1998. aasta Abhaasia sõda
| 1998. aasta Abhaasia sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Abhaasia konfliktist | |||
| Toimumisaeg | mai 1998 | ||
| Toimumiskoht | Abhaasia, Gali rajoon | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väeüksused | |||
| |||
1998. aasta Abhaasia sõda (ka kuuepäevane sõda) on 1998. aasta kevadel (20.–26. mai) Gruusia ja rahvusvaheliselt tunnustamata Abhaasia vahel toimunud sõjaline konflikt.
Kuigi rahvusvaheline üldsus tunnustas Abhaasia piirkonda Gruusia osana, olid abhaasid 1993. aasta sõja järel Gruusia väed piirkonnast välja tõrjunud. Grusiinidega asustatud Gali rajoonis asusid 1996. aastast Abhaasia separatistide vastu võitlema partisaniüksused. Sõja tulemusel peletati grusiinide üksused Galist ja Abhaasia taastas rajoonis oma võimu.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast sõjategevuse lõppemist 1992.–1993. aasta Abhaasia sõjas kehtestas Abhaasia oma võimu kogu rannikul Enguri jõeni välja. Sõja tulemusel aeti piirkonnast välja umbes 250 000 grusiini.[1] Sõja järel jäi tühjaks ka grusiinidega (peamiselt subetnose megrelitega) asustatud Gali rajoon, mis oli Abhaasia ainus viljaait.[2][3][4]
Pärast sõda lasid abhaasid grusiinidel (sealhulgas megrelitel) naasta Gali rajooni, kuid keeldusid lubamast naasta teistel grusiinidel. 1997. aastaks oli piirkonda naasnud umbes 50 000 põgenikku ja rajoonis oli põllumajanduslik tegevus taastunud. See tekitas riigile aga julgeolekuohu, sest megrelid olid üldjuhul Gruusia-meelsed.[2][3]
Sõjale järgnenud viis aastat kestnud Abhaasia-Gruusia rahuläbirääkimised ei toonud soovitud tulemust. Suhted olid küll paranenud ja lepiti küll kokku SRÜ mandaadi saanud Venemaa rahuvalvajate ja ÜRO missiooni saatmine, kuid sisulisi järeleandmisi ei olnud kumbki pool valmis tegema.[1][5] Gruusia ebaedu läbirääkimistel Abhaasia võimudega ajendas läbirääkimistesse usu kaotanud Gali rajooni grusiine looma partisaniüksuseid. Väiksed üksused ühinesid järk-järgult ja moodustasid 1996. aastal Valge Leegioni. Mõne aja möödudes moodustus veel teine suurem grusiinide eest võitlev rühmitus – Metsavennad (mille nimi võis olla inspireeritud Baltimaade metsavendadest).[6][7]
1998. aastaks tegutses rajoonis umbes 200–300 sissi ja teadaolevalt oli 34 võitlejat konfliktides hukkunud. Partisanid häirisid Abhaasia riigi tegevust, lõhates pumbajaamu, reisironge, elektrivõrke, lennuvälju kogu Abhaasias Gagrani välja. 1997. aasta sügisel rikkusid nad Gali rajooni kohalikud valimised, tulistades valimisjaoskondi.[6]
Abhaasia kontroll Gali rajoonis oli alati olnud nõrk, kuid partisanid nõrgestasid Abhaasia võimu rajoonis veelgi.[2] Sisside keskused asusid Gali rajoonis ja 1998. aasta kevadeks lootis Gruusia piirkonnas oma võimu taastada. 6. mail liigutas rahvusvaheliselt tunnustatud Gruusia autonoomne haldusüksus Abhaasia Autonoomne Vabariik oma juhtkonna Gruusia pealinnast Thbilisist Abhaasia-Gruusia piirirajooni Zugdidi linna. Vabariigi jõustruktuurid viidi Zugdidi rajooni ja Abhaasia piirile Enguri jõe äärde. 9. mail külastasid Gali rajooni Gruusia-meelsed Abhaasia poliitikud. Gruusia soosis partisanide tegevust ja toetas seda mitteametlikult, kuid rõhutas ametlikult sisside iseseisvust riigist.[6][8]
