1992. aasta Los Angelese rahutused
1992. aasta Los Angelese rahutused olid 1992. aasta 29. aprillist 4. maini USAs Los Angeleses toimunud massirahutused.
Rahutuste ajendiks oli kohtuotsus, mis mõistis neli LAPD politseinikku õigeks videolindile jäädvustatud peksmise asjus. Rahutustes vallandusid rassidevahelised pinged ja inimestes pikema aja jooksul kogunenud rahulolematus kehva majandusliku olukorraga.
Rahutuste ajal toimus massiliselt korrarikkumisi, sh rüüstamisi, süütamisi, kallaletunge ja tapmisi. Tekitatud materiaalse kahju suurus hinnati jäävat 800 miljoni ja 1 miljardi dollari vahele,[1] kuid mõnel hinnangul ulatus kahju üle miljardi dollari.[2] Politsei ei tulnud olukorra haldamisega toime ja rahutuste lõpetamiseks kehtestati öiseks ajaks liikumiskeeld ja kutsuti kohale sõjavägi – rahvuskaart, jalaväelased ja merejalaväelased. Rahutustes sai surma 53 inimest,[3] neist 10 politsei või sõjaväe kuuli läbi. Üle 2000 inimese sai vigastada,[4] vahistati üle 11 000 korrarikkuja. Süüdati umbes 3600 tulekahju, milles hävis 1100 hoonet. Rahutuste ajal oli hetki, mil igal minutil tuli teade järjekordsest tulekahjust.
Rodney Kingi peksmine[muuda | muuda lähteteksti]
3. märtsil 1991 peksid LAPD politseinikud mustanahalist Rodney Kingi, kes oli kiirust ületanud ja eiranud liikluspolitsei peatumismärguannet. Kehtiva tingimisi karistusega ja joobeseisundis King otsustas peatumise asemel põgeneda ja politseinikud pidid teda mõnda aega jälitama, enne kui neil õnnestus Kingi auto peatada. Pealtnägija filmis peksmist ja saatis video televisiooni.[5] Kohus mõistis politseinikud liigse jõukasutuse asjus õigeks, otsus tehti teatavaks 29. aprillil 1992. Ühegi mustanahalise vandekohtunikuta vandekohtu otsus tundus paljude jaoks ebaõiglane ja tuhanded inimesed tulid tänavaile mässama. Hiljem selgus siiski, et ühe vandekohtuniku isa oli mustanahaline.[6]
Rahutused[muuda | muuda lähteteksti]
Rahutused said alguse kohtuotsuse teatamise päeval ja olid kõige intensiivsemad kahe järgnenud päeva jooksul.
Otsus tehti teatavaks 29. aprillil kell 15.15. Kella 15.45ks oli kohtuhoone ette kogunenud 300-pealine rahvahulk. Paari tunni pärast hakati Los Angelese lõunaosa tänavail vägivallatsema. 18.45 paiku tiriti Florence Avenue ja Normandie Avenue ristmikul peatunud veoautost välja selle valgenahaline juht Reginald Denny ja peksti ta julmalt läbi. Peksjate pea kohal tiirelnud helikopterist filmiti sündmusi ja filmitud kaadrid anti otse-eetrisse.[7] Denny pääses tänu ühele läheduses televiisorit jälginud mustanahalisele kodanikule, kes tõttas appi ja toimetas mehe haiglasse. Paar minutit pärast Denny päästmist rünnati samal ristmikul järjekordset liiklejat. Guatemala päritolu Fidel López peksti teadvusetuks, ära võeti autos olnud 2000 dollarit ja mehe rindkere ja suguelundid värviti mustaks.[8] Ka López siiski päästeti.
Järgnenud päevadel toimus ulatuslik rüüstamine. Et politsei tõmbus korealaste linnaosast välja, organiseerisid kohalikud poepidajad relvastatud üksusi, et oma vara rahvahulkade eest kaitsta. Filmilindile jäi mitu tulevahetust poeomanike ja rüüstajate vahel.[9]
Rahutuste kolmandal päeval kanti otse-eetris üle Rodney Kingi ajalukku läinud pöördumine rahva poole: "kas me saaksime kõik omavahel läbi saada?" ("Can we get along?")[10][11]
Neljandaks päevaks hakkas olukord rahunema. Los Angelesse oli toodud 13 500 sõjaväelast.[4] 30 000 inimest osales rahu toetaval rahvakogunemisel. USA justiitsministeerium teatas, et Rodney Kingi peksmise asjus algatatakse föderaalne juurdlus.
