Abja linavabrik

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Abja toorlinavabrik)

Abja linavabrik oli 1992[1]. aastani Abjas tegutsenud linatöötlemisettevõte.

Abja linavabrik oli esimese soojaveeleotusega toorlinavabrik Venemaa Keisririigis. Eesti Ajalooarhiivi nimistus[2] on vabriku tegevuse lõpuaastaks märgitud 1997, kuid seda tuleb ilmselt lugeda ekslikuks, sest 1997. aastal toimus ettevõtete ümberregistreerimine, mille käigus tollal vabrikut hallanud ettevõte AS Lina kanti ümber äriregistrisse. Vabriku tegevuse seisukohalt ei mänginud 1997. aasta seega enam mingit rolli.

Abja linavabrik 1920. aastatel, vaade läänest

Nimed[muuda | muuda lähteteksti]

Abja linavabrik on tegutsenud järgmiste juriidiliste isikutena:

  • 1912–1918 – Halliste Linaharimise Ühisus – vabrik tegutses ühistegelistel alustel, vabriku juhatuses oli viis, revisjonikomisjonis kolm liiget. Vabriku juhataja kohuseid täitis juhatuse esimees tasuta[3]
  • 1920 – taheti luua Halliste Linavabriku Tarvitajate Ühisust, asutajad olid Mats Kissa, August Peedi p. Laks, Feodor Jaani p. Njubin. Katse luhtus[4]
  • 1918–1923 – Halliste Linatööstuse Ühisus (esineb ka nimekuju Halliste Linakasvatamise Ühisus) osaühinguna
  • 1923–1929 – Abja Värnitsa- ja Linatööstuse Ühisus[5]
  • 1925–1929 – Halliste Linakasvatamise Ühing, asutajad H. Ots, H. Kuuse ja M. Kissa[6]
  • 1929–1940 – osaühing Abja Linavabrik, asutajad Leo Sepp, Oskar Roger, Martin Ludri ja Karl Unt[7]
  • 1944–1992 – natsionaliseeritud Abja linavabrik töötas erinevate asutuste alluvuses[1]

Aastatel 1911–1940 olid omandisuhted segased, neisse ei suutnud selgust tuua ka vabriku pankrotimenetlus. Linavabriku nime ja juriidilist vormi muudeti korduvalt.[8][9]

Halliste Linaharimise Ühisus[muuda | muuda lähteteksti]

Seni ilmunud kirjanduses leidub Abja linavabriku asutamise kohta erinevaid andmeid: asutamisaastatena on välja toodud ajavahemikku 1910–1914. Ametlikes teadetes Kaubandus-Tööstuskojale on antud ettevõtte esimeseks tegutsemisaastaks 1913[10]. Ettevõtte rajamise juures mängisid põhirolli Mats Kissa ja Halliste Põllumeeste Selts. Palu talu peremehe, hilisema Abja linavabriku juhatuse liikme Christian Arro väitel oli just Mats Kissa see, kes Halliste ja Karksi kihelkonna põllumeestel mõtte liikuma pani, et lina paremaks töötlemiseks ja selle eest kõrgema hinna saamiseks tuleks luua uutel põhimõtetel töötav vabrik[11]. Kissale määrati kopsakas toetusraha ning ta saadeti välismaale toorlinavabrikute ehituse ja tootmisega tutvuma[12].

Kuna soojaveeleotusega toorlinavabrik oli Venemaal ainulaadne, toetas vabriku asutamist ka valitsus – vabriku ehituseks anti ehitusmaterjale, teaduslike katsete tegemiseks võimaldati asutada laboratoorium ja umbes viie aasta jooksul lubati maksta iga-aastast abiraha. Vabriku töö käivitamiseks loodi Halliste Linaharimise Ühisus, mille põhikiri kinnitati 6. novembril 1912[13]. Põhikirja järgi oli loodud ühisuse eesmärk kodumaa linatööstuse edendamine ja täiendamine[14].

"Et asutatud ühisus kui ka kawatsetav wabrik esimene sellesarnanae tolleaegses suurel Wenemaal oli, siis ei wõtnud põhikirja kinnitamine kaua aega. Wene põllutöö ministeerium, ära tundes linakaswatuse ja harimise suurt tähtsust, määras omalt poolt wabriku ehitamise toetuseks 25000 rubla."[11]

6. detsembril 1912 avaldati ajalehes Sakala ülevaade Halliste Linaharimise Ühisuse asutamiskoosolekust[15], kus ühisuse juhatusse valiti J. von Stryk, Hans Ots, Mart Gross, M. Järve ja J. Weisson (Valgesoo). Vabrikut hakkas juhtima juhatuse esimees, kelleks 1915. aastal oli Hans Ots[16]. Vabrikule pakuti välja kolm võimalikku asukohta: Õisu mõisat, Kahvre talu raudtee ääres ja Abja-Vanamõisas asuvat Tümpsi renditalu. Välja valiti neist viimane, kuna Tümpsi talu oja vesi sisaldavat vähem lupja kui Kahvre talu või Õisu mõisa juures olevate ojade vesi, mistõttu oli Tümpsi talu oja vesi linaleotamiseks sobivaim[17].

