Aḩmad ash-Sharʻ
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2025) |
| Aḩmad ash-Sharʻ | |
|---|---|
| أحمد حسين الشرع | |
.jpg) Aḩmad ash-Sharʻ (juuli 2025) | |
| Süüria president | |
| Ametis | |
|
Ametisse asumise aeg 29. jaanuar 2025 | |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Aḩmad Ḥusayn ash-Sharʻ |
| Sünniaeg |
29. oktoober 1982 Riyadh, Saudi Araabia |
| Erakond | iseseisev |
| Abikaasa | Latifa al-Droubi (a. 2012) |
| Vanemad | Ḥusayn ʿAlī al-Shara (isa) |
| Haridus | Damaskuse Ülikool (ei lõpetanud) |
| Autogramm |
 |
| Sõjaväeline karjäär | |
| Hüüdnimi | Abū Muḩammad al-Jawlānī |
| Truudusvanne |
Varem
|
| Auaste | ülemjuhataja |
| Juhtinud |
.svg){kind=small} Süüria relvajõud |
| Sõjad/lahingud | Süüria kodusõda |
Aḩmad Ḩusayn ash-Sharʻ (araabia keeles أحمد حسين الشرع, ka al-Sharaa; sõjanimi Abū Muḩammad al-Jawlānī أبو محمد الجولاني, ka al-Joulani, al-Djaulani; sündinud 29. oktoobril 1982)[1] on Süüria poliitik ja endine sõjapealik, kes on alates 29. jaanuarist 2025 Süüria president üleminekuajaks. 1. oktoobrist 2017 kuni 29. jaanuarini 2025 oli ta Hay’at Taḩrīr ash-Shāmi (HTS) teine emiir. 2024. aasta detsembrist kuni presidendiks saamiseni oli ta Süüria de facto riigipea.
Ta sündis Riyadhis Golani kõrgendikelt pagenud sunniitide peres ja kasvas üles Damaskuses. 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides ja sellele järgnenud USA juhtimisel peetud sõda terrorismi vastu reisis ta Bagdadi, et võidelda Iraagi sõjas USA vägede vastu. Seal liitus kohaliku Al-Qā‘idah' haruga (AQI) ning võitles kolm aastat sealses sissisõjas, kuni ameeriklased ta 2006. aastal Mosulis vahistasid. Järgmised viis aastat veetis ta vangistuses.
Vabanenuna 2011. aastal, reisis ash-Sharʻ tagasi Süüriasse, kus ba'athlistliku diktaatori Bashshār al-Asadi vastu puhkenud meelavalduste järel lahvatnud kodusõja aegu asutas 2012. aastal Al-Qā‘idah' Süüria haru An-Nuşrah' Rinde ning alustas võitlust režiimi kukutamiseks. Samal aastal kuulutasid Ameerika Ühendriikide selle terroristlikuks organisatsiooniks[1]. Rinde emiirina ehitas ta riigi kirdeosas Idlib provintsis oma võimukantsi, kust võttis ette rünnakuid nii valitsusvägede kui USA toetatud mässuliste vastu, ning viis An-Nuşrah' riigi kõige mõjukamate relvarühmituste hulka. Et ta lükkas tagasi Iraagi ja Levandi Islamiriigi juhi Abū Bakr al-Baghdādī nõude liita An-Nuşrah' Rinne ISIL-iga, puhkes kahe rühmituse vahel relvakonflikt. 2016. aastal katkestas ta oma organisatsiooni sidemed Al-Qā‘idah'ga ning ajas viimase toetajad rinde ridadest välja.
2017. aastal moodustas ta mitmetest Süüria relvarühmitustest poliitilis-sõjalise koondorganisatsiooni Hay’at Taḩrīr ash-Shām (HTS), olles selle emiir kuni 2025. aastani. HTS moodustas oma kontrolli all olevatel aladel tehnokraatilise-islamistliku tsiviiladministratsiooni Süüria Päästevalitsuse (SSG) näol, mis tegeles maksude kogumise, avalike teenuste pakkumise jmt ülesannetega. Kohati põhjustas SSG autoritaarne valitsemislaad ning opositsiooni allasurumine siiski Idlibis meeleavaldusi. Mitmed riigid kuulutasid HTS-i terrorirühmituseks, ehkki nt USA ja Ühendkuningriik võtsid omapoolse deklaratsiooni 2025. aasta juulis ja oktoobris tagasi.
