Acanthophis
| Acanthophis | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Alamhõimkond |
Selgroogsed Vertebrata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Alamselts |
Maolised Serpentes |
| Infraselts |
Alethinophidia |
| Ülemsugukond |
Colubroidea |
| Sugukond |
Mürknastiklased Elapidae |
| Alamsugukond |
Pärismürknastiklased Elapinae |
| Perekond |
Acanthophis Daudin, 1803 |
Acanthophis (eesti keeles ka surmarästikud) on mürknastiklaste sugukonda kuuluv maoperekond, kuhu kuulub 4–15 liiki.
Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Perekonda Acanthophis liigitatakse roomajate andmebaasis järgmised maoliigid[1]:
- Acanthophis antarcticus (Shaw, 1794) – surmamadu
- Acanthophis hawkei Wells et Wellington, 1985
- Acanthophis laevis Macleay, 1878
- Acanthophis praelongus Ramsay, 1877
- Acanthophis pyrrhus Boulenger, 1898 – tulimadu
- Acanthophis rugosus Loveridge, 1948
- Acanthophis wellsi Hoser, 1998.
Uued roomajaliigid[muuda | muuda lähteteksti]
- 2015 – Acanthophis cryptamydros[2].
Need maod (ka surmarästikud) on looduslikult levinud Austraalias, Uus-Guineal ja Indoneesias.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Surmarästikud võivad olla nii punast, oranži, halli, pruuni kui ka musta värvi.
Acanthopis perekonna maod on valdavalt loomtoidulised ja öise eluviisiga loomad. Päeval nad meelsasti magavad ja neid peetakse aeglasteks ja rahulikeks madudeks. Nii näiteks võib surmamadu Acanthophis antarcticus rünnata alles siis, kui teda katsuda püütakse, hammustus võtab neil kaua aega ja neid saab sel ajal hõlpsalt kinni püüda.[3]
Surmarästikute isased saavad suguküpseks (looduses) 22 kuu vanuselt ja emased 42-kuuselt.
Emased maod on vivipaarid[4], kes toovad hilissuvel või sügise hakul (Austraalias) ilmale 5–20 120–200 mm pikkust maopoega.
Kokkupuuted inimestega[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Surmarästikuhammustuse mürgistus
Surmarästikud liigitatakse inimeste suhtes mürkmadudeks. Nende hammustus võib esile kutsuda raske astmega mürgistuse.[5]
Surmarästikud on maailma ühed mürgiseimad roomajad.[viide?] Umbes pooled nende hammustatud inimestest surevad.[viide?]
Austraalias tehtud uurimuses, kus uuriti 29 surmarästikuhammustuse saanud inimest (15 neist maotalitajad ehek madudega tegelejad ja 14 vabas looduses), selgus, et üksnes 14 inimesel ilmnes mürgistus. 22 hammustada saanule oli osutatud esmaabi adekvaatse rõhksideme näol.[6]
Vastumürk[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Surmarästikumürgi antiseerum
Acanthopis madude hammustuse mõju organismidele saab püüda tagasi pöörata vastumürgi manustamisega. Acanthopis perekonna madude hammustuse korral võidakse veenisiseselt manustada spetsiaalselt välja töötatud vastumürki (biotest: hobune), mida loetakse toimivat nii Acanthophis antarcticus'e, Acanthophis pyrrhus'e, Acanthophis praelongus'e ja võimalik ka, et teiste Acanthophis'e perekonda liigitatud madude hammustuse korral.[7]
Annused ja ravi tulemused on suuresti varieeruvad, kuna sama perekonna madude süljenäärmete nõre keemiline koostis ja ka neurotoksiline toime võib erineda jm.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Peter Uetz & Jakob Hallermann, Acanthophis Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 21.09.2013) (inglise keeles)
- ↑ Simon T. Maddock, Ryan J. Ellis, Paul Doughthy, Lawrence A. Smith, Wolfgang Wüster, A new species of death adder (Acanthophis: Serpentes: Elapidae) from north-western Australia, 28. august 2015, veebiversioon (tarve 17.09.2015)(inglise keeles)
- ↑ C.H. Campbell, M.R.C.P. (Lond.), M.R.C.P. (Edin.), F.R.A.C.P., D.T.M.&H. The death adder (Acanthopic antarcticus): The effect of the Bite and its treatment, The Medical Journal of Australia, 12. Nov 1966 Veebiversioon (vaadatud 23.09.2013) (inglise keeles)
- ↑ Adrian Walker, Diary of a Snake Whisperer, lk 158, 2010, Boolarong Press, ISBN 9781921555466 Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 21.09.2013) (inglise keeles)
- ↑ J. Descotes,Human Toxicology, lk 779, 1996, Elsevier Science, ISBN 0 444 81 557 0, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.02.2014) (inglise keeles)
- ↑ Christopher I. Johnston, Margaret A. O'Leary, Simon G. A. Brown, Bart J. Currie,Lambros Halkidis, Richard Whitaker, Benjamin Close, Geoffrey K. Isbister, Death adder envenoming causes neurotoxicity not reversed by antivenom—Australian Snakebite Project (ASP-16)., PLoS Negl Trop Dis. 2012 September; 6(9): e1841., 27. September 2012, doi: 10.1371/journal.pntd.0001841, (PMCID:PMC3459885), Veebiversioon (vaadatud 24.04.2014) (inglise keeles)
- ↑ Clinical Toxinology Resources veebiversioon (vaadatud 23.09.2013)
- ↑ Fry BG, Wickramaratna JC, Jones A, Alewood PF, Hodgson WC., Species and regional variations in the effectiveness of antivenom against the in vitro neurotoxicity of death adder (Acanthophis) venoms. Toxicol Appl Pharmacol. 2001 Sep 1;175(2):140-8. Veebiversioon (vaadatud 23.09.2013) (inglise keeles)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Daudin,Histoire Naturelle, Générale et Particulière des Reptiles; ouvrage faisant suit à l'Histoire naturelle générale et particulière, composée par Leclerc de Buffon; et rédigee par C.S. Sonnini, membre de plusieurs sociétés savantes, 5 köide, F. Dufart, Paris, 1803. Veebiversioon (vaadatud 21.09.2013) (prantsuse keeles)
- Ramond Hoser, The Mating Behaviour and Breeding of Australian death Adders, Genus: Acanthopis (Serpentes: Elapidae), Vic.Herp.Society Inc, "Monitor" 8 (3) 1997, Veebiversioon (vaadatud 12.10.2013) (inglise keeles)
- Janith C. Wickramaratna,Bryan G. Fry, Wayne C. Hodgson,Species-Dependent Variations in the in Vitro Myotoxicity of Death Adder (Acanthophis) Venoms, Toxicol. Sci. (2003) 74 (2): 352–360.doi: 10.1093/toxsci/kfg144First published online: May 28, 2003 Veebiversioon (vaadatud 23.09.2013) (inglise keeles)
- Sissekanne Animal Diversity Webis
- Sissekanne Catalogue of Life'is
- Sissekanne IUCN-is
- Sissekanne NCBI-s
- Sissekanne roomajate andmebaasis
- Sissekanne SITI-s
- Sissekanne veebisaidil Wikispecies
Selles artiklis on kasutatud prantsuskeelset artiklit fr:Acanthophis seisuga 24.04.2014.