Päewaleht kirjutab 1913. aasta suvel: "Halliste linaharimise-wabriku ehitamisega loodetakse sügiseks nii kaugele jõuda, et lina härimiseks juba wastu wõtma hakatakse. Linaleod ehitatakse raud betoonist, ehitamine algab neil päewil. Wabrik läheb 100.000 rubla maksma ja wõib aastas 2000 kaalu linu ära harida."[18]

Halliste Linaharimise Ühisuse tegevus oli algaastatel edukas. 1914. aastaks oli osa vabriku peahoonetest ja tööliste elumajadest valmis, samal aastal alustati linavabrikus tootmistegevust, esialgu küll väikeses mahus. Esimese maailmasõja algusega saabusid ühisusele aga raskemad ajad. 28. juulil 1914 kutsuti Mats Kissa I järgu maakaitseväelasena sõjateenistusse[19]. Ehkki töö vabrikus jätkus, tuli silmitsi seista mitmete ebameeldivustega, kuna 1917. aasta revolutsioon Venemaal mõjutas sündmusi ka Halliste kihelkonnas. 1918. aastal puhkes linavabrikus tulekahju, milles sai kannatada peahoone katus: "Ka tuleõnnetus tabas wabrikut, maha põles osa wabriku päähoone katusest. Et see aga kaunis kõrgelt kinnitatud oli, ei saadud ka siin suurt ainelist kahju."[20]

Osaühing Halliste Linaharimise Ühisus[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aastal muudeti Halliste Linaharimise Ühisus osaühisuseks, mille osatähed olid tuhanderublased. Koguteoses "Pärnumaa" nimetatakse seda "väga ebaõnnestunud sammuks", sest uute jõudude juurdetulek oli takistatud; laiemad ringkonnad – tarnijad – jäid eemale[21].

1927. aastal kirjutati Päevalehes ühisuse osaühisuseks muutmisest nõnda: "1918. a. Muudetakse ühisuse põhikirja. Endisest koperatiivühisusest saab osaühisus. Wabriku asutamise päewil tehtud wõlg üle 100.000 rubla tasutakse rahakursi langemisel kerge waewaga. Ühisus tunneb oma jalgealuse wäga kindla olewat, mille tõttu suur tung ühisuse liikmeks astuda. Peakoosolek teeb aga ühes põhikirja muutmisega otsuseks – uusi liikmeid mitte enam wastu wõtta. Seda otsust tuleb wäga wähe kaalutuks, täieliseks eksisammuks lugeda. Abja wabriku liikmete arw oleks sel ajal mitme saja peale tõusta wõinud. Järgnesid head põllumajanduse aastad, ja kui wabrikut uute osakondade juurdeehitamisega laiendada tarwilikuks loeti, oleks selleks tarwilise kapitali kokkusaamine suurema hulga liikmete keskel põhikapitali suurendamise waralhõlbus olnud. Senine liikmete kogu arwas aga paremaks seda laenude waral teha. Ja nii algas uute laenude tegemine ja kõrgete protsentide maksmine."[17]

Eesti Vabariigi loomise järel kinnitati ühisuse põhikiri uuesti 13. veebruaril 1920[22]. 28. oktoobril 1922 otsustati Halliste Linaharimise Ühisuse koosolekul anda Mats Kissale üleüldine voli, millega peeti silmas ilmselt üleüldist voli vabriku, mitte ühisuse üle[23]. Abja Värnitsa- ja Linatööstuse Ühisus registreeriti Viljandi-Pärnu Rahukogus 30. oktoobril 1923 (kontrolli päevaleht 14.02.1932) ning selle põhikiri avaldati 24. novembril 1923[24]. 30. detsembril 1923 otsustati Halliste Linaharimise Ühisuse koosolekul, et ühisuse tegevuse jätkajaks saab Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisus, mis on osaühisus ja mille osanikeks on kõik endised Halliste Linaharimise Ühisuse liikmed[23].

Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisus[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastate alguses saatis Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuse tegevust edu, mistõttu hakati vabriku tegevust ulatuslikult laiendama. Christian Arro iseloomustas vabriku tegevust 1924. aastal nõnda: "11 aasta jooksul on Abja wärnitsa ja linatööstuse ühisuse wabrik, hoolimata sellest, et umbes 5 aastat sõjamöllus kaduma läinud, suutnud niikaugele wälja areneda, et ta praegu terwet kodumaad wärnitsaga wõib warustada, lõwiosa piimakarja pidajatele tarwis minewast ostujõu toidust linaseemne kookide näol anda, 125.000 puuda linawarsi walmis linaks ümber töötada ja kaunis suure ulatusega ümbruskonna põllumeeste jahu- kui ka lauaweski tarwidused täita. Wabriku produktsioon on praegu nii suur, et temal öö-päewa jooksul, kui kõik osakonnad käimas, ümmarguselt ühe miljoni marga wäärtuses tooresainet tarwis läheb."[11]

1919. aastal ehitati vabriku juurde värnitsa valmistamise osakond, 1920. aastal lauavabriku osakond ja 1921. aastal alustas tegevust moodsa sisseseadega jahuveski[25]. Kui selgus, et 135 hobujõuline aurukatel ei suuda enam kõiki osakondi korraga käima panna, muretseti 1923. aastal uus, 275 hobujõuga aurukatel. Samal aastal laiendati suurel määral värnitsa valmistamise osakonda – endisele linaseemnete pressimise osakonnale ehitati juurde linaseemnete ekstraheerimise osakond. Samaaegselt vabriku tööstuse ruumide laienemisega käis pidevalt ka kontoriruumide, tööliste majade ja kontoriruumide ehitus[11] Täie koormatuse juures oli vabrik tollal suuteline tarvitama 15 kitsarööpmelise raudtee vagunit toormaterjali päevas, andes tööd 150 kätepaarile[26]. Väidetavalt oma juhtide süü läbi sattus vabrik aga 1920. aastate teisel poolel nii raskesse olukorda, et see takistas toormaterjali kokkuostu[27]. Pahaendeline pööre olevat tunda olnud juba 1926. aastal, kui võlgade, toormaterjali juurdeveo vähenemise ja võistlejate tekkimise tõttu vabrikus raskusi tekkis[26]. Lisaks sai Abja linavabrik 1920. aastatel kannatada mitmes vabriku territooriumil toimunud tulekahjus.