Analüütikud on viidanud, et umbes alates ISIL-i langusest on ash-Sharʻ muutnud oma kuvandit, eelistades näiteks umbes 2022. aastast islamivõitleja traditsioonilise riietuse asemel sõjaväevormi, ning nimetanud teda "pragmaatiliseks oportunistiks".[1] Rahvusvahelise ususõja toetamise asemel on ta püüdnud näidata end mõõdukama islami esindajana ning keskendunud valitsemisele Süürias ning lubanud kaitsta riigi vähemusi. President Bashshār al-Asadi kukutamise eelõhtul 7. detsembril 2024 loobus ta oma džihaadi minevikuga seotud pseudonüümist ja hakkas kasutama oma pärisnime.
Pärast 11-päevast pealetungi 2024. aasta novembris, millega vallutati kiirelt Aleppo, Ḩamāh', Homs ja Damaskus, õnnestus tal president Bashshār al-Asadi võim lõplikult kukutada ning viimane põgenes Venemaale. Seejärel sai ash-Sharʻist 8. detsembril 2024 Süüria de facto liider ning ajutise valitsuse juht. Selles ametis oli ta kuni vannutati 29. jaanuaril 2025 riigi presidendiks. Presidendina on ta püüdnud koondada keskvõimu, taastada riiklike institutsioone ning taastada riigi rahvusvahelisi suhteid Ameerika Ühendriikide, Venemaa ja teistega. Siseriiklikult on olnud ta eesmärkideks Süüria pagulaste kodumaale naasmine, majanduse taastamine ning julgeolekuolukorra stabiliseerimine. Püüdes lõimida riigi vähemusgruppe ning eri fraktsioone, sõlmis ta kokkuleppe Süüria Demokraatlike Jõududega (SDF) integreerimaks nende sõjalised ja tsiviilvõimuorganid uue valitsuse omadega. Ash-Sharʻi esimesel võimuaastal leidsid riigis aset ka alaviitide vastu suunatud tapatalgud ning relvakonfliktid riigi lõuna osas, millest mõlemas osales ka valitsusega seotud väeüksusi, ning mis pälvisid laialdast hukkamõistu ja kriitikat. 2025. aastal allkirjastas ta ajutise põhiseaduse ning kuulutas välja viieaastase üleminekuaja ning moodustas märtsis üleminekuvalitsuse. Samal aastal valis ajakiri Time ta maailma 100 mõjukaima inimese hulka.
Varasem elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Ash-Sharʻ sündis 29. oktoobril 1982 Saudi Araabia pealinnas Riyadhis keskklassi perekonnas,[2][3][4] kus oli kokku neli venda ja kaks õde.[5] Tema vanemad põgenesid oma kodust Golani kõrgendikel 1967. aastal kuuepäevase sõja tõttu.[1] Isa Ḥusayn ʿAlī al-Sharaʿ töötas insenerina Süüria Petrooliumi- ja mineraalressursside ministeeriumi heaks ning ema oli geograafiaõpetaja.[6]
1989. aastal kolis pere Süüriasse tagasi, asudes elama kortermajja Damaskuse lääneosas paiknevas jõukasse linnaossa Mezzehi,,[5] kus isa hakkas tegelema kinnisvaraäriga.[7] Ash-Sharʻ töötas aeg-ajalt lapsena oma isale kuuluvas toidupoes ning käis naabruskonnas asuvas Shafi'i usulahu mošees. 17-aastasena sai temast usklik[8] ning ta hakkas pidevalt kandma pikka tuunikat ja kootud mütsi.[9]
Põhjalikuima Ash-Sharʻist kirjutatud biograafia autor, Hussam Jazmati, on öelnud, et klassikaaslased mäletavad teda õppimishimulise, aga tähelepandamatu poisina, kes kandis paksu raamiga prille ja hoidis omaette.[6] Noort Ash-Sharʻi on erinevates allikates kirjeldatud kui "raamatulembelist"[9], "vaikset" ja "häbelikku",[2] aga ka "manipulatiivselt intelligentset" ja "sotsiaalselt introvertset". Samas peeti teda "nägusaks" ning tal oli armulugu alaviidist tüdrukuga, mida kumbki perekond heaks ei kiitnud.[10]
The New York Timesi järgi arutas pere kodus küll poliitikat, aga ei kandunud ega omanud sidemeid islamiäärmuslusega.[11] Ash-Sharʻ ise on intervjuus öelnud, et tal oli isaga ideoloogilisi erimeelsusi, kuid mõlemad pidasid oluliseks palestiinlaste kaitsmist.[12]
Hiljem õppis ta Damaskuse Ülikoolis meediauuringuid ning meditsiini. Õpingute ajal käis ta reedeti tihti Aleppos, et kuulata seal jutluseid. Pärast kaht aastat ülikoolis kolis ta perele ütlemata 2003. aastal Iraaki.
