Mine sisu juurde

Aafrika savannielevant

Allikas: Vikipeedia
Aafrika savannielevant

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Londilised Proboscidea
Sugukond Elevantlased Elephantidae
Perekond Loxodonta
Liik Aafrika savannielevant
Binaarne nimetus
Loxodonta africana
(Blumenbach, 1797)
Aafrika savannielevandi levila   Säilinud   Tõenäoliselt säilinud   Tõenäoliselt välja surnud   Taasasustatud
Aafrika savannielevandi levila
  Säilinud
  Tõenäoliselt säilinud
  Tõenäoliselt välja surnud
  Taasasustatud
Sünonüümid

Loxodonta angolensis Frade, 1928
Loxodonta berbericus Seurat, 1930 (nomen nudum)
Loxodonta capensis (G. Cuvier, 1798)
Loxodonta cavendishi (Lydekker, 1907)
Loxodonta cornaliae (Aradas, 1870)
Loxodonta hannibali (Deraniyagala, 1953)(nomen nudum)
Loxodonta knochenhaueri (Matschie, 1900)
Loxodonta mocambicus (Frade, 1924)
Loxodonta orleansi (Lydekker, 1907)
Loxodonta oxyotis Matschie, 1900
Loxodonta peeli (Lydekker, 1907)
Loxodonta pharaohensis Deraniyagala, 1948
Loxodonta rothschildi (Lydekker, 1907)
Loxodonta selousi (Lydekker, 1907)
Loxodonta toxotis (Lydekker, 1907)
Loxodonta typicus Blumenbach, 1797
Loxodonta zukowskyi Strand, 1924[1]

Aafrika savannielevantide suuruse võrdlus inimesega: joonisel on toodud suurimad ja keskmise suurusega isased loomad, emased ja mõlemast soost vastsündinud.
Aafrika savannielevandi poeg Krugeri rahvuspargis 2018. aastal

Aafrika savannielevant (Loxodonta africana) on imetaja elevantlaste sugukonnast.[3] Aafrika savannielevant on üks kolmest säilinud elevandiliigist ja koos aafrika metsaelevandiga üks kahest elusolevast aafrika elevandi perekonna liigist.

Taksonoomia ja evolutsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Varem ühe liigi aafrika elevant alamliikideks peetud aafrika savannielevanti ja aafrika metsaelevanti (Loxodonta cyclotis) klassifitseeritakse alates 2005. aastast kaheks iseseisvaks liigiks. Sellist eristamist toetavad ka erinevad hilisemad geneetilised uuringud. Kahe liigi vaheline hübridiseerumine näib olevat piiratud ja ilmneb vaid 14 metsa-savanni ökotonis uuritud rohkem kui 100 seast. [2].

Aafrika savannielevandi väljasurnud alamliik (osateadlaste arvates iseseisev liik) võis olla põhja-aafrika elevant † (Loxodonta africana pharaoensis Deraniyagala, 1948) [4].

Lähedasi liike

[muuda | muuda lähteteksti]

Mitokondriaalse DNA uuringul tuvastati, et aafrika ja india elevant lahknesid geneetiliselt 7,6 miljonit aastat tagasi [5]. Aafrika savannielevant ja metsaelevant eraldusid teineteisest vähemalt 1,9 miljonit aastat tagasi, kusjuures geenivoolu kahe liigi vahel on ette tulnud ka hiljem [6].

Välimus ja kehaehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Aafrika savannielevant on suurim elusolev maismaaimetaja. Täiskasvanud isase looma keskmine õlakõrgus on 3,2 m ja keskmine kehakaal 6 tonnini. Täiskasvanud emaste keskmine õlakõrgus on 2,6 m ja kehakaal 3 tonni. Isased savannielevandid saavutavad maksimaalse kasvu umbes 40 ja emased 25 aasta vanuselt[7].

Aafrika savannielevandil on pikk torujas lont, mis on tekkinud ülahuule ja nina kokkukasvamisel. Londi otsas on kaks sõrmjat jätket, mida elevant kasutab väikeste asjade tõstmiseks. Aafrika savannielevandil on hallikas või pruunikas väheste karvadega paks nahk, mis on sageli kaetud mudakihiga [8]. Suured kõrvad aitavad alandada kehatemperatuuri.