4. mail, esmaspäeval, rahutuste kuuendal päeval, tühistas linnapea komandanditunni, andes sel moel märku rahutuste ametlikust lõpust. Aeg-ajalt tuli ette vägivallajuhtumeid ja pandi toime kuritegusid, kuid koolid, pangad ja ettevõtted olid jälle avatud. Föderaalväed olid kohal 9. maini, rahvuskaart 14. maini ja osa sõjaväelasi jäi Los Angelesse 27. maini.
16. mai 1992 seisuga oli rahutustes hukkunud 51 meest ja 7 naist. 41 inimest suri tulistamise tagajärjel, 7 sai surma liiklusõnnetustes, 4 hukkus tulekahjudes, 3 peksti surnuks, 2 pussitati surnuks ja 1 suri südamerabanduse tõttu.[12]
Pea kolmandik vahistatutest vabastati, kuna politseinikud ei suutnud massi hulgast üksikisikuid eristada. Näiteks ühel juhul vahistati 40 inimest, kes ühes poes vargil käisid. Ajal, mil tegeldi nende isikute tuvastamisega, toodi jaoskonda 12 teise poe rüüstamises osalenud inimest. Et grupid segunesid, ei olnud enam võimalik esitada üksikisikutele süüdistust konkreetsest poest varastamise eest, mistõttu politsei pidi kõik antud rüüstajad vabaks laskma.[13]
Korealased[muuda | muuda lähteteksti]
Korea-ameeriklastel on 1992. aasta rahutuste jaoks oma sõna: "Sa-I-Gu", mis tähendab korea keeles "neli-kaks-üheksa". Termin viitab 29. aprillile – päevale, mil rahutused alguse said.[14]
Korealaste ja mustanahaliste vahel olid mõnda aega podisenud rassipinged. Aasta enne rahutusi oli poepidaja Soon Ja Du maha lasknud 15-aastase Latasha Harlinsi, kuna nad olid vaidlema läinud, et kas tüdruk üritas poest varastada apelsinimahla. Politsei saabudes leiti maha lastud tüdruku peost kaks dollarit. Du mõisteti tapmises süüdi, kuid vanglasse saatmise asemel mõisteti talle viie aastane tingimisi karistus.[15] See juhtum tekitas mustanahalistes palju viha korealaste vastu. Suur hulk mustanahalisi ei olnud rahul sellega, et üha rohkem korealasi ajas äri ja teenis elatist nende kogukondades, kuid ei palganud seejuures mustanahalisi töötajaid.[2] Neile tundus, et paljud korea kaupmehed suhtusid neisse üleolevalt. Ka kultuurilised erinevused ja keelebarjäär aitasid pingete suurenemisele kaasa. Pinged lõid rahutuste käigus lõkkele ja palju vägivalda oli suunatud korealaste vastu. Umbes 2300 korealaste poodi kas rüüstati või põletati maha. Madala sotsiaalse staatuse ja keelebarjääri tõttu jäid korealased suuresti politsei kaitseta.[16] Rahutuste ajal kutsusid kohalikud koreakeelsed raadiojaamad Los Angeleses elavaid korealasi appi Korea linnaosa rüüstajate eest kaitsma. Tuldi nii improviseeritud relvade, püsside kui ka poolautomaat relvadega.[17]
Professor Edward Parki sõnul jagasid 1992. aasta rahutused korea-ameeriklased kahte leeri. Vasakpoolsemate-liberaalsemate vaadetega korealased soovisid teha koostööd teiste Los Angeleses elavate vähemustega, et võidelda rassipõhise rõhumise vastu. Konservatiivsemad korealased rõhutasid seadusetähe ja korra tähtsust. Samuti kippusid nad tähtsustama poliitilisi erinevusi korealaste ja teiste vähemuste vahel, eriti korealaste ja afroameeriklaste vahel.[18]
Latiinod[muuda | muuda lähteteksti]
Kolmandik hukkunutest ja pooled vahistatutest olid latiinod. 20–40% rüüstatud ettevõtetest kuulus latiinodest omanikele.