5. oktoobril 1925 toimus linavabrikus suur plahvatus, milles sai surma üks ja vigastada kuus inimest.[28]

29. novembril 1927 puhkes tulekahju Abja linavabriku kuivatusruumis.[29]

Nende asjaolude tõttu langes vabrikus tööliste arv 150-lt 15-le[26] ja 1927. aasta aprillis kavatseti vabrik isegi määramata ajaks sulgeda.[27]

Raskustest hoolimata avati Abja linavabriku juures 1926. aastal uus õliosakond[30]. Ulatuslik ehitustöö ja vabriku tegevuse laiendamine käis Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisusel üle jõu, mistõttu tekkisid peagi võlad. Mats Kissa oli vabriku direktorina seetõttu 1927. aastal isegi eeluurimise all.[19][31][32] Mats Kissa eeluurimise oleku ajal (26. veebruar 1927 – 6. juuli 1927) oli ühisuse prokuristiks Jaan Sossi ja asjaajaja-direktoriks Leopold Kampmann.[19] Leopold Kampmann lahkus asjaajaja-direktori kohalt 18. november 1928 ja Jaan Sossi volitused lõppesid 1929. aastal[10].

10. aprillil 1930 teatas OÜ Abja Linavabrik Mats Kissa isikus Kaubandus-Tööstuskojale, et "Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisus on alles ametlikult lõpetamata, kuigi tema tegewuse jatkamine on üle läinud O.Ü. Abja Linavabrikule"[10].

Võlad ja probleemid linavabriku juhtimisega[muuda | muuda lähteteksti]

1929. aasta Sakala toob võlgade tekkimise põhjusena ära fakti, et ehitustegevuse rahastamiseks lubas ühisuse koosolek teha kinnisvarale obligatsioone, mida vabriku juhatus ka kasutas. Peagi oli ühistu kinnisvara aga koormatud palju suuremate obligatsioonidega kui üldkoosolekul otsustatud oli. Kogu ühisuse kinnisvara panditi ja müüdi lühikese aja jooksul. Suurimaks võlausaldajaks oli Eesti Pank, kuid oli ka teisi asutusi ja eraisikuid. Vabrik oli majanduslikult nii halvas seisus, et isegi töölised pidid oma teenistust kohtu teel nõudma. Vabriku pankrotieelse olukorra avalikuks tulemise järel hakati vabriku olukorras süüdistama juhatust ja direktorit. Vabriku direktor Kissa ja juhatuse liikmed võeti isegi vahi alla, kuid vabastati hiljem kautsjoni vastu.

1926. aastal andis AS Rotermanni tehased võlanõude Abja Linavabriku vastu kohtusse. Kuna kogu linavabriku kinnisvara oli Eesti Pangale panditud ja võla kättesaamiseks oli vähe lootusi, pöörati nõue ka käendajate vastu ja nende vara määrati müügiks. Linavabriku juhatus võttis kõik abinõud tarvitusele, et päästa, mis päästa annab. Kuna linavabrikuga oli seotud umbes poolsada talunikku, oleks nii paljude talunike laostumine olnud piirkonnale katastroofiline. Viimaks võttis Eesti Pank usaldusväärsete käendajate leidmisel AS Rotermanni võla üle. Peeti läbirääkimisi Eesti Panga ja hiljem ka Pikalaenu Pangaga, et see võla tähtaegu 20 aasta peale pikendaks nii, et võlgnikud saaksid raha osade kaupa maksta.[33]

1928. aastal oli Pikalaenu Panga käes viis Halliste Linakasvatuse ja Linaharimise Ühisuse/Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuse obligatsiooni aastatest 1922–1926. Kolmele obligatsioonile oli alla kirjutanud H. Ots ja Kristjan Arro, ühele H. Ots ja Mart Gross, ühele Märt Gross ja Peeter Nõges.

Kuna võlga polnud võimalik kätte saada, määras Viljandi-Pärnu rahukogu 8. augustil 1928 kinnisvara, mis koosnes maatükkidest Tümpsi nr 1 koos osadega korteri kasarmumaast nr XIV ja Kõrtsi Kille nr III-st ühes selle peal olevate hoonete, ehituste, masinate ja vabriku sisseseadega, oksjonile. Oksjoni toimumise ajaks määrati 26. jaanuar 1929, aga see jäi pidamata[34].