Elevandi tallal naha all paikneb vetruv mass, mis võimaldab looma helitult kõndida. Tald laieneb, kui loom sellele toetub, jala tõstmisel aga taastub selle esialgne kuju [9]. Savannielevandi küüniste arv võib varieeruda: neid võib olla viis nii esi kui ka tagajalal kuni selleni, et esijalal on neli ja tagajalal kolm küünist [10].

Hammastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Nii emastel kui ka isastel savannielevantidel on näha kaks kõverdunud, ülemistest lõikehammastest kujunenud võhka, mis võivad kasvada kuni 3,5 m pikkuseks ja kaaluda enam kui 100 kg [8]. Võhad võivad sageli puruneda, eriti sageli juhtub seda vangistuses elavatel loomadel [11]. Isastel elevantidel kasvavad võhad kiiremini kui emastel. Võhkade keskmine kaal vanuses 60 aastat on isastel savannielevanitdel 109 kg, aga kõigest 17.7 kg emastel loomadel [12]. Suurim teadaolev aafrika savannielevanid võhk on olnud 3,51m pikk ja kaalunud 117kg [13].

Söömiseks on savannielevandil igas suu neljandikus kuus purihammast, mis ilmuvad erinevas vanuses ja on erineva suurusega [12]. Esimesena ilmuvad purihambad on keskmiselt 4 cm pikad ja 2cm laiad, kuluvad umbes aasta vanuselt ja kaovad 2,5 aasta vanuses. Teised hambad ilmuvad nähtavale 6 kuu vanuses, on 7 cm pikad ja 4 cm laiad ja kaovad 6-7 aasta vanuses. Kolmandad purihambad kasvavad kuni 14 cm pikkuseks ja 5,2 cm laiuseks, ilmuvad nähtavale umbes aasta vanusel looma ja kaovad 8-10 aasta vanuses. Neljas hambakomplekt ilmub 6-7 aasta vanuses, kasvab mõõtudeni 17,5×6,8 cm ning kestavad vanuseni 22-23 aastat. Viiendate hammaste alveoole võib täheldada suus 10-11 aasta vanusel loomal. Need hambad kasvavad 22×8,5 cm suuruseks ja kuluvad lõpuni 45-48 aasta vanuses. Viimaste, kuuendate hammaste alveoolid on näha 26-28 aasta vanuses, hambad kasvavad kuni 31 cm pikaks ja 9,4 cm laiaks ning on üsna kulunud looma 65. eluaastaks[14].

Levik ja arvukus

[muuda | muuda lähteteksti]
Täiskasvanud aafrika savannielevandi purihammas

Aafrika savannielevante leidub Aafrikas laial alal Mali troopilisest põhjaosast (16° põhjalaiust) kuni Lõuna-Aafrika vabariigi parasvöötmelise lõunaosani (34° lõunalaiust) [2]. Aafrika savannielevante elab kõige rohkem Botswanas, kus 2015. aastal hinnati nende arvukust ligikaudu 131 000 isendini. Järgnevad Zimbabwe (82 000), Tansaania (50 000), Keenia ja Namiibia (mõlemas ca 22 000 elevanti) [15]. Aafrika savannielevandid võivad elada savannis, metsas, märgaladel, aga ka põllumajandusmaastikul.

Eluviis

[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalne käitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Aafrika savannielevantide keskse sotsiaalse üksuse moodustab peregrupp, mis keskmiselt koosneb kümnest loomast ning sinna kuuluvad mõned täiskasvanud emasloomad, nende eri vanuses tütred ja pojad, kes ei ole veel jõudnud puberteeti. Peregruppi juhib reeglina vanem emaselevant. Tihedamates sidemetes ja lähestikku elavad 2-4 peregruppi võivad moodustada sugulasgrupi (kinship group), milles elevandid teevad omavahel koostööd toidu ja vee leidmisel, enesekaitsel ning järglaste eest hoolitsemisel [16]. Gruppide suurus võib hooajaliselt erineda. Keenias Ida-Tsavo ja Lääne-Tsavo rahvusparkides tehtud uuring näitas, et grupid on suuremad vihmaperioodil [17].

