Aafrika pügmeed
Aafrika pügmeed ehk negrillod on Kesk-Aafrika rahvad, keda on arvatud pügmeede hulka ja negrillorassi kuuluvaks. Nende ühistunnus on lühike kasv. Lõuna-Aafrika väikesekasvulisi rahvaid Aafrika pügmeede hulka ei arvata.
Aafrika pügmeed hõlmavad mitu erinevat rahvast. Nende koguarvuks on 20. sajandi lõpus hinnatud 150 000 kuni 200 000.[1][2] Nende arv väheneb ja mitmed nende etnilised rühmad on väljasuremisohus.
Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Arvatakse, et Aafrika pügmeed ei ole mitte neegriharu, vaid nad moodustavad koos khoisanitega neegrite-eelse lühikesekasvulise rahvastiku jäänused. Enamiku Mustast Aafrikast hõivanud neegrid on kujunenud hilisema evolutsiooni käigus ning on hiljem Aafrika pügmeed ja khoisanid üksikutesse refuugiumidesse välja tõrjunud.[3]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Vanim kirjalik allikas Aafrika pügmeede kohta on Vana-Egiptuse vaarao Pepi II (6. dünastia, 23. sajand eKr) kiri. Seal on juttu kaubandusekspeditsioonist, mis tõi Jami riigist (praegune Sudaan) kaasa "jumalatantsu kääbuse", kes nähtavasti oli pügmee. Teda peeti väga väärtuslikuks kingituseks. Samas kirjas mainitakse ka, et juba vaarao Džedkare ajal (5. dünastia, 24. sajand eKr) oli üks egiptlane Puntist kaasa toonud väikese mehe. Ka püramiidide tekstides (517) on mainitud "jumalatantsude kääbust".[4]
Juba 1. dünastia ajast (umbes 3000 eKr) leidub hauapiltidel kääbuseid. Arvatakse, et sageli kujutatud õukonna kääbustantsijate näol on vähemalt osalt tegu mitte patoloogiliste kääbustega, vaid pügmeedega vihmametsadest, mis tol ajal ulatusid kaugemale põhja poole kui praegu.[5]
Ohustatuse põhjused[muuda | muuda lähteteksti]
Aafrika pügmeede traditsioonilist eluruumi on ahendanud vihmametsade raie ja aletegemine. Sunnitud paikseks muutumine on lõhkunud nende ühiskonnakorraldust. Paiksed pügmeed on sõltuvad naabruskonna mittepügmeedest, kes kasutavad pügmeesid odava tööjõuna: mehi odavate põllutöölistena ja naisi teenijatena. See sõltuvus võtab mõnikord pärisorjuse kuju. Ebahügieeniliste elutingimuste tõttu levivad Aafrika pügmeede seas nakkushaigused, mida nad varem küttide-korilastena ei tundnud. Lisandub alkoholism.[6]
Rahvad[muuda | muuda lähteteksti]
Aafrika pügmeed jaotatakse neljaks põhirühmaks:[7][8]
- idarühm Kongo DV Ituri provintsi vihmametsas Kongo DV kirdeosas; tuntumaid on efed;
- läänerühm Kesk-Aafrika Vabariigis, Gabonis ja Kameruni lõunaosas; neid nimetatakse mbengadeks; nende hulgas on bakad;
- lõunarühm Rwandas, Burundis, Sambias ja Kongo DV lõunaosas; neid nimetatakse batvateks ehk tvaadeks;
- keskrühm Mai-Ndombe järvest põhja pool Kongo DV lääneosas; ka neid nimetatakse batvateks ehk tvaadeks.