Uus oksjon toimus 25. mail 1929, mis on 21 päeva pärast OÜ Abja Linavabrik registreerimist. Pikalaenu Pank ostis kogu kinnisvara hinnaga 103 000 krooni. Viljandi-Pärnu rahukogu kinnitas oksjoni tulemuse 8. augustil 1929, lugedes sellega võlad tühistatuks. Selle tagajärjel jäid väiksemad võlausaldajad oma rahast lihtsalt ilma. Esitati küll proteste, kuid need jäid rahuldamata.[35] Üheks erandiks sai Abja Värnitsa- ja Linatööstuse endise töötaja Leo Berggrünfeldti juhtum. Berggrünfeldt, kes varem sai oma palgavõla katteks vaid 36 kr ja 50 senti, sai 1932. aastal Pikalaenu Panga käest valitsuse rahast veel 600 krooni kahjutasu[36].

Kohtuprotsess juhatuse üle[muuda | muuda lähteteksti]

1932. aasta algul toimus Viljandi-Pärnu rahukogus suur kohtuprotsess Abja linavabriku juhatuse üle. Linavabriku direktorit ja juhatuse liikmeid Christian Arrot, Märt Grossi, Märt Kuumi, Hans Otsa, Peeter Nõgest ja Hans Kuuset süüdistati selles, et nad olevat võltsinud vabriku äriseisu isikliku kasu saamise eesmärgil ning omastanud nende kätte usaldatud ühistu raha dividendide näol. Kaebealuseid kaitses viis kohalikku advokaati: J. Leesment, H. Kuusner, A. Tõnisson, Reimann ja Böhtlingk.[37]

"Kogu kuritegewuse wõrk" avastati 1927. aastal, kui Eesti Ühistegelise liidu revident-instruktor Helmut Kieseritsky revideeris peakoosoleku soovil 8.–28. jaanuarini Abja Wärnitsa ja Linatööstuse Ühisuse asjaajamist perioodi kohta 1. juulist 1920 kuni 1. oktoobrini 1926. Revideerimise käigus tulnud esile, et revideeritud perioodil on ühisuse asjaajamises olnud mitmeid kuritarvitusi.[38][39]

1932. aasta kohtuprotsessil esitatud süüdistuse järgi algas "seaduslikusest kõrwalekalduwal wiisil" tegutsemine juba 1921. aasta aruandes sihilikult suurema puhaskasu näitamisega.[38] Samasugune aruannete võltsimine jätkus süüdistusakti järgi ka järgnevatel aastatel – ühisuse aruanded polevat olnud õiged, ühisuse raha olevat välja makstud ilma vormilise ja sisulise aluseta, asjaajaja direktor Mats Kissa olevat ühisuse rahaga isiklikes huvides opereerinud jne. Kieseritsky seletuste kohaselt näitas Abja Wärnitsa ja Linatööstuse asjaajamisdokumentide revideerimine sedagi, et vabriku hooneid ehitati ilma igasuguse eelarve ja kontrollita, masinaid osteti rohkem kui tegelikult tarvis. Direktori maja välismaalt tellitud ülikallist sisustust ja majas tehtud kulukat ümberehitust, mis väidetavalt samuti ühisuse raha eest valmis, nimetab revident "järjekindlaks pillamiseks", mille tagajärjena tekkis ühisuse kahjudega töötamine ja võlgadega ülekoormamine. 15. jaanuarist 1921 kuni 1. maini 1926 oli ühisuse raamatupidajaks Gustav Loewen (Gustaw Loewen). Kohtus tunnistas ta, et kõik ühisuse asjad ajanud Mats Kissa isiklikult ning tema olnud vaid kui lihtne kantseleiametnik, kellel polevat olnud õigust tšekkidele ja aruannetele alla kirjutada[39].

Osanike eest olevat püütud vabriku tõsist olukorda varjata, samal ajal nendelt uusi lisakindlustusi nõudes. Sellise tegevusega viidi pankrotti 30 põllumeest. Tunnistajad avaldasid ülekuulamisel äärmist pahameelt juhatuse liikmete vastu.[38] Kuna kohtus ei saadud võltsimise fakti kindlaks teha, järgnes õigeksmõistev otsus, kusjuures vabriku pankrotti minemise peapõhjusena toodi välja asjaolu, et vabrik sai linahindade langemisest välisturgudel määratu suuri kahjusid, mis tegi edasitöötamise võimatuks. Läbi vaatamata jäeti ka osanik Reisiku tsiviilnõue üle miljoni sendi ulatuses.[37]

Halliste Linakasvatamise Ühing[muuda | muuda lähteteksti]

Halliste Linakasvatamise Ühing asutati 1925. aastal. Põhikirjale, mis valitsusele saadeti, on alla kirjutanud H. Ots, H. Kuuse ja M. Kissa. Viljandi-Pärnu rahukogu resolutsioon ühingu asutamise kohta on 20.05.1925. Vahepeal on toimunud kaks koosolekut Abja linavabriku ruumides (12.09.1926 ja 3.03.1927, otsused puudutavad seda, et kohustuste eest vastutab ühing oma rahaga, ja põhikirja muudatus). 4. aprillil 1929 on ühing saatnud Siseministeeriumile teate, et peakoosoleku otsusega on ühing likvideeritud[40].