Noored isasloomad lahkuvad peregrupist täiskasvanuea saabumisel 10-19 aasta vanuses. Edaspidi liiguvad nad omaette või moodustavad ajutisi seltsinguid teiste isastega. Isaste vahelised sidemed on nõrgad: isased savannielevandid on harva teiste isastega koos kauem kui 10% ajast[18]. 2020. aasta uuring näitas, et ka vanematel isasloomadel kui mälu kandjatel võib olla oluline roll elevandikarja ellujäämisel [19].

Termoregulatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Aafrika savannielevandi nahapind moodustab keerulisese lõhestunud võrgustiku, mille mõne mikromeetri laiused kanalid seovad vett ning see omakorda jahutab kehapinda. Praegudesse kleepuv muda kaitseb ka parasiitide ja intensiivse päikesekiirguse eest (muda kleepumise tõttu)[20].

Kehatemperatuuri alandamisel mängivad rolli ka elevandi suured, rikkalikult veresoontega varustatud kõrvalestad. Soojuse äraandmist suurendab ka iseloomulik kõrvade liigutamine [21].

Toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Aafrika savannielevant on herbivoor. Ta võib toituda rohttaimedest, puittaimedest (ka puukoorest), puuviljadest, õitest jm. taimsest. Toidu koostis sõltub selle kättesaadavusest ning see võib hooajati erineda. Vihmaperioodil võib toit koosneda enamasti rohttaimedest ja kuivaperioodil peamiselt puittaimedest [22]. Täiskasvanud savannielevant tarbib ööpäevas keskmiselt 150 kg toitu ja 180-230 l vett, eelistades võimalusel suurema naatriumi sisaldusega vett [23].

Kommunikatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Elevantidel on väga hea liikuvusega lont, hea lõhnataju, suured kõrvad ning palju erinevaid häälitsusi. Kõik see loob eeldused loomade vaheliseks suhtluseks [24].

Elevantide taktiilne kommunikatsioon toimub londi abil. Elevandid on väga kontaktsed. Peregrupi liikmed puudutavad üksteist sageli londiga. Kui üks elevant tervitab teist, siis madalama sotsiaalse staatusega loom asetab tervitustseremoonial oma londi otsa teisele elevandile suhu. Selle käitumisviis juured võivad olla pärit noorte elevantide kombest panna lont oma emale suhu, et saada vastu toitu, aga see ühtlasi rahustab ja loob turvatunde[24].

Elevantide häälitused koosnevad erinevatest mürisevatest, trompetilaadsetest, kilavatest jm. helidest. Mürinataolised häälitused on peamiselt mõeldud kommunikatsiooniks pikema vahemaa tagant. Osa tekitatavatest helidest on valjud, aga nii madala sagedusega, et jäävad inimkõrvale kuuldamatuks. Trompetitaolist heli tekitatakse läbi londi puhudes ja see annab märku erutusest, stressist või agressiivsusest [24].

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Isasel elevandil eritub must'i ajal näärmetest hormoon temporiin

Isastel elevantidel algab spermatogenees umbes 15-aastaselt [25]. Suguline aktiivsus saabub siiski hiljem, esimese must'i saabudes 25-30-aasta vanuselt [26]. Must'iks (ingl. k. must, musth) nimetatakse elevandipullide perioodilist seisundit, mida iseloomustab agressiivne käitumine ja millega teatavate hormoonide taseme suur tõus . Emaste elevantide esimene ovulatsioon saabub sageli 11-aastaselt [27]. Östrus kestab 2–6 päeva [28]. Elevandid võivad järglasi ilmale tuua aastaringselt [29]. Enamasti sünnib korraga üks poeg, harva kaksikud [8]. Poegivad tavaliselt üks kord 3-9 aasta jooksul ja sünnitavad elu jooksul keskmiselt neli järglast [29]. Tiinus kestab 21-22 kuud [8][29]. Vastsündinud aafrika savannielevandi keskmine sünnikaal on 100 kg [8][29]. Järglased sõltuvad täielikult emapiimast kuni võõrutamise alguseni nelja kuu vanuses, kuid jätkavad aeg-ajalt emapiima joomist veel kolm aastat. Noored aafrika savannielevandid saavutavad täieliku iseseisvuse umbes kaheksa-aastaselt [29].