Keeled[muuda | muuda lähteteksti]
Aafrika pügmeed kõnelevad erinevaid keeli, mille sõnavara langeb naaberrahvaste bantu keelte sõnavaraga suures osas, kuid mitte täielikult kokku. Erinevused on eelkõige loomade, taimede ja tarbeesemete nimetustes, samuti grammatikas. Pole selge, kas nende eripärade näol on tegemist jäänustega nende varasematest keeltest või ühisest keelest.[9]
Pärimus[muuda | muuda lähteteksti]
Aafrika pügmeedel puudub ajaloopärimus ja huvi esivanemate vastu. Vihmametsade elanikud ei tea oma vanust.[10]
Eluviis ja ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]
Aafrika pügmeed, kes ei ole paikseks jäänud, elavad küttide-korilastena väikeste rühmadena ürgmetsades. Laagri moodustavad umbes kümme okstest ja lehtedest valmistatud onni, mis on paigutatud ringikujuliselt või ovaalselt. Puudub püsivalt fikseeritud traditsiooniline hierarhia ning sotsiaalne kihistumine. Jahil ei käi ainult mehed, vaid ka naised ja tüdrukud osalevad võrgujahil. Ajujahil kasutatakse ka koeri. Mõned kogukonnad kasutavad ainult võrku ja piiki, teised ka vibu ja noolt ning väga tõhusaid noolemürke. Naised koguvad vilju ning putukaid ja muid söödavaid loomi; korilusega tegelevad ka mehed. Korilusega saadakse rohkem toitu kui jahiga; suurema osa toidust hangivad naised. Rangelt sooga seotud tööjaotus puudub.[11]
On olemas intsestitabu ja suur kalduvus monogaamiale, mis enamasti on reegliks. Vaid erandjuhul võib mehel olla kaks naist, näiteks kui mees võtab enda juurde oma surnud venna naise või kui tema esimene naine on viljatu.[12]
Tähtis koht on sotsiaalsel kehahooldusel (vastastikune kirpude otsimine).
Füüsilised tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Kasv, kaal ja kolju maht[muuda | muuda lähteteksti]
Vastsündinud pügmeed on reeglina umbes sama suured nagu teisedki vastsündinud. Kuni varajase nooruseani pügmeede kasv teiste samaealiste inimeste omast märgatavalt ei erine. Pügmeede eri rahvaste vahel on olemas kuni 5-aastaste laste kasvuerinevused.[13]
Lühike kasv puudutab põhiliselt keret ja jäsemeid, palju vähem koljut. Mitmel pügmeerahval, kuid mitte kõigil, on täheldatud puberteediea kiire kasvu ärajäämist; nende organism toodab vähem kasvufaktorit IGF I, kusjuures faktor IGF II tootmine on normi piires. Näiteks mõõdeti 6–8-aastastel bajakadel võrreldes normaalkasvuliste kontrollrühmaga umbes viiendiku võrra väiksem IGF-I tase, 13–15-aastastel bajakadel moodustas see tüdrukutel umbes pool ja poistel umbes kolmandiku kontrollrühma tasemest.[14]
Väikese kasvu põhjused olid kaua vaidluse all. IGF-I defitsiidil on geneetilised põhjused ja tõenäoliselt ei ole sellel seost otsese keskkonnamõjuga. Varem oletati evolutsioonilist degenereerumist, mida peeti seletatavaks ebasoodsate keskkonnatingimuste mõjuga; arvati, et elu vihmametsas soodustas väikest kasvu esile kutsuvaid mutatsioone või siis tõi kasvuhäireid kaasa alatoitlus, eriti valgupuudus (Jared Diamond). Need hüpoteesid on nüüdseks kummutatud: traditsioonilise eluviisiga pügmeede toidubaas, sealhulgas varustatus valkudega on piisav ning mitte halvem kui samas piirkonnas elavatel tavalise kasvuga talupoegadel.[15] Küll aga on valgupuudust täheldatud pügmeedel, kes on traditsioonilisest eluviisist loobunud.[16] On oletatud, et Aafrika pügmeed on kohastunud vihmametsa tingimustele, kus lühematel inimestel on kergem liikuda ja kehatemperatuuri hoida. Ühe oletuse järgi on vähese ultraviolettkirguse tõttu vihmametsades pügmeede nahas suhteliselt vähe D-vitamiini, mistõttu toidust on omastatud vähe kaltsiumi, mis on piiranud luustiku kasvu.[17] Andrea Migliano jt uurimuse järgi on pügmeede väike kasv kohastumus suurele suremusele, sest see võimaldab saada järglasi nooremana. Nad näitasid ka, et alatoitlus põhjustab pikemaajalist aeglast kasvu, mitte kasvu varajast seiskumist nagu pügmeedel.[18]