Abhaasid väitsid mais, et partisanid plaanivad suurt rünnakut, ja (endi väitel) julgustasid grusiinidest rajooni elanikke (eriti lapsi ja naisi) ajutiselt piirkonnast lahkuma. Riigivõim kartis, et Gruusia soovib oma võimu taastada 26. maiks, Gruusia iseseisvuspäevaks.[3] Sõja ajendiks sai 18. mail toimunud Gruusia sisside rünnak Repi külas Galis, mille jooksul võtsid partisanid üle Abhaasia militsa jaoskonna ja tapsid 17 miilitsat.[8]
Sõja kulg
[muuda | muuda lähteteksti]20. mail 1998 sisenes Gali rajooni hästi relvastatud abhaaside sõjajõud, mis koosnes 1500 regulaararmee sõdurist koos tankide T-55 ja T-72, soomusautode ja 122 millimeetrise kaliibriga suurtükkidega. Grusiinidest partisanid, olles relvastatud granaadiheitjate ja automaatidega, läksid grusiinide külade kaitseks üle kaevikusõjale. Kõige tõsisem võitlus käis Khumuškuri, Zemo Barghebi, Saberio (seehulgas ka Enguri hüdroelektrijaama) ja Sida küla pärast.[8]
Gruusia reageeris sõjategevusele, viies 21. mail oma üksused täielikule valmisolekule ja otsides kontakte Venemaal, Abhaasias ja läänes, et lõpetada võitlused Galis. ÜRO Julgeolekunõukogu nõudis vägivalla lõppemist piirkonnas 21. mail. Järgmisel päeval pidasid Gruusia ja Abhaasia esindajad erakorralise kohtumise, kus valmis mustand, millega lepiti kokku mõlema osapoole vägede väljatõmbamine. Seda on hiljem eksperdid näinud tõendina, et Gruusial pidi olema vähemalt mingi kontroll partisanide üle.[8]
Ka Venemaa reageeris sõjategevusele kiiresti. Tollane kaitseminister Igor Sergejev saatis Venemaa rahuvalvajatele nõude, et nad kaitseks grusiinidest tsiviilelanikke. Kuigi rahuvalvajad ei sekkunud sõtta ametlikult, toetasid nad abhaase kaudselt: nad lubasid abhaasid demilitariseeritud piiritsooni, jagasid nendega luureinfot miinide ja grusiinide üksuste kohta ning müüsid (mõlemale osapoolele) odavalt relvi.[6] Samuti osalesid sõjategevuses abhaaside poolel mitmed hiljuti rotatsiooni lõpetanud venelased.[8]
Esimesel paaril päeval olid partisanid lahingutes suhteliselt edukad ja nad suutsid abhaaside vägesid eemale tõrjuda. Abhaasid kogusid 24. mail oma väed ja korraldasid eduka rünnaku, mille järel hakkasid Gali elanikud Gruusia hallatud aladele pagema.[6] 23.–26. mai olid Gali rajoonis ka Gruusia relvajõud. Gruusia sõnul väed sõjategevuses ei osalenud, vaid tegelesid ainult tsiviilelanike evakueerimisega. Abhaasid süüdistasid Gruusia väeosasid ka sõjategevuses osalemises.[8]
25. mail jõudsid Abhaasia ja Gruusia delegatsioonid Gagras rahukokkuleppeni. Vastavalt kokkuleppele pidid mõlemad osapooled viima oma relvajõud Gali rajoonist välja 26. mai kella 6.00. Vaherahu pidi jälgima hakkama spetsiaalne komisjon, mis koosnes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatest. Vaherahust hoolimata jätkasid Abhaasia relvajõud 26. mail pealetungi ja okupeerisid peaaegu terve Gali rajooni.[6] Abhaaside pealetungi tulemusel pagesid kohalikud grusiinid taas Galist ja abhaaside relvajõud põletasid maha sadu grusiinide majasid.[3][8]
Järelmõjud
[muuda | muuda lähteteksti]Gruusia prokuratuuri andmeil oli sõja tulemusel 6 isikut teadmata kadunud, 35 tsiviilisikut ja 17 sõjaväelast tapetud, 24 haavatud ja 56 vangistatud. Lisaks olid abhaasid Gali rajoonis maha põletanud 1695 maja. Sõja tulemusel tühjenes Gali rajoon taas grusiinidest ja 35 000–40 000 grusiini pages Gruusia kontrollitud aladele.[5] Abhaasid põletasid elumajasid lootuses, et sellega hoiab ära grusiinide naasmise.[3] Grusiinid hindasid abhaaside kaotusi suuremaks, arvates et umbes 300 abhaasi sai sõjas surma või haavata.[8]