Roll ökosüsteemis

[muuda | muuda lähteteksti]

Aafrika savannielevant on tugiliik ehk päiskiviliik. Nende arvukus on suhteliselt väike, kuid nende mõju on suur ja püsiv [29]. Savanni ökosüsteemis on elevandil oluline roll maastiku kujundamisel, takistades näiteks oluliselt võsastumist [30]. Nii aitavad elevandid näiteks kaasa roomajate mitmekesisuse suurenemisele, luues elupaiku erinevatele liikidele [29]. Elevandil on tähtis osa ka mitmete taimede seemnete levitamisel [30]. Aafrika savannielevandil on mutualistlik suhe veisehaigrutega (Bubulcus ibis): sageli võib neid linde märgata elevantide seljas ja eeldatakse, et haigrud toituvad elevante kimbutavatest parasiitidest [29].

Täiskasvanud aafrika savannielevantidel puuduvad looduslikud vaenlased, kuid lõvid ja tähnikhüäänid [8][31]. Inimesed kütivad elevante liha, naha ja võhkade pärast ning mõnes piirkonnas ka seetõttu, et elevandid võivad kahjustada põllukultuure [8].

Ohud ja kaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2021. aastast on aafrika savannielevant kantud maailma punasesse nimestikku kui väljasuremisohus (EN) liik. Teda ohustab eeskätt elupaikade häving, aga ka salaküttimine liha ja elevandiluu saamise eesmärgil [2].

Aafrika savannielevantide salaküttimine elevandiluu saamiseks on loomade surma ja arvukuse kahanemise peamine põhjus. 1970. aastate teisest poolest kuni 1989. aastani kestnud intensiivse salaküttimise perioodi järel on mitmed aafrika savannielevantide populatsioonid (nt Keenias, Tansaanias, Sambias, Ugandas) saanud 20-30 aastat taastuda. Mõned Põhja-Aafrika populatsioonid on aga kogenud püsivat salaküttimissurvet ka viimase kolme aastakümne jooksul. Uuringud on näidanud, et terves Aafrikas intensiivistus salaküttimine taas märkimisväärselt alates 2008. aastast ja saavutas haripunkti 2011. aastal. Mõnes kontinendi osas on salaküttimise tase jätkusuutmatult kõrge ka praegu. Kiired muutused maakasutuses põhjustavad aafrika savannielevantide elupaikade otsest hävimist ja killustumist ning on kasvavaks ohuks kogu elevantide levila ulatuses. Sagenenud on inimeste ja elevantide vahelised konfliktid [2]. Kõige sagedasemad on sellised konfliktid kaitsealade piiride läheduses, eriti Aafrika kuivemates piirkondades, kus elevandid otsivad põldudelt kerget toitu ning on sunnitud joogivett põllumeestega jagama [32]. Üks võimalusi põllusaagi kaitsmiseks elevantide eest on kasutada looduslikke vahendeid. On leitud, et elevandid muutuvad meemesilaste juuresolekul äärmiselt närviliseks ja nii soovitatakse elevantide eemale hoidmiseks rajada mesitarudest koosnevaid piirdeaedu [32].

Aafrika savannielevant on kantud CITESi I lisasse 1989. aastal, mil savannielevanti ja metsaelevanti peeti kuuluvaks samasse liiki. Seejärel on Botswana (1997), Namiibia (1997), Lõuna-Aafrika (2000) ja Zimbabwe (1997) savannielevandi populatsioonid kantud CITESi II lisasse. CITES võttis 2010. aasta märtsis vastu Aafrika elevantide tegevuskava (AEAP). Tegevuskava elluviimiseks on loodud Aafrika Elevantide Fond [2].

