2004. aasta Haiti mäss

2004. aasta Haiti mäss oli konflikt, mis kestis mõne nädala ja lõppes 29. veebruaril, mil president Jean-Bertrand Aristide lahkus riigist. Tema ametiaeg oleks lõppenud 2006. aastal. Aristide väidab, et USA sõjaväelased röövisid ta ja sundisid eksiili minema. USA väidab vastu, et Aristide astus vabatahtlikult tagasi.

Mässuliste eesmärgid ja väited

Mässu alguseks loetakse enamasti 5. veebruari, mil mässuliste rühmitus vallutas riigi suuruselt neljanda linna Gonaïves'i. Rühmitus kutsus siis end Revolutsiooniliseks Artibonite'i Vastupanurindeks. 19. veebruaril nimetasid nad end ümber Rahvuslikuks Revolutsiooniliseks Rindeks Haiti Vabastamise Eest.

Mässulised nõudsid president Aristide'i tagasiastumist. Ent ta oli jäänud kindlaks soovile püsida ametis põhiseadusliku ametiaja lõpuni (7. veebruarini 2006). Aristide rõhutas, et ei taha, et Haitis jääb ajalugu korduma ühelt riigipöördelt teisele, vaid et see liiguks valitud presidendilt valitud presidendile.

Mässuliste ja tsiviilopositsiooni meelest oli mäss Aristide'i halva valitsemise ja 2000. aasta parlamendivalimiste väidetava võltsimise loomulik tagajärg. Opositsiooni väitel olid need valimised ebakorrektsed, sest häälte lugemisel olevat kasutatud ebaausaid meetodeid. Opositsioon boikoteeris sel põhjusel sama aasta presidendivalimisi. Selle tagajärjel sai Aristide valimistel ülekaalika võidu, saades 92% häältest. Aristide'i pooldajad peavad parlamendivalimistega seotud süüdistusi ettekäändeks, et Aristide'i diskrediteerida ning märgivad, et valimisi peeti sel ajal vabadeks ja õiglasteks.

Mässu juhtisid esialgu Haiti endised sõjaväelased, kes on vastutavad 1990. aastate alguse tsiviiltapatalgute eest. Osa endisi sõjaväelasi oli mässanud riigi keskosas 2003. aastast ehk enne kogu riiki haaranud laialdast vägivalda. Kümneid inimesi oli saanud surma. Peale selle tuli 4. veebruaril 2004 hulk endisi sõjaväelasi (sh endine kurikuulus maakaitseväejuht Louis-Jodel Chamblain) tagasi eksiilist Dominikaani Vabariigis. Nad teatasid, et tahavad ühineda Gonaïves'is asuvate mässulistega.

Aristide'i valitsuse pooldajate sõnul olnud mäss laiali saadetud sõjaväe (kes oli olnud võimul aastail 1991–1994) riigipöördekatse toetamaks Haiti kunagist eliiti, kes püüdvat teha lõppu Aristide'i populistlikule poliitikale ja demokraatlikule valitsemisele.

Mässulised pidasid oma kiire edu põhjuseks eeskätt seda, et Aristide oli 1995. aastal sõjaväe laiali saatmisel jätnud selle desarmeerimata. Sama oluliseks pidasid nad ka rahva toetust. Haiti 5000-liikmeline politsei osutus liiga nõrgaks ja halvasti relvastatuks, et mässuliste edasiliikumisele tõhusalt vastu seista. Mõnes kohas – näiteks Cap-Haïtienis – ei osutanudki politsei erilist vastupanu.

Mässus osalesid ühtlasi relvastatud jõugud, mis olid eelnenud aastatel olnud sageli vägivalla allikaks. Neist tuntuim oli Kannibaliarmee, mis oli kaua enne Aristide'i vastu pöördumist olnud peamine teda toetav jõud Gonaïves'i linnas. Sellest jõugust sai hiljem Rahvusliku Revolutsioonilise Rinde üks peamisi osi. Jõuk väitis, et relvad, mida nad olid kasutanud mässu ajal valitsuse vastu võitlemiseks, olid antud neile Aristide ajal, mil nad veel toetasid teda. Jõugu relvastamise peamine eesmärk olnud hirmutada opositsiooni 2000. aasta valimiste ajal. Valitsuse väitel olnud mässuliste käsutuses politseist palju suurem tulejõud, mistõttu saavad relvad olla pärit välismaalt.

Viimasel kümnendil on säärased jõugud mänginud Haiti poliitikas keskset rolli. Gonaïves'is alustas mässu Aristide'i vastane jõuk, samal ajal kui Aristide'i pooldanud jõugud võitlesid presidendi eest. Mõlema poole jõuke on süüdistatud julmades metsikustes, näiteks vastaspoole toetajate hukkamises ja elamute süütamises.

Paljude Aristide'i toetajate sõnul tegutsenud riigi tsiviilopositsioon viienda kolonnina mässuliste toetamisel. Opositsioon eitas seda, kuid paljud selle liikmed möönsid, et toetavad mässulisi. Nad väitsid, et nende eesmärk on samuti Aristide lahkumine võimult, kuid nad ei pea õigeks vägivaldseid meetodeid.