2011. aasta Sendai maavärin

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maavärina epitsenter ja mõnede järeltõugete epitsentrid kaardil
Vaade Sendaile 12. märtsil
Piirkond Sendai sadama lähedal 13. märtsil
Tuumajaamade asukohad

2011. aasta Sendai maavärin (ka Tōhoku maavärin, jaapani keeles 東日本大震災 Higashi Nihon Daishinsai ehk "Suur Ida-Jaapani maavärin") oli maavärin magnituudiga 9,0[1], mis toimus reedel, 11. märtsil 2011 kell 14.46 kohaliku aja järgi (7.46 Eesti aja järgi) Jaapanis.[2]

Maavärin[muuda | muuda lähteteksti]

See oli viimase 140 aasta tugevaim Jaapanis registreeritud maavärin. Värina epitsenter oli 130 kilomeetrit Sendaist ida pool ja 373 km kaugusel Jaapani pealinnast Tōkyōst. Maavärina hüpotsenter asus 29 km sügavusel.[3][4] Toimus vähemalt 160 järeltõuget, millest 60. magnituud oli üle kuue, mõned olid ka riigi teistes piirkondades. Maavärina tõttu tekkis umbes 30 meetri kõrgune tsunami. Kadunuid oli kinnitatud andmetel 784, hukkunuid rohkem kui 1627 ning 14. märtsil leiti veel 2000 surnukeha.[5] Miyagi prefektuuris oli kadunute arv teadmata.[2] Samuti lülitus automaatselt välja 11 tuumaelektrijaama ja Tōkyō lähedal Ichihara linnas põles Cosmo naftatöötlemistehas.

Tsunami[muuda | muuda lähteteksti]

Maavärin, mis toimus 24,4 km sügavusel Jaapani lähedal ookeanis koordinaatidel 38° 19′ N, 142° 22′ E, tingis Jaapanis ja veel üle 20 riigi väga kõrge tsunamihoiatuse.

Jaapani põhjaosa rannikut tabas kolme meetri kõrgune tsunami, Iwate prefektuuri tabas 38 meetri kõrgune laine ja Sendai lennuväljal nähti 15-meetrist lainet, mis võttis kaasa autosid ja lükkas eest majad. Suurim kõrgus registreeriti Iwate prefektuuris Miyako linnas – 40,5 meetrit. Sendais leiti tsunami järel kuni 300 surnukeha.[2]

Tsunamihoiatus anti peaaegu kõikides Vaikse ookeani äärsetes riikides ja saartel – Taiwanis, Filipiinidel, Indoneesias, Hawaiil ja Venemaa Vaikse ookeani poolsel rannikul, samuti Paapua Uus-Guineas, Austraalias, Uus-Meremaal, Fidžil, Mehhikos, Guatemalas, El Salvadoris, Costa Ricas, Nicaraguas, Panamas, Hondurases, Tšiilis, Ecuadoris, Colombias ja Peruus. Venemaa Kuriilide rannikualadelt evakueeriti 11 000 inimest. [2]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Maavärina ja sellele järgnenud tsunami tõttu purunes täielikult üle 120 000 hoone ning ligi 1 000 000 hoonet kandsid osalisi purustusi. Otsene majanduslik kahju oli Jaapani valitsuse hinnangul 199 miljardit dollarit (umbes 16,9 triljonit jeeni).[6]

Maavärina tagajärjel hukkus 15 894 inimest, teadmata kadunuks jäi 2546 ja vigastada sai 6156 inimest.[7]

Muud tagajärjed:[6]

  • Jaapanit tabas üle 5000 järeltõuke, tugevaim neist küündis magnituudini 7,9.
  • Honshu saare põhjarannik vajus 0,75-1,3 m võrra madalamale.
  • Maapinna tõuke tõttu nihkus Honshu saar 2,4 m võrra ida poole.
  • Vaikse ookeani laam nihkus maavärina epitsentri lähedal 24 m võrra lääne poole.
  • Maavärina tekitatud tsunami murdis lahti jäämägesid Sulzbergeri šelfiliustikust.
  • 1,5 meetri kõrgune tsunami tappis Midway atollil üle 110 000 pesitseva merelinnu.
  • Tsunami ja maavärina purustatud hoonetest pääses atmosfääri tuhandeid tonne osooni lagundavaid kemikaale ja kasvuhoonegaase.

Minamisanriku[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige rohkem sai tsunami tõttu kannatada sadamalinn Minamisanriku, mis on praktiliselt maa pealt minema pühitud. Püsti on jäänud vaid kõige suuremad hooned. Ligi 10 000 linnaelanikku hukkus, 7500 inimest õnnestus 25. varjendisse evakueerida.[8]

Tuumajaamad[muuda | muuda lähteteksti]

Neli maavärina epitsentrile kõige lähemal asunud Jaapani tuumaelektrijaama Fukushima I tuumaelektrijaam, Fukushima II tuumaelektrijaam, Onagawa tuumaelektrijaam ja Tōkai tuumaelektrijaam suleti.[2]

Fukushima I[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Fukushima I AEJ tuumaõnnetus

Fukushima I tuumajaama kuuest reaktorist ühe jahutussüsteem ei toiminud ja seal toimus 12. märtsil vesinikuplahvatus. Plahvatuses purunes hoone ülaosa ning reaktor sulas.[9] 13. märtsil ütles üles ka teise reaktori jahutussüsteem. Reaktori jahutamiseks pumbati sinna merevett, aga vesiniku tõttu lõi plahvatus lõhki kaitsekesta ja vabanes palju radioaktiivset ainet tseesium-137 suunaga Itate külasse. 2012 aasta Jaanuaris tehtud endoskoopiline uuring näitas kiirgustasemeks 79Sv/h surveanuma alaosas. Kokku on kahe Fukushima tuumajaama lähiümbrusest evakueeritud 210 000 inimest.[10]

14. märtsil toimus jaamas teine vesinikuplahvatus, seekord kolmandas reaktoris. Plahvatuse põhjustas reaktorist eralduva vesiniku segunemine atmosfääris sisalduva hapnikuga. Plahvatuse tagajärjel sai vigastada 11 inimest ning purunes reaktorit ümbritsev hoone, sulas välja südamik, mida robotid 2018. aasta alguses kinnitasid. Plahvatuse lööklainet oli tunda ligi 40 km kaugusel jaamast, kuid reaktorit opereeriva firma Tepco esindaja väitis, et radiatsiooni tase pärast plahvatust pole märkimisväärselt tõusnud. Tegelikult oli 3. reaktori juures õues vahetult peale tsunamit ja plahvatust 0,5-1 Sv/h. Surmav on 5Sv/h [11]

15. märtsil toimus jaamas kolmas plahvatus 2. reaktori juures, samuti oli 4. juures tulekahju, mis hiljem kustutati. Põlengu ajal vabanes märkimisväärne kogus radioaktiivset saastet. Jaama jäi ligi 50 spetsialisti, kes üritasid reaktorite jahutust kontrolli all hoida.[12] Hiljem täpsustati, et põles neljanda reaktori kasutatud tuumakütuse hoidla, mille tagajärjel sattus radioaktiivsust otse atmosfääri.[13]

Onagawa[muuda | muuda lähteteksti]

Peale maavärinat puhkes Onagawa tuumajaama turbiinihoones tulekahju, mis hiljem kustutati.[14]

13. märtsil kuulutati jaamas välja eriolukord, kuna jaama ümbruses tõusis radioaktiivse kiirguse tase üle lubatud normi. Kiirgus pärines Fukushimast.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]