Halliste Linakasvatajate Ühingu likvideerimine otsustati juba 16. detsembril 1928 ja Siseministeerium kinnitas likvideerimise. Protsessimine likvideerimise ja maksujõuetuks tunnistamise pärast algas juba 1929. aasta lõpus, kui advokaat Martin Kass püüdis tõestada, et ühing on maksujõuetu ega suuda võlgu tasuda. Esimene protsess kestis 1930. aasta jaanuari lõpuni. 22. jaanuaril 1930 on Kohtupalati tsiviildepartemang kinnitanud protokolli, millega ühing tunnistati maksujõuetuks ja likvideeriti lõplikult. Pärast seda määrati ühingu võlgadega tegelejaks konkursivalitsus, mis on 1933. aastal koostanud Halliste Linakasvatajate Ühingu lõppbilansi ning määranud ühingu liikmetele rahalise lisavastutuse, mille pärast uuesti kohtusse mindigi[41].

1936. aastal, kui osanikelt võlgade katteks endiselt raha sisse nõuti, esitas rida kohtu poolt osanikeks peetavatest kohtu otsuse peale erikaebusi, väites, et nad pole üldse liikmed olnudki. Osad küll tunnistasid liikmeks olekut, kuid väitsid, et ühingu koosolekutel vastu võetud otsused pole seaduslikud ja seega ka kohustuslikud. Paljud liikmed süüdistasid ühisuse endisi juhatuse liikmeid Peeter Lammast (hiljem Laite), Mart Kirikut, Martin Ludrit ja Jaan Teetsovit, kelle läbi ühisus väidetavalt 10 000 krooni ulatuses kahju kannatas[41]. 1936. aastal määras Kohtukoda liikmeks olekut järgmiste dokumentide põhjal: ühingu juhatuse protokollid, ühingu liikmete arveraamat, ühingu- ja reskontroraamat. Kohtuasi läbis mitu instantsi, otsused lisavastutuse asjus olid järgmised: Viljandi ringkonnakohus jättis 28/30. aprillil 1936 kaebuse tagajärjeta; kohtukoda jättis 1. oktoobril 1936 kaebuse tagajärjeta; Riigikohus tühistas 12. oktoobril 1937 kohtukoja otsuse ja saatis selle tagasi ringkonnakohtusse otsustamiseks teises kohtukoosseisus; kohtukoda tühistas 19. jaanuaril 1938 ringkonnakohtu eelmise otsuse, saates selle arutamiseks tagasi ringkonnakohtusse[42].

Osaühing Abja Linavabrik[muuda | muuda lähteteksti]

Segaduste ajal vabriku kohtuprotsessidega tekkis grupp talupidajaid, kes kavatsesid luua uue ühingu, võlad tasuda ja tootmise taas käima panna. Uue osaühingu asutajateks said ametlikult Leo Sepp, Oskar Roger, Martin Ludri ja Karl Unt.[43]. Osaühingu nimekirjas oli 66 osanikku, kellest 60 olid eraisikud ning 6 asutused või ühingud[44].

1928. aasta detsembris esitati palve siseministrile OÜ Abja Linavabrik registreerimiseks ja 15. detsembril 1928 lubas kaubandus-tööstusminister tegevuse avada[7].

4. mail 1929 registreeritud[45] OÜ Abja Linavabrik ostis võlgadest vaba endise Abja Värnitsa ja Linatööstuse Ühisuse kinnisvara Pikalaenu Pangalt tagasi[46].

1930. aastad olid Abja Linavabriku töös küllaltki edukad selles mõttes, et tegevust laiendati tunduvalt. Lisaks varasemale 25 töölisega töölisvahetusele alustas vabrikus nõudluse rahuldamiseks 1930. aastal tööd teinegi töölisvahetus seitsme töölisega[47] ning 1932. aastal pandi tööle villakraasimise ja -ketruse osakond.[48]

Siiski tuli taas silmitsi seista tuleõnnetustega. 8. märtsil 1935 hävis tules täielikult vabriku katlamaja, mis tekitas vabrikule suurt kahju.[49]

Vabriku juhatajaks oli sel perioodil endiselt Mats Kissa [50][51]. Kuni 1939. aastani töötas vabrikus õlimeistrina ka Mats Kissa onupoeg Ants (Hanz Franz) Kissa[52] ja vabrikus hakkas tööle ka Mats Kissa poeg Erik Kissa [53].

Abja linavabriku töö 1940–1992[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti okupeerimise järel kuulutati Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks [54][55]. 1940–1941 natsionaliseeriti suur osa tööstusettevõtetest, sh Abja linavabrik (14.08.1940). Abja linavabriku natsionaliseerimise akt koostati 20. augustil 1940. Ettevõtte pidajateks 1940. aastail olid komissar Valentin Wuks, tehniline juhataja Mats Kissa ja raamatupidaja Heino Karist[56].

11. ja 12. detsembril 1940 revideeris natsionaliseeritud vabrikut Riigikontrolli Rahvakomissariaadi Teedeosakond, kes muu hulgas fikseeris järgmist:

  • 1940. aastal tootis vabrik peaasjalikult linaseemneõli, värnitsat ja õlikooki. Praaki ei esinenuvat. Peale selle oli vabrikul linatööstus, villatöösus, jahuvabrik ja saeveski, mis teenindasid kohalikke;
  • vabrikul oli oma põllumaad 40 ha, millest umbes 1,5 ha on lina all. Kasvatatud lina töödeldi kohapeal. Muu põllusaak läks loomasöödaks vabriku hobustele. Umbes 3 ha oli antud aiamaaks vabriku töölistele;
  • õlivabrik töötas kolmes vahetuses, jahuvabrik osaliselt kahes vahetuses;
  • töölisi oli 1. detsembri 1940 seisuga 71, kellest oskustöölisi umbes 75%. Tööliste üldarvust oli umbes 30% tükitööl[57].
Abja linavabriku varemed 2011. aastal (foto: Raimo Ilsjan)