1998. aasta sõda tekitas Gruusia-Abhaasia rahuprotsessile märkimisväärset kahju. Grusiinid toetasid üleüldiselt (mitteametlikult) partisanide tegevust ja neid ehmatas sõja lõpus toimunud abhaaside käitumine tsiviilelanikkonna suhtes. Abhaasia valitsus süüdistas gruusialasi geriljarühmituste otseses toetamises. Konflikti järel vähenes riikidevaheline ühisosa. 1999. aastal kuulutas Abhaasia referendumi järel välja iseseisvuse ja on sellest ajast saadik keeldunud pidamast läbirääkimisi mis tahes tingimustel, mis kujutavad Abhaasiat Gruusia osana.[5]
Abhaasia lubas 1999. aastal taaskord Gali rajooni grusiinidest elanikel naasta piirkonda. Ei ÜRO pagulasamet ega Gruusia ei jälginud seda tagasipöördumisprotsessi, kuna riigid ei suutnud kokku leppida tagasipöördumise korralduses Abhaaside andmetel naasis Gali rajooni 40 000–60 000 inimest.[5] Kuigi nad võisid piirkonda naasta, on grusiinid siiani välja jäetud haldusaparaadist ja piirkondlikus miilitsas ning omavalitsuses on grusiinide käes vaid marginaalsed ametikohad, haridust omandavad kohalikud vene keeles.[4]
Sõja tulemus garanteeris, et Gali piirkond ei langenud Gruusia kätte, kuid Galisse ei panustanud rohkem ka Abhaasia. Gali piirkonna taastamisse 1990. aastatel panustanud ÜRO pagulasamet ei olnud pärast konflikti teist korda nõus piirkonda ülesehitama, kuni Abhaasia ja Gruusia ei ole püsivat rahu teinud.[2] Valge Leegion ja Metsavennad tegutsesid piirkonnas edasi (kuni nende laialisaatmiseni 2004. aastal) ja piirkond jäi Abhaasia üheks rahutumaks.[9][10][11]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Zurcher, Christoph (1. september 2009). "Wars in Georgia". The Post-Soviet Wars: Rebellion, Ethnic Conflict, and Nationhood in the Caucasus (inglise). NYU Press. ISBN 978-0814797242.
- 1 2 3 4 Wilkinson, Ray (1. detsember 1999). "A particularly complex problem". Refugees Magazine. 117. UNHCR.
- 1 2 3 4 5 Cheterian, Vicken (detsember 1998). "Ethnic conflict in Georgia". Le Monde diplomatique. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. veebruar 2003.
- 1 2 Rimple, Paul (13. oktoober 2015). "Dignity Is a Small Price to Pay for a Story". Roads & Kingdoms.
- 1 2 3 4 Wolleh, Oliver (september 2006). "A Difficult Encounter – The Informal Georgian-Abkhazian Dialogue Process" (PDF). Berghof Report. Berliin: Berghof Foundation. 12. Developments, negotiations and positions.
- 1 2 3 4 5 6 Kurtanidze, Besik (juuni 1998). "Guerrillas Keep On Fighting" (PDF). Slavic & East European Collections at UC Berkeley. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. september 2011.
- ↑ Шария, Виталий (26. mai 2023). "«Шеварднадзе звонил мне даже домой»". Эхо Кавказа. RFE/RL.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 "Abkhazia: the "Six-Day" War" (PDF). The Army and Society in Georgia. Mai 1998. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 27. august 2008.
- ↑ Sagramoso, Domitilla (detsember 2003). Lynch, Dov (toim). "The South Caucasus: a challenge for the EU" (PDF). The UN, the OSCE and NATO. Pariis: European Union Institute for Security Studies. Resolution of the Georgian-Abkhaz conflict.
- ↑ "Sokhumi Warns Against Restarting Georgian Guerrilla Groups". Civil Georgia. 11. oktoober 2005.
- ↑ Jürgenson, Aivar (detsember 2017). "VEERAND SAJANDIT KÜLMUTATUD KONFLIKTI. GRUUSIA-ABHAASIA SUHTED JA ABHAASIA PÜÜDLUSED RAHVUSVAHELISELE TUNNUSTATUSELE". Acta historica Tallinnensia: 117.