1965.–1966. aasta Indoneesia massimõrvad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
1965.–1966. aasta Indoneesia massimõrvad
Anti PKI Literature.jpg
PKI-vastane kirjandus
Riik Indoneesia
Kuupäev 1965–1966
Kestus 6 kuud
Sihtmärk PKI liikmed, PKI toetajad, Gerwani liikmed, Jaava abanganid, ateistid, uskmatud ja Indoneesia hiinlased
Liik poliitiline puhastus, massimõrv, genotsiid
Hukkunuid 500 000 – 1 200 000[1]
Korraldaja(d) Indoneesia sõjavägi ja tsiviilisikutest karistussalgad, keda julgustasid ja aitasid Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja lääneblokk[2][3][4]

1965.–1966. aasta Indoneesia massimõrvad (ka Indoneesia genotsiid või Indoneesia puhastamine kommunistidest; indoneesia keeles Pembunuhan Massal Indonesia & Pembersihan G.30.S/PKI) oli Indoneesias mitu kuud kestnud mõrvade ja rahvarahutuste laine, mille sihtmärgiks olid Indoneesia Kommunistliku Partei (PKI) liikmed, kommunismi pooldajad, Gerwani naisteliikumise liikmed, Jaava abaganid, Indoneesia hiinlased ja vasakpoolse poliitika toetamises kahtlustatavad.[5] Paljude mõrvade taga olid sõjavägi ja valitsus, mida toetasid Ameerika Ühendriigid ja lääneblokk. Massimõrvad said alguse pärast vastuolulist 30. Septembri Liikumise riigipöördekatset, kui riiki hakati kommunistidest "puhastama". Hinnanguliselt mõrvati nendel aastatel 500 000 kuni üle miljoni inimese, pakutud on ka kuni kolme miljonit hukkunut. Puhastus oli esimestest märkidest üleminekust Uude Korda ja PKI elimineerimisest, sellel oli mõju ka laiemas külma sõja kontekstis.[6] Murranguliste sündmuste keskel kaotas võimu ka president Sukarno ning algas Suharto 30-aastane diktatuur.

Ebaõnnestunud riigipööre küttis Indoneesias uuesti üles vaibunud pinged, millele aitas kaasa ka sõjavägi, mis süüdistas riigipöördekatses kiiresti PKI-d. Lisaks hakkasid Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Austraalia luurejõud levitama antikommunistlikku musta propagandat. Külma sõja tõttu oli USA ja tema liitlaste eesmärgiks hoida kolmandaid riike nagu Indoneesia kommunismist kaugel ja enda mõjusfääris. Sukarno kõrvaldamist soovis ka Suurbritannia, kuna Indoneesia oli endise Briti koloonia ja Rahvaste Ühenduse liikme Malaya Föderatsiooniga kuulutamata sõjas.

Kommunistid eemaldati poliitikast, ühiskonnaelust ja relvajõududest ning PKI tegevus keelati. Massimõrvad algasid kohe pärast riigipöörekatset oktoobris 1965 ning kestsid 1966. aasta esimeste kuudeni. Vägivallalaine algas Jakartast ning levis Kesk- ja Ida-Jaavale ning hiljem Balile. Tuhanded tsiviilisikud ja sõjaväelased mõrvasid nii PKI liikmeid, kui neid, keda kahtlustati partei toetamises. Mõrvad toimusid üle kogu riigi, kuid peamiselt PKI tugipunktides Kesk- ja Ida-Jaaval, Balil ja Sumatra põhjaosas. Tõenäoliselt oli korraga vahi all üle miljoni inimese. Sukarno ajal kehtinud tasