Aage, Rosenborgi krahv

Allikas: Vikipeedia
Taani prints Aage (1. jaanuar 1912)

Prints Aage Christian Alexander Robert[1](sünnipäraselt Taani prints (Prins Aage Christian Alexander Robert til Danmark), 1914. aastast selle asemel Rosenborgi krahv; 10. juuni 1887 Kopenhaagen, Kollane Palee[1]29. veebruar 1940 Taza, Maroko[1]) oli prints ning Taani ja Võõrleegioni sõjaväelane.

Ta oli prints Valdemari ja Orléansi printsessi Marie, kuningas Louis-Philippe I (Võõrleegioni rajaja) lapselapse vanim järeltulija, kuningas Christian IX pojapoeg.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Prints Aage sünnikoht Kollane Palee

Ta kasvas üles Amalienborgi lähedal Kollases Palees ja Gentoftes Bernstorffi lossis. Koos õdede-vendadega omandas ta ema eeskujul väga vaba ja sundimatu käitumise. Temast sai seiklushimuline inimene.

Pärast ihukaitseväe nekrutite kooli astus ta 1907. armeeohvitseride kooli, mille ta lõpetas märtsis 1909 teise leitnandi (sekondløjtnant) auastmega. Ta asus teenima ihukaitseväes (Den Kongelige Livgarde), kus ta oktoobris 1909 sai leitnandiks (premierløjtnant)[1]. Aastal 1913 oli ta kuningas Christian X loal sõjaväeline vaatleja Kreeka armee peakorteris Kreeka ja Bulgaaria vahelise sõja ajal[1]. Jaanuaris 1914 lahkus ta sõjaväeteenistusest reservi (à la suite), kuid naasis Esimese maailmasõja puhkedes. Sõja ajal oli ta ühe aasta Itaalias vaatleja. Ta läbis kursuse kindralstaabis ning teenis seejärel kindralstaabis ning 1918–1919 komandörina. Pärast sõda viibis ta mõnda aega USA-s ja Prantsusmaal (kus ta õppis prantsuse keelt). Ta sai ihukaitseväekapteni auastme. Ihukaitseväes oli ta populaarne ohvitser. Hiljem valis Kopenhaageni ihukaitseväelaste ühendus ta oma auliikmeks.

Landmandsbankeni krahhiga 1922 kaotas ta, nagu isagi, peaaegu kogu oma varanduse. Et Taani kaitseväe ohvitseri palgast polnud tollal võimalik ära elada (korralikku palka oli võimalik saada ainult Võõrleegionis ja Belgia koloniaalvägedes), lahkus ta juunis 1923 kuningas Christian X loal teenistusest reservi à la suite). 28. detsembril 1922 astus ta Võõrleegioni ning sai pärast Taani ja Prantsusmaa valitsuse läbirääkimisi seal kapteni auastme. Ka Võõrleegionis oli ta populaarne ohvitser.

Üks üle 25 aastase staažiga seersant laenas printsilt raha, kuid ei maksnud seda tagasi. Häbi tõttu sooritas ta enesetapu.

Maist 1923 kuni suveni 1925 osales ta mitmel korral võitluses berberite vägedega. Ta osales nii kõige ägedamates lahingutes Abdel Krimi vägedega, päästeaktsioonides kui ka mässajate vangivõtmises. Maist juunini 1923 võitles prints Aage Marokos berberitega. Tema kompaniis oli mitmesuguse sotsiaalse päritoluga inimesi, kes olid kaheksast rahvusest. Meknesis sai ta haavata ja teda autasustati. 24. mail 1924 määrati ta ratsakompanii ülemaks ja 1924. aasta lõpus edutati ta luureohvitseriks. Aprillis 1925 võitsid Abdel Krimi väed hispaanlasi ning hakkasid ründama Prantsusmaa poste. Prints Aagest sai seal staabiülem; ta osales ka lahingutes.

17-aastase teenistusega Võõrleegionis teenis ta välja kolonelleitnandi auastme.

Prints Aage palus oma testamendis, et ta maetaks Võõrleegioni surnuaiale Alžeerias Sidi Bel Abbèsis. Kui Alžeeria sai iseseisvaks ning Võõrleegioni peakorter viidi üle Marseille lähedale Aubagne'i, võeti 1962 surnuaialt kaasa kolme mehe (leegionäride, Prantsuse ohvitseride ja välismaa ohvitseride esindaja) põrm; prints Aage oli välismaa ohvitseride esindaja (teised olid sakslane Zimmermann, kes oli langenud 11. augustil 1961 Sidi Bel Abbèsis, ja moodsa Võõrleegioni rajajaks peetav kindral Paul-Frédéric Rollet. Nad maeti ümber Puyloubier'sse.[viide?]


Raamat[muuda | muuda lähteteksti]

  • A Royal Adventurer, 1927. Tõlge taani keelde: Tre års kampe i fremmedlegionen, 1927. Mälestused Võõrleegioni elust sõjas Marokos. Raamatus ütleb ta muu hulgas, et hakkas Võõrleegionis teenimisest unistama kohe pärast seda, kui sellest 14-aastasena esimest korda kuulis, ning et teenistus ihukaitseväes tüütab kiiresti ära.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]


Abielu[muuda | muuda lähteteksti]

Ilma kuningale ja perekonnale teatamata ja nende loata[1] abiellus ta 17. jaanuaris 1914 Torino lähedal[viide?] krahvitar Mathilde Emilie Francisca Maria Calvi di Bergologa. Abielu aktsepteeriti, kuid kuna see oli morganaatiline, siis pidi ta esimesena vendadest vahetama Taani printsi tiitli Rosenborgi krahvi tiitli vastu (ta oli selle tiitli esimene kandja) ning ta kaotas koha Taani troonipärimisjärgluses, kuid säilitas printsitiitli[viide?].

Tema abikaasa vanemad olid krahv Giorgio Carlo Calvi di Bergolo (1852–1924), Itaalia saadik Kopenhaagenis, ja paruness Anna Guidobono Cavalchini Roero San Severino (1862–1930). Abikaasa sündis 17. septembril 1885 Buenos Aireses ja suri 16. oktoobril 1949 Kopenhaagenis.

Neil sündis poeg Valdemar, Rosenborgi krahv.

Aastal 1939 abielu lahutati.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]