[19] 1990. aasta rahvaloenduse järgi oli rahutustest kõige rohkem kaasa haaratud Los Angelese lõuna piirkonna South Central Los Angelese elanikest 48% mustanahalised ja 45% latiinod. Gloria Alvareze sõnul ei mässanud latiinod Rodney Kingi peksmise asjus langetatud kohtuotsuse vastu, vaid tegutsesid oportunistlikemal kaalutlustel ja ajendatuna kultuurilisühiskondlikest lõhedest. Latiinod ei osalenud rahutuste esimeses faasis. Nemad osalesid rüüstamises rahutuste kolmandal-neljandal päeval, mil igapäevaelu enam ei toiminud – kui polnud transporditeenuseid ja toidupoed olid suletud. Et enamik latiinosid elas vaesuses, kasutasid nad juhust ja hankisid rahutuste käigus väärtuslikke esemeid, mida nad muidu endale lubada ei saanud. Paljud ei teadnud Kingi juhtumist midagi, kuid läksid kaasa ümbritsevate anarhiameeleoludega. Teised mõtlesid, et kui nad rüüstamises ei osale, jäävad nad niisama kõrvale ja asjadest ilma. Oli ka neid, kes tundsid mustanahalistega sarnaselt, et majanduslikud ja rassilised tingimused olid nende vastu, ja et politsei kohtles neid ebaõiglaselt.[20]
Rahutuste põhjustest[muuda | muuda lähteteksti]
Lisaks vastuolulisele kohtuotsusele nähakse rahutuste vallandumise taga pikaajaliselt eri gruppide vahel kuhjunud rassipingeid. Samuti kannatas rahutuste epitsentriks olnud South Central Los Angelese piirkond mitmendat aastat kestnud majanduse jahtumise käes ja paljud sealsed elanikud olid töötud ja elasid vaesuses.[21][22] Teoreetik Mike Davis on juhtinud tähelepanu varandusliku ebavõrdsuse tõusule – rahutustele eelnenud aastatel aset leidnud korporatsioonide struktuurimuutused ja riikliku sekkumise vähendamine mõjusid eriti rängalt teatud piirkondades elanud vaesematele inimestele. Kogunenud frustratsioon ja jõuetus leidsid rahutuste käigus vägivaldse väljenduse. Davise kohaselt tulenesid afroameeriklaste ja korea-ameeriklaste vahelised pinged lisaks kultuurilistele arusaamatustele ka omavahelisest majanduslikust konkurentsist, mille turujõud neile kahele grupile peale surusid.[23][24] Farrell ja Johnson tõid rahutuste põhjustena välja Los Angelese elanikkonna mitmekesistumise, edukate Korea äriomanike ja ülejäänud vähemuste vahelise hõõrdumise, politsei liigse jõukasutuse ja vabaturumajanduse mõju linnaelanike väljavaadetele töökoha leidmisel.[25] Kodanikuõiguste eest võitleja ja baptistist vaimulik Jesse Jackson toonitas küll, et vägivalda ei saa õigustada, kuid tõi korduvalt välja, et rahutused olid rassismi, politsei brutaalsuse ja vaeste linnaelanike majanduslikest raskustest tekkinud meeleheite möödapääsmatuks tulemiks.[26] Sotsioloog Joel Kotkini kohaselt polnud tegu mitte rassimässu, vaid klassimässuga.[27]
Konservatiivse ilmavaatega kommenteerijad rõhutasid väärtuste kriisi ja vaesuse kultuuri. President Bush kasutas rahutuste iseloomustamiseks sõna "kriminaalne".[28] Asepresident Dan Quayle süüdistas "väärtuste vaesust". Quayle'i kohaselt oli tänavatel valitsenud anarhia seotud perekondliku struktuuri, isikliku vastutuse ja ühiskondliku korra kokku varisemisega.[29] Konservatiivne kolumnist Midge Decter avaldas kahtlust, kas töökohtade olemasolu mässajate jaoks midagi muudaks. Ta kirjutas: "Kuidas on võimalik neid alamklassi noorukeid vaadata ... ja ette kujutada, et nad üldse tahavad töökohti või suudavad töökohti hoida?"[30] Ron Pauli nägemuses oli tegu "rassilise terrorismiga". Paul kirjutas: "Los Angeleses suudeti kord taastada alles siis, kui saabus aeg, mil mustanahalised pidid kolm päeva pärast rahutuste algust sotsiaalhoolekande abitšekkidele järgi minema... Mis siis kui need tšekid oleks tulemata jäänud? Kahtlemata oleks mustanahalised rüüstamist jätkates hoolekanderiigi täiel määral erastanud. Aga nad maksti kinni ja vägivald vaibus."[31]
Pärast rahutusi[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast rahutuste vaibumist viidi Los Angelese politseinike töös sisse mitmeid muudatusi. Suurendati vähemustesse kuuluvate politseinike arvu, analüüsiti liigset jõukasutust ja politseipealik astus tagasi. Ka Los Angelese linnapea toetus langes märgatavalt.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Madison Gray. "The L.A. Riots: 15 Years After Rodney King". Time. 25.04. 2007.