Vabriku töötamise kohta aastatel 1941–1944 on vähe andmeid. Enamikus allikates märgitakse vabriku töö taaskäivitumise ajaks 1944. aastat, millest jääb mulje, et tööd vabrikus ajavahemikul 1941–1944 ei toimunud. Selles osas on erandlikuks allikaks Riina Kiveste uurimistöö "Abja Toorlinavabrik aastail 1940–1945". Kiveste väidab oma töös, et vabriku toodang moodustas aastail 1940–1945 vaid 10% 1979. aasta toodangust. Sellest võib järeldada, et vabrik mingil määral töötas. Toodangu vähesuse põhjustena toob Kiveste välja toormaterjali ja töökäte puuduse. Ehkki töölisi oli neil aastatel vabrikus 40, oli tööjõud enamuses kvalifitseerimata. Juhtiva personali moodustasid vaid raamatupidaja ja vabriku valdaja Kissa.[58]. Samuti annab võimaliku vihje linavabriku tööst Aleksander Puumetsa seletuskiri ENSV Riigikontrolli Ministeeriumile aastast 1956[59]. Seletuskirjas väidab Puumets, et viis aastal 1941 või 1942 Abja linavabrikusse töötlemiseks lina.

Esimene katse linavabrikut 1941. aastal hävitada ebaõnnestus, kuna sakslaste arvutused olid ebatäpsed ja pomm langes linavabriku hoonetest umbes 1,5 kilomeetri kaugusele. Teine vabriku hävitamise katse 1944. aastal tekitas aga suurt kahju. Taganevad Saksa väed süütasid vabriku põlema, tulekahjus hävis peaaegu kogu vabrik. Tootmisjäätmed ja toodang olid hästisüttivad ja seetõttu ei suudetud midagi päästa. Vähem sai kannatada vaid katlamaja.[58]

Abja linavabriku varemed 2011. aastal (foto: Raimo Ilsjan)

1944. aastal läks Abja linavabrik Estolinavillatrusti alluvusse. Nõukogude võimu aastail muutus vabriku alluvus ja nimetus üle kümne korra. Vabrik allus Eesti NSV Kergetööstuse Ministeeriumile, NSV Liidu Varumisministeeriumile, tootmiskoondisele "Lina", NSV Liidu Agrotööstuskomiteele, Nõmme sovhoosile jne. Abja linavabrik oli juhtiv linavabrik Eesti NSV-s. 1961. aasta märtsis liideti juurde Viljandi toorlinavabrik, 1965. aastal Tartu, 1976. aastal Vändra ja 1980. aastal Karula vastuvõtupunkt. Vaatamata alluvusele, ettevõtte laienemisele või koondamisele olid tema peamisteks tootmistegevusteks linavarte esmane töötlemine, linaõle tööstuslik leotamine, linaluude pressimine jm[60].

Nõukogude perioodil oli linavabrikutes probleemiks suur tööjõupuudus (ja -voolavus), seda eriti insener-tehnilise kaadri osas[61]. Sarnased probleemid esinesid ka Abja linavabrikus. Vabriku tööliste raamatutest[62][63] ilmneb, et suurim oli voolavus lihttööliste osas – sagedasti kestis töösuhe vaid mõne kuu, mida ei saa tõenäoliselt seletada ainult hooajaliste tööliste palkamisega. Insener-tehnilise kaadri osas oli tööjõuvoolavus veidi väiksem. Ometi võivad probleemid tööjõu voolavusega ja väljaõppinud tehnilise personali puudus anda vihje, miks üritati iga hinna eest kinni hoida kogemustega väljaõppinud töötajatest. Kvalifitseeritud tööjõu pidev puudus võis olla põhjuseks, miks vabriku varasem juhataja Mats Kissa pääses küüditamisest, samal ajal kui mitmed tema sugulased küüditati.

Salme Vainlo järgi töötas Mats Kissa Nõukogude okupatsiooni ajal veidi aega linavabrikus käitise juhatajana[64]. Arhiiviallikaist selgub, et pärast sõda asus Kissa vabrikusse tööle 9.10.1944 ja lahkus töölt 30.06.1945[65]. Vainlo oletab, et võib-olla ei tahtnud ta töötada reaametnikuna, kelle õlule veeretati salamisi raskeid ülesandeid[66].

Abja linavabriku kontorihoone 2011. aastal (foto: Raimo Ilsjan)

1959. aastal iseloomustab Ivi Juursalu oma diplomitöös "Eesti NSV linatööstuse geograafia" Abja linavabrikut järgmiselt: "Olles toodangult väikseim linavabrik vabariigis, on ta oma fermentilise linaleotamise poolest üks ainulaadsemaid kogu NSV Liidus"[67]. Ehkki Abja linavabrikus oli tööliste töötasu suurim kogu Eesti NSV linatööstuses[68], elasid linavabriku töölised põhiliselt vabrikule kuuluvates vanades, 1924. aasta paiku ehitatud elamutes, mille korterid koosnesid peamiselt ühest toast ja köögist. 1960. aasta algul ehitati juurde kaks nelja korteriga elamut ja ühiselamu. Ühe vana kuuri kapitaalremondi nime all ehitati Linavabriku külla ka kauplus. Vabriku klubis ("lossis") tähistati regulaarselt igasuguseid sündmusi.[69]