Kasv ja kaal on eri rahvastel ja etnilistel rühmadel erinevad. Need erinevused ei tulene geneetilisest segunemisest neegritega. Läänepoolsed Aafrika pügmeed on idapoolsetest pikemad: nende keskmine kaal on naistel 36,9 kg ja meestel 41,5 kg, keskmine pikkus naistel 144 cm ja meestel 153–156 cm. Kõige lühemad pügmeed on iturid ning nende seas efed (naised keskmiselt 135 cm, mehed 143 cm).[19]
Kolju maht on absoluutarvudes normi piires või väiksem (keskmine kolju maht idapoolsetel Aafrika pügmeedel ituritel 1332 cm³, läänepoolsetel 1289 cm³); võrreldes kasvuga on kolju maht suur.[20]
Nahavärv ja titejuuksed[muuda | muuda lähteteksti]
Aafrika pügmeedel on suhteliselt hele (kollakaspruun kuni vaskne) nahavärv. Vanusega see enamasti tumeneb. See tunnus on nii silmatorkav, et Kongo DV kirdeosas nimetatakse kohalikke pügmeesid valgeteks nagu eurooplasigi. Vastsündinud pügmeed on sama värvi nahaga nagu vastsündinud eurooplased; alles mõne nädala pärast omandavad nad oma tüüpilise nahavärvi. Sündimisel on pügmeedel pikad siledad juuksed, mis langevad kolmanda ja viienda elukuu vahel välja.[21]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Cavalli-Sforza 1986:26, 361
- ↑ Bissengué 2004:31
- ↑ Heymer 1995:173–188
- ↑ Véronique Dasen. Dwarfs in Ancient Egypt and Greece, Oxford 1993, lk 25–29, 132–133
- ↑ Heymer 1995:41–57
- ↑ Heymer 1995:21–33, 409–477
- ↑ Cavalli-Sforza 1986:19–20
- ↑ Véronique Dasen. Dwarfs in Ancient Egypt and Greece, Oxford 1993, lk 13–15:
- ↑ Heymer 1995:216–218
- ↑ Cavalli-Sforza 1986:34–35, 392
- ↑ Heymer 1995: 145–146, 193–216, 218–219, 237–239.
- ↑ Heymer 1995: 141–145.
- ↑ Robert C. Bailey. The Comparative Growth of Efe Pygmies and African Farmers from Birth to Age Five Years. – Annals of Human Biology, 18 (1991), lk 113–120; Heymer 1995:155–156. Cavalli-Sforza 1986:390–391 mainib aga mõõtmisi, mille järgi Aafrika pügmeede sünnikaal on 89% Aafrika neegrite sünnikaalust ning sünnipikkus 93% Aafrika neegrite sünnipikkusest.
- ↑ T. J. Merimee et. al. Insulin-like growth factors in pygmies. The role of puberty in determining final stature. – The New England Journal of Medicine, 316 (1987), lk 906–911 (kokkuvõte); Heymer 1995:155.
- ↑ Heymer 1995:153–155
- ↑ Cavalli-Sforza 1986:143–152
- ↑ O'Dea, JD. Possible contribution of low ultraviolet light under the rainforest canopy to the small stature of Pygmies and Negritos. – Homo: Journal of Comparative Human Biology, kd 44, nr 3, lk 284–287, 1994.
- ↑ Migliano, Andrea Bamberg; Vinicius, Lucio; Lahr, Marta Mirazón (2007). Life history trade-offs explain the evolution of human pygmies. – Proceedings of the National Academy of Sciences. Täistekst, Resümee wissenschaft.de Referaat, referaat
- ↑ Heymer 1995:156–158.
- ↑ Heymer 1995:173; Cavalli-Sforza 1986:389 järgi moodustavad täiskasvanud Aafrika pügmeede kasv 87% Aafrika keskmisest, pea suurus 98% Aafrika keskmisest.
- ↑ Heymer 1995:158–159, 162
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Guy Philippart de Foy. Les Pygmées d'Afrique centrale, Parenthèses: 1984. Google'i raamat
- Luigi Luca Cavalli-Sforza. African Pygmies, Orlando 1986. ISBN 0-12-164481-2
- Serge Bahuchet. La rencontre des agriculteurs: les Pygmées parmi les peuples d'Afrique centrale, Peeters: 1993. Google'i raamat
- Stefan Seitz. Pygmées d'Afrique centrale, Peeters: 1993. Google'i raamat
- Armin Heymer. Die Pygmäen. Menschenforschung im afrikanischen Regenwald. Geschichte, Evolution, Soziologie, Ökologie, Ethologie, Akkulturation, Zukunft, List Verlag: München 1995. ISBN 3-471-79312-7
- Victor Bissengué. Contribution à l'histoire ancienne des Pygmées: L'exemple des Aka, Paris 2004. ISBN 2-7475-7282-X