Mässulise sõjapealikuna
[muuda | muuda lähteteksti]Iraagi sõda
[muuda | muuda lähteteksti]2003. aastal, paar nädalat enne Ameerika Ühendriikide sissetungi Iraaki, reisis ta bussiga Baghdadi.[13] Ehkki Süüria sõjaväeluure võttis ta ebaseadusliku piiriületuse eest kinni, lasti ta küsitlemise järel vabaks kuna eitas sidemeid poliitiliste parteide või äärmuslike rühmitustega.[7]
Iraagis liitus ta sealse Al-Qā‘idah'ga (AQI) ning tegi organisatsioonis kiiret karjääri.[13] Iisraeli ajaleht The Times of Israel väitis 2013. aastal, et ta oli organisatsiooni juhtfiguuri Abū Muş‘ab az-Zarqāwī lähedane kaastööline, 2021. aastal antud intervjuus eitas ash-Sharʻ selliseid variante ja väitis, et oli vaid organisatsiooni tavasõduriks.[14]
2006. aastal pidasid USA sõjaväelased parasjagu lõhkeaineid paigaldanud[15] ash-Sharʻi kinni ja panid järgmiseks kuueks aastaks vangi.
Süüria kodusõda
[muuda | muuda lähteteksti]An-Nuşrah' Rinde asutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Ajaks, mil ash-Sharʻ vanglast vabanes, oli AQI-st reorganiseeritud Iraagi Islamiriigiks (ISI), millest hiljem kujunes omakorda Iraagi ja Levandi Islamiriik (ISIL).
2011. aasta augustis andis Al-Qā‘idah' keskjuhatus ja emiir Ayman az̧-Z̧awāhirī talle käsu asutada Süürias organisatsiooni haru.[16][17] Iraagis Al-Qā‘idah't juhtinud Abū Bakr al-Baghdādī andis talle selleks tarbeks 50 000 dollarit (~60 miljonit iraagi dinaari),[9] misjärel reisis ash-Sharʻ koos mitmete kogenud võitlejatega tagasi Süüriasse ja asutas seal An-Nuşrah' Rinde, mis pidi az̧-Z̧awāhirī nägemuse järgi olema Al-Qā‘idah' keskväejuhatusele allutatud islamistlike rühmituse ühendus.[18]
2013. aastal lükkas ta tagasi ISIL-i juhi Abū Bakr al-Baghdādī kutse rinne ISIL-iga liita.[1]
2014. aasta septembris tegi ta avalduse, kus ütles, et on valmis võitlema "Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste vastu" vastu ning kutsus üles oma võitlejaid mitte võtma vastu lääneriikide abi võitluses ISIL-i vastu.[19]
HTS-i loomine
[muuda | muuda lähteteksti]2016. aastal lõi tema juhitud organisatsioon lahku ka Al-Qā‘idahst – uueks nimeks võeti Jabhat Fatḩ ash-Shām ning 28. jaanuaril 2017 ühineti mitme teise rühmitusega, et moodustada Hay’at Taḩrīr ash-Shām.[1][20]
2018. aastal kuulutasid Ameerika Ühendriigid ka HTS-i terrorirühmituseks ja panid al-Jawlānī tabamise eest välja 10 miljonit dollarit. HTS-i tunnistasid terroriorganisatsiooniks ka mitmed teised riigid ja ÜRO.[20] Pearaha võeti tagasi 2024. aasta detsembris, mil ta kohtus Ameerika Ühendriikide Lähis-Ida asjade abiriigisekretäri Barbara A. Leafiga.
Süüria riigipeana
[muuda | muuda lähteteksti] | Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli, jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
7. novembril 2025 eemaldas USA valitsus Ahmed al-Sharaa terrorismiga seotud inimeste mustast nimekirjast ja juba 9. novembril saabus ta ametlikule visiidile Washingtoni, et kohtuda USA presidendi Donald Trumpiga.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 Adam Taylor (6. detsember 2024). "Who is Abu Mohammed al-Jolani, the Islamist rebel leading the Syrian advance?". The Washington Post (inglise).
- 1 2 Al-Atrush, Samer; Spencer, Richard (11. detsember 2024). "Who is Abu Mohammed al-Jolani? 'Polite' Syrian leader heads home". The Times (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 18. detsember 2024. Vaadatud 18. detsembril 2024.