Aafrika savannielevandid Tallinna loomaaias

[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna loomaaias elavad elevandid on sündinud Krügeri Rahvuspargis Lõuna-Aafrika Vabariigis, eeldatavasti aastatel 1982 või 1983. Ühe Hollandi firma vahendusel rahvuspargist püütud elevandipoegi peeti algul kohalikus aklimatisatsioonikeskuses. Seal said üks isane ja kaks emast looma endale ka nimed: Carl, Fien ja Draay. Eestisse jõudsid nad Hollandi kaudu 1985. aasta suvel. 1989. aastast elavad nad praeguses elevandimajas [3]. Tallinna loomaaia DNA-laboris on uuritud sealsete elevantide mitokondriaalse DNA järjestust. Uuringus selgus, et kolm elevanti ei ole lähedalt sugulased ja nad on suure tõenäosusega püütud Krügeri Rahvuspargi erinevatest elevandikarjadest [33]. Tallinna loomaaia elevandid on maailma kõige põhjapoolsemad elevandid [34].

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Don E. Wilson, DeeAnn M. Reeder, Mammal Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, 3. trükk, lk 91, 1. köide, 2005, The Johns Hopkins Press
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Gobush, K.S., Edwards, C.T.T, Balfour, D., Wittemyer, G., Maisels, F. & Taylor, R.D. 2022. Loxodonta africana (amended version of 2021 assessment). The IUCN Red List of Threatened Species 2022: e.T181008073A223031019. https://dx.doi.org/10.2305/IUCN.UK.2022-2.RLTS.T181008073A223031019.en. Accessed on 11 May 2025.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Aafrika savannielevant". tallinnzoo.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.05.2025. Vaadatud 11.05.2025.
  4. ↑ Charles, M. B. (2020). The African Elephants of Antiquity Revisited: Habitat and Representational Evidence. Historia, 69(4), 392–407. doi:10.25162/historia-2020-0017
  5. ↑ Rohland N, Malaspinas AS, Pollack JL, Slatkin M, Matheus P, Hofreiter M. Proboscidean mitogenomics: chronology and mode of elephant evolution using mastodon as outgroup. PLoS Biol. 2007 Aug;5(8):e207. doi: 10.1371/journal.pbio.0050207. PMID: 17676977; PMCID: PMC1925134.
  6. ↑ Rohland N, Reich D, Mallick S, Meyer M, Green RE, Georgiadis NJ, Roca AL, Hofreiter M. Genomic DNA sequences from mastodon and woolly mammoth reveal deep speciation of forest and savanna elephants. PLoS Biol. 2010 Dec 21;8(12):e1000564. doi: 10.1371/journal.pbio.1000564. PMID: 21203580; PMCID: PMC3006346.
  7. ↑ Larramendi, A. (2016). "Shoulder height, body mass and shape of proboscideans" (PDF). Acta Palaeontologica Polonica. 61 (3): 537–574. doi:10.4202/app.00136.2014
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 Miljutin, Andrei (2015). Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak. Lk 296. ISBN 978-9985-3-3557-4.
  9. ↑ Loomade elu. Kd 7. Tallinn: Valgus. 1987. Lk 296-298.
  10. ↑ Kingdon, Jonathan (2020). The Kingdon Pocket Guide to African Mammals (teine trükk). Princeton and Oxford: Princeton University Press. Lk 24.
  11. ↑ Boy, S.C. and Steenkamp, G. (2004), Neural innervation of the tusk pulp of the African elephant (Loxodonta africana). Veterinary Record, 154: 372-374. https://doi.org/10.1136/vr.154.12.372
  12. ↑ 12,0 12,1 Laws, R.M. (1966), AGE CRITERIA FOR THE AFRICAN ELEPHANT. African Journal of Ecology, 4: 1-37. https://doi.org/10.1111/j.1365-2028.1966.tb00878.x
  13. ↑ Raubenheimer, E. J., Bosman, M. C., Vorster, R., & Noffke, C. E. (1998). Histogenesis of the chequered pattern of ivory of the African elephant (Loxodonta Africana). Archives of Oral Biology, 43(12), 969–977. https://doi.org/10.1016/S0003-9969(98)00077-6
  14. ↑ JACHMANN, H. (1988), Estimating age in African elephants: a revision of Laws' molar evaluation technique. African Journal of Ecology, 26: 51-56. https://doi.org/10.1111/j.1365-2028.1988.tb01127.x