- ↑ 2,0 2,1 Daniel B. Wood. "L.A.'s darkest days". Christian Science Monitor. 29.04.2002.
- ↑ Jim Crogan. "The L.A. 53". LA Weekly. 24.04.2002.
- ↑ 4,0 4,1 "Operation Garden Plot: JTF-LA Joint Task Force Los Angeles". GlobalSecurity.org.
- ↑ "Rodney King tape on national news". YouTube.
- ↑ "Rodney King Juror Talks About His Black Father and Family For the First Time". Laist. 28.04. 2012.
- ↑ "L.A. Riots Reginald Denny beating". YouTube.
- ↑ Alexander Von Hoffman (2003). "House by House, Block by Block: The Rebirth of America's Urban Neighborhoods". Oxford University Press. lk 227
- ↑ Peter Kivisto, Georganne Rundblad, toim. (2000). "Multiculturalism in the United States: Current Issues, Contemporary Voices". Pine Forge Press.
- ↑ Seth Mydans. "Jury Could Hear Rodney King Today". The New York Times. 09.03.1993.
- ↑ Youtube'i video: Can we all get along?
- ↑ "After the Riots; Of 58 Riot Deaths, 50 Have Been Rules Homicides". The New York Times. 17.05.1992.
- ↑ Seth Mydans. "Police Can't Identify Them, So Looting Suspects Go Free". The New York Times. 03.06.1992.
- ↑ Charles C. Johnson. "Lessons of Sa-i-gu: How Koreans still wrestle with the aftermath of the L.A. riots". City Journal. 27.04.2012.
- ↑ Karen Grigsby Bates. "How Koreatown Rose From The Ashes Of L.A. Riots". NPR. 27.04.2012.
- ↑ Rose M. Kim (2012). "Violence and Trauma as Constitutive Elements in Korean American Racial Identity Formation: The 1992 L.A. Riots/Insurrection/Saigu". Ethnic & Racial Studies 35 (11): 1999–2018.
- ↑ Ashley Dunn. "King Case Aftermath: A City In Crisis: Looters, Merchants Put Koreatown Under The Gun: Violence: Lacking Confidence In The Police, Employees And Others Armed Themselves To Protect Mini-Mall". Los Angeles Times. 02.05.1992.
- ↑ Edward J.W. Park. "Competing visions: Political formation of Korean Americans in Los Angeles, 1992–1997," Amerasia Journal, 1998, 24 (1): 41–57
- ↑ David E.Hayes-Bautista, Werner O. Schink & Maria Hayes-Bautista (1993). "Latinos and the 1992 Los Angeles riots: a behavioral sciences perspective". Hispanic Journal of Behavioral Sciences 15 (4): 427–448.
- ↑ Gloria Alvarez."20 Year Ago: For Many Latinos, the L.A. Riots Were Not About Outrage". EGP News. 26.04.2012.
- ↑ Denise DiPasquale ja Edward L. Glaeser. "The Los Angeles Riot and the Economics of Urban Unrest". (PDF). November 1996.
- ↑ Deborah Schoch & Rong-Gong Lin II. “15 years after L.A. riots, tension still high”. Los Angeles Times. 29.04.2007.
- ↑ Mike Davis. "In L.A., Burning All Illusions". The Nation. 01.06.1992.
- ↑ Mike Davis. "The L.A. Inferno". Socialist Review. Jaanuar-märts 1992
- ↑ Walter C. Farrell jr. & James H. Johnson (2001). "Structural Violence as an Inducement to African American and Hispanic Participation in the Los Angeles Civil Disturbance of 1992." Journal Of Human Behavior In The Social Environment 4(4): 337.
- ↑ Jesse Jackson. "A 'Terrible Rainbow of Protest'". Los Angeles Times. 04-05-1992.
- ↑ Tom Mathews et al. "The Siege of L.A." Newsweek. Mai 1992.
- ↑ "Excerpts from Bush's speech on the Los Angeles Riots: 'Need to Restore Order'. The New York Times. 02.05.1992.
- ↑ Andrew Rosenthal. "After the riots; Quale says riots sprang from lack of family values". New York Times. 20.05.1992.
- ↑ Midge Decter. "How the Rioters Won". Commentary. Vol. 94. Juuli 1992.
- ↑ Juhtkiri. "Ron Paul’s racist link: The candidate should explain how offensive comments about the L.A. riots were printed in his newsletter". Los Angeles Times. 21.12.2011.