- ↑ Mall:Multiref2
- ↑ "Ahmad al-Sharaa reveals his true date of birth" (araabia). An-Nahar. 30. detsember 2024. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. jaanuar 2025. Vaadatud 30. detsembril 2024.
- 1 2 "Former neighbours of al-Sharaa reminisce on the HTS leader's childhood". Reuters. 14. detsember 2024.
- 1 2 Hassan, Hassan (8. detsember 2024). "Profile: Abu Mohammad al-Jolani". The Sunday Telegraph. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2024.
- 1 2 Elamin, Hazem; Nasreddine, Hala (26. detsember 2024). "Al-Joulani's File at the Palestine Branch in Syria: A Cunning Personality Evades The Regime's Intelligence". Daraj (Ameerika inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 30. jaanuar 2025. Vaadatud 23. jaanuaril 2025.
- ↑ Hassan, Hassan (8. detsember 2024). "I went to university with rebel leader Jolani – I wonder if he has really turned his back on jihad". Telegraph. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2024. Vaadatud 31. jaanuaril 2025 – cit. via Archive.org.
- 1 2 3 Hubbard, Ben (23. september 2025). "The Many Faces of Syria's President, Ahmed al-Shara". The New York Times (inglise). Lk 0362–4331. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. september 2025. Vaadatud 23. septembril 2025.
- ↑ Almustafa, Hamzah Almustafa; Jazmati, Hossam (22. juuni 2021). "Syria war: Inside the world of HTS leader Abu Mohammad al-Jolani". Middle East Eye. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. detsember 2024.
- ↑ "Jihadist, Rebel, Statesman: The Many Faces of Syria's Leader" (inglise). 23. september 2025. Vaadatud 26. septembril 2025.
- ↑ "The Jihadist". PBS. 14. detsember 2024. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2024. Vaadatud 7. veebruaril 2025 – cit. via Archive.org.
- 1 2 Raya Jalabi (7. detsember 2024). "Abu Mohammad al-Jolani, the Syrian rebel leader hoping to overthrow Assad". Financial Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. detsember 2024. Vaadatud 7. veebruaril 2025.
- ↑ "Interview-Abu Mohammad al-Jolani". PBS Frontline. 2. aprill 2021. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. jaanuar 2023. Vaadatud 16. jaanuaril 2023.
Most of the information available on the internet is false... No, I didn't meet Abu Musab al-Zarqawi. Abu Musab al-Zarqawi was mostly present in Fallujah and Ramadi and around this region, and I was in Mosul during that time. I was a regular soldier. I wasn't involved in any major operations that I would meet al-Zarqawi.
- ↑ Pelham, Nicolas (5. märts 2025). "The great pretender: how Ahmed al-Sharaa won Syria". 1843. The Economist. ISSN 0013-0613. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2025. Vaadatud 24. aprillil 2025.
- ↑ Klausen, Jytte (2021). "11: The ISIS Effect". Western Jihadism: A Thirty-Year History. Great Clarendon Street, Oxford, OX2 6DP, United Kingdom: Oxford University Press. Lk 399. ISBN 978-0-19-887079-1.
In August 2011, the new emir of Al Qaeda, Bin Laden's old second-in-command, Ayman al-Zawahiri and Al Qaeda's central command sent Abu Mohammad al-Julani to set up a mission in Syria.
{{cite book}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ "Who is Abu Mohammed al-Julani, leader of HTS in Syria?". Al Jazeera. 4. detsember 2024. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2024.
- ↑ Klausen, Jytte (2021). "11: The ISIS Effect". Western Jihadism: A Thirty-Year History. Great Clarendon Street, Oxford, OX2 6DP, United Kingdom: Oxford University Press. Lk 399. ISBN 978-0-19-887079-1.
Al-Julani and a cadre of experienced operatives from the Al Qaeda high command set up Jabhat al-Nusra, also known in English as the Nusra Front, which was supposed to function as a united front organization for the various jihadist fighter groups. ... The Nusra Front was, following al-Zawahiri's vision, supposed to work as a broad front organization and high command for aligned fighter groups in the area... In other words, al-Julani was the boss directly answering to al-Zawahiri's HQ
{{cite book}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ Eliott C. McLaughlin, Susanna Capelouto (28. september 2014). "U.S. and its allies strike ISIS tank, refineries and checkpoints". CNN (inglise). Vaadatud 8. detsember 2024.
- 1 2 Jomana Karadsheh, Gul Tuyusz, Brice Laine, Lauren Kent & Eyad Kourdi (6. detsember 2024). "Syrian rebel leader says goal is to 'overthrow' Assad regime". CNN (inglise).