1960. aastate lõpuni töötas Abja linavabrik kasumiga. 1. maist 1971 ühendati Eesti NSV Kergetööstuse Ministeeriumi tootmiskoondis «Lina» alluvusse Abja, Võru ja Põlva linavabrikud[70]. Abja linavabrikust sai Võru tsehh. Aksel Tiidebergi järgi algas just sel ajal vabriku töös allakäik. Tsehhina töötas vabrik siiski 1992. aastani, mil tegevus lõpetati.[1]

Hooned[muuda | muuda lähteteksti]

Linavabrik ehitati aastatel 1913–1914, koos tootmiskorpusega ehitati ka kontorihoone ja abihooned, sealhulgas töökoja hoone ja linaseemnete ladu[71]. Vabadussõja ajal alustati vabriku laiendamisega: 1919. aastal alustas tööd jahuveski ja värnitsa osakond, 1920. aastal lauavabrik (saeveski), 1923. aastal rekonstrueeriti katlamaja. 1925. aastal leidis vabrikus aset suur tulekahju, mis nõudis mahukat taastamist. 1935. aastal hävis tulekahjus vabriku katlamaja sisseseade, katlamaja rekonstrueeriti[72].

Abja linavabriku algne kompleks koosnes mitmest üksteise külge ehitatud tootmishoonest: katlamaja, linaropsimise ja -leotamise osakonnad, värnitsaosakond. Valdavalt oli tegemist ühekorruseliste viilkatustega hoonetega, mille hulgast tõusis esile muudest hoonetest kõrgem katlamaja. Tootmishooneid ümbritsesid abihooned: kontorihoone, töökojad, laod, saeveski jne. Vabriku sissesõidu ees on ühekorruseline ristkülikulise põhiplaaniga historitsistlik tellistest kontorihoone. Vabrikuhoonete sisemist lahendust muudeti pidevalt 1920. ja 1930. aastate laiendamiste ning juurdeehituste käigus[71].

Ehitusmaterjal[muuda | muuda lähteteksti]

1914. aastal valminud linavabriku tootmishoone vundament oli laotud maakividest, seinad punastest tellistest. Algne kandekonstruktsioon tootmishoonetes oli nii monoliitsest raudbetoonist kui puittaladel. Katus oli algul sileplekist ja osaliselt keraamilisest kivist.[72].

Väliskujundus ja iseloomulikud detailid[muuda | muuda lähteteksti]

Nii tootmishoone kui abihoonete, sealhulgas kontorihoone, on laotud dekoratiivsest punasest tellisest, seejuures on nii kontori kui vabrikuhoonete puhul iseloomulikud historitsistlikud tornikesed hoonete nurkades, samuti poolkaarekujuline ehisfrontoon harja tipus. Aknaid ümbritses dekoratiivne raamistus, otsafassaade kaunistab esimese korruse kõrgusel horisontaalne vertikaalselt laotud kividest vahefriis. Ehitusaegsed aknad olid ajastule iseloomulikult tiheda jaotusega. Vabrikuhoonete aktsendi moodustas ümbritsevatest tootmishoonetest veidi kõrgem sihvaka täiskelpkatuse ja tiputornikesega hooneosa, mille kõrge katuse all asus veepaak. Sama hooneosa iseloomustavad kõrged kitsad vertikaalsed aknad alumises ja suured kaaraknad hoonekehandi ülemises osas[72].

Inseneri loss[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Inseneri loss
Inseneri lossi varemed 2008. aastal (foto: Raimo Ilsjan)

Vabriku taga paikneb omaniku villa, niinimetatud Inseneri loss. Aastatel 1922–1924 ehitatud hoone arhitekt oli Heerwagen Münchenist, hoone ehitasid saksa töölised. Kõrge kivikatusega hoone on elavalt liigendatud, nurgad dekoreeritud sõõrmotiividega (sarnast motiivi võib ümbruskonna majadel veel näha). Esimesel korrusel olid kabinet, elutuba, kaks saali, veranda ja söögituba ning kolm magamistuba, teisel korrusel kaks külalistetuba, peosaal ja teenijatoad. Saalides oli pähklipuumustriga tammeparkett. Elutoas tammepuust lagi, muud laed olid kaunistatud kipsornamentidega. Kamin oli kaetud Meissneri portselanist kividega ja fuajee laes oli kasutatud klaasi. Maja juurde kuulus garaaž koos autojuhikorteriga ja Prantsuse stiilis aed[71].