  15. ↑ Hannah Ritchie (2024) - “The state of the world's elephant populations” Published online at OurWorldinData.org. Retrieved from: 'https://ourworldindata.org/elephant-populations' [Online Resource]
  16. ↑ Douglas-Hamilton, I. (1973). On the ecology and behaviour of the Lake Manyara elephants. African Journal of Ecology, 11(3-4), 401–403. doi:10.1111/j.1365-2028.1973.tb00101.x
  17. ↑ Leuthold, W. (1976). Group Size in Elephants of Tsavo National Park and Possible Factors Influencing it. Journal of Animal Ecology, 45(2), 425–439. https://doi.org/10.2307/3883
  18. ↑ ARCHIE, E.A. and CHIYO, P.I. (2012), Elephant behaviour and conservation: social relationships, the effects of poaching, and genetic tools for management. Molecular Ecology, 21: 765-778. https://doi.org/10.1111/j.1365-294X.2011.05237.x
  19. ↑ Allen, C.R.B., Brent, L.J.N., Motsentwa, T. et al. Importance of old bulls: leaders and followers in collective movements of all-male groups in African savannah elephants (Loxodonta africana). Sci Rep 10, 13996 (2020). https://doi.org/10.1038/s41598-020-70682-y
  20. ↑ Martins, A. F.; Bennett, N. C.; Clavel, S.; Groenewald, H.; Hensman, S.; Hoby, S.; Joris, A.; Manger, P. R.; Milinkovitch, M. C. (2018). "Locally-curved geometry generates bending cracks in the African elephant skin". Nature Communications. 9 (1): 3865. doi:10.1038/s41467-018-06257-3.
  21. ↑ Wright, P. G. (1984). Why do elephants flap their ears?. African Zoology, 19(4), 266-269.
  22. ↑ Codron, J., Codron, D., Lee-Thorp, J.A. et al. Landscape-scale feeding patterns of African elephant inferred from carbon isotope analysis of feces. Oecologia 165, 89–99 (2011). https://doi.org/10.1007/s00442-010-1835-6
  23. ↑ Weir, J. S. (1972). Spatial Distribution of Elephants in an African National Park in Relation to Environmental Sodium. Oikos, 23(1), 1–13. https://doi.org/10.2307/3543921
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 Estes, R.D. (1991). The Behaviour Guide to African Mammals Including Hoofed Mammals, Carnivores, Primates. Los Angeles: The University of California Press. Lk 262-263. ISBN 0-520-08085-8.
  25. ↑ Hanks, J (1973). "Reproduction in the male African elephant in the Luangwa Valley, Zambia". South African Journal of Wildlife Research. 3 (2): 31-39.
  26. ↑ Bokhout, B., & Nabuurs, M. (2005). Vasectomy of older bulls to manage elephant overpopulation in Africa: a proposal. Pachyderm, 39, 97-103.
  27. ↑ Williamson, B. R. (1976). "Reproduction in female African elephant in the Wankie National Park, Rhodesia". South African Journal of Wildlife Research. 6 (2): 89–93.
  28. ↑ Moss, C. J. (1983). "Oestrous behaviour and female choice in the African elephant". Behaviour. 86 (3/4): 167–196.
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 29,3 29,4 29,5 29,6 29,7 Howard, M (2017). "Loxodonta africana". Animal Diversity Web. Vaadatud 31. mail 2025.
  30. ↑ 30,0 30,1 Western, David (1989). "The Ecological Role of Elephants in Africa". Pachyderm. 12 (1): 42-45.
  31. ↑ Laursen, L., Bekoff, M. Loxodonta africana, Mammalian Species, Issue 92, 6 January 1978, Pages 1–8, https://doi.org/10.2307/3503889
  32. ↑ 32,0 32,1 Davis, Josh. "Human-elephant conflict: How to live alongside the largest living land animal". Natural History Museum. Vaadatud 1. juunil 2025.
  33. ↑ Nummert, Grete; Leiman, Inari; Õunapuu, Helina (2024). "Tänapäeva teadusega elevantide jälgi otsimas". tallinnzoo.ee. Vaadatud 23. mail 2025.
  34. ↑ Kiiroja, Laura (2018). Meelelahutuse eesmärgil kasutatavate loomade heaolu. Raamatus: Loomade heaolu. Õpik kõrgkoolidele. Tartu: Eesti Maaülikool. Lk 174.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aafrika_savannielevant&oldid=6912598"