Abiajamine

Allikas: Vikipeedia

Abiajamine või viinutamine (Lõuna-Eestis ka linutamine, Saaremaal ja Virumaal ajamine) oli 20. sajandi alguseni vana külakondlik abistamiskomme, mis seisnes vaestele või tuleõnnetuse ohvritele õlgede, heina, põhu, kartulite, lina vms andmises lonksu viina või õlle vastu.

Abi ajamas käidi põhiliselt sügisel ja talvel eeskätt sugulaste ja tuttavate juures.[1]

Eesti talupojapulmas nimetati viinutamiseks tava, kui mõrsja käis kosjaviinaga sugulastele pulmadest teatamas, saades vastu andeid (nt Jõhvi, Kuusalu, Märjamaa, Vändra jm). Lisaks tähendas viinutama ehk hundihända ajama (nt Rapla, Varbla, Tõstamaa, Pärnu-Jaagupi, Kolga-Jaani jm) pruudiandide kogumist, mida teostas mõrsja koos abilisega. Kogujad pakkusid viina (ja ninatubakat), neile anti villu, lõnga ja valmisesemeid (sukad, sokid, kindad, vööd jne). Hilisemal ajal anti kingiks eelmise pulma veimavakast saadud annid (mis muutusid seega tarbeesemetest rändkinkideks). Kogumas käidi kas teisipäeval, neljapäeval või laupäeval (nn head päevad) – ühel päeval nädalas, käidi nii tuttavate kui võõraste pool, eriti just viimaste pool.[2] Komme püsis Eestis kohati veel 1930. aastateni.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 352
  2. Ülo Tedre. Pulmasõnastik I
  3. Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 3