ülikooli aastal 1942. Prooviaastal oli ta Kullamaa Püha Johannese koguduses õpetaja Henn Unti juures. Õpetajaks ordineeris ta piiskop Johan Kõpp 13. detsembril 1942.

Kuna Adolf Kaarme avaldas soovi Saaremaa koguduste teenimiseks, siis detsembris 1942 määrati ta Valjala Martini koguduse vikaarõpetajaks, Valjala Martini koguduse hingekarjane oli ta aastatel 19421944. Saaremaal olles hooldas ta ka Püha Jakobi kogudust (aastatel 19421943).

Põgenes aastal 1944 Rootsi. Peatselt sai ta Stockholmi Katarina koguduse kantseleis töökoha, mille kõrvalt ta pidas vajaduse korral jumalateenitusi ja ametitalitusi kaasmaalastele. Pärast kolmeaastast Rootsis viibimist pakkus talle Rootsi kirikus tööd tolleaegne Luleå piiskop Bengt Jonzon, ilmselt Sven Danelli soovitusel. Adolf Kaarme teenis siis Rootsi kogudusi abiõpetajana Nederkalixis, Jörnis, Vilhelminas, Stödes, Gotlandil, Roslagenis ja Rådmansöl ning koguduseõpetajana Frötuna-Rådmansö koguduses. Rootsi kirikust emeriteerus ta aastal 1979. Ent siis hakkas ta teenima eesti kogudusi, algul vikaarõpetajana, kuid alates 19821986 oli ta Eskilstuna koguduse õpetaja ja Västeråsi pihtkonna õpetaja. Samuti oli ta aastatel 19821986 Norrköpingi koguduse hooldajaõpetaja ja 19841986 Rootsi praostkonna abipraost[1][2][3].

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Põhjatähe orden (kuninga otsusega)
  • Patriotiska Sällskapeti kuldmedal
  • Svenska Pastoratsförbundeti kuldmedal

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Kirik nr.3. 1984
  2. Eesti Kirik nr.3. 1986
  3. Konrad Veem Eesti Vaba Rahvakirik Dokumentatsioon ja leksikon EVR Stockholm 1988