Hooned pärast Nõukogude okupatsiooni[muuda | muuda lähteteksti]

Abja linavabriku varemed 2011. aastal. Pildil on näha Nõukogude okupatsiooni ajal tehtud ümberehitused valge silikaattellisega. (Hooned on ehitatud kõrgemaks ja laed-katused asendatud). (Foto: Raimo Ilsjan)

Aastail 1976–1978 laiendati tootmist ja rajati mitu arhitektuurselt väheväärtuslikke mahukaid juurdeehitisi ENSV Kergetööstuse Ministeeriumi Konstrueerimisbüroo projekti järgi. Nõukogudeaegsete ilmetute juurdeehitiste seinamaterjaliks oli silikaattellis, katusekatteks eterniitplaadid. Algsel kujul säilis kontorihoone eksterjöör, mille ehitusaegne plekk-katus asendati Nõukogude perioodil eterniitkatusega. Põhjaliku rekonstrueerimise tagajärjel on kõik hooned oma algse sisekujunduse kaotanud[72].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Aksel Tiideberg "Abja aastad ja inimesed" 2007, lk 112 – 113
  2. ↑ EAA.V-342
  3. ↑ ERA.4434.2.9232
  4. ↑ ERA.14.7.949
  5. ↑ RT 138 24.november 1923
  6. ↑ ERA.14.5.2439
  7. ↑ 7,0 7,1 ERA.14.7.390
  8. ↑ ERA.32.2.9267
  9. ↑ ERA.32.2.9719
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 ERA.891.2.9176
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Pärnumaa põllumeeste sihid ja juhid : Pärnumaa põllumeeste aastaraamat Lk 26
  12. ↑ Salme Vainlo "Mulgimaa võlu ja valu : valimik mulgi lugusid" Lk 241...242
  13. ↑ Postimees 20.11.1912
  14. ↑ EAA.3760.1.136
  15. ↑ Sakala 06.12.1912
  16. ↑ Olevik 17.02.1915
  17. ↑ 17,0 17,1 Päevaleht 07.04.1927
  18. ↑ Päevaleht 27.06.1913
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 ERA.495.7.1874
  20. ↑ Maaliit Maaliit, 28.september 1918, nr 130, lk 3
  21. ↑ "Pärnumaa : maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus"
  22. ↑ RT 177/178 1920
  23. ↑ 23,0 23,1 EAA.3760.1.136
  24. ↑ RT 138, 1923
  25. ↑ Postimees 11.11.1924
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 Eduard Värav "Halliste kihelkonna avalik elu aegluubis : mõningaid jooni kihelk. tulundus- ja vaimseelu korraldusist"
  27. ↑ 27,0 27,1 Postimees 12.04.1927
  28. ↑ Pärnu Postimees 07.10.1925
  29. ↑ Pärnu Postimees 30.11.1927
  30. ↑ Postimees 17.03.1926
  31. ↑ ERA.32.3.5762
  32. ↑ ERA.495.7.1874
  33. ↑ Järvamaa 22.02.1929
  34. ↑ ERA.2121.1.10792
  35. ↑ ERA.2121.1.10793
  36. ↑ ERA.31.3.10778
  37. ↑ 37,0 37,1 Pärnu Päewaleht 14.02.1932, nr 37, lk 1
  38. ↑ 38,0 38,1 38,2 Postimees 12.02.1932, nr 36, lk 3.
  39. ↑ 39,0 39,1 ERA.4190.1.100
  40. ↑ ERA.14.5.2439
  41. ↑ 41,0 41,1 ERA.32.2.9267
  42. ↑ ERA.32.2.9719
  43. ↑ ERA.14.7.390, lk 2 – 9p
  44. ↑ ERA.969.1.990, lk 9 – 10p
  45. ↑ ERA.ERA 891.2.13231, lk 3
  46. ↑ ERA.2121.1.10792, lk 182- 183
  47. ↑ Postimees Postimees, 18.november 1930, nr 314, lk 5
  48. ↑ Postimees Postimees, 25.juuni 1932, nr 146, lk 3
  49. ↑ Postimees Postimees, 09.märts 1935, nr 67, lk 3
  50. ↑ ERA 2179.1.85
  51. ↑ ERA 2179.1.84
  52. ↑ ERA 3993.6.87, lk 14
  53. ↑ ERA 3993.6.87, lk 191 – 192
  54. ↑ RT 74, 733 1940
  55. ↑ RT 76, 733 1940
  56. ↑ ERA.72.2.6005
  57. ↑ ERA.R-941.1.209
  58. ↑ 58,0 58,1 Riina Kiveste "Abja Toorlinavabrik aastail 1940 – 1945" Käsikiri Abja muuseumis
  59. ↑ ERA R.941.2.3239, lk 22
  60. ↑ Aksel Tiideberg "Abja vald enne ja nüüd" 2003, lk 40
  61. ↑ Ivi Juursalu "Eesti NSV linatööstuse geograafia" Lk 44
  62. ↑ EAA V-342.1-k.24
  63. ↑ EAA V-342.1-k.344
  64. ↑ Salme Vainlo "Mulgimaa võlu ja valu : valimik mulgi lugusid" Lk 246
  65. ↑ EAA.V-342.1k.24
  66. ↑ Salme Vainlo "Mulgimaa võlu ja valu : valimik mulgi lugusid" Lk 246
  67. ↑ Ivi Juursalu "Eesti NSV linatööstuse geograafia" Lk 76
  68. ↑ Ivi Juursalu "Eesti NSV linatööstuse geograafia" Lk 45
  69. ↑ Aksel Tiideberg "Abja aastad ja inimesed : Abja vald. Ajalugu, mälestused, tänapäev" Lk 114
  70. ↑ Tootmiskoondise «Lina» organiseerimise kohta, Art 248. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja, 11. juuni 1971 Nr. 23 (290)
  71. ↑ 71,0 71,1 71,2 Eesti Entsüklopeedia
  72. ↑ 72,0 72,1 72,2 72,3 Henry Kuningas "Abja linavabrik. Dokumenteerimine."

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Abja_linavabrik&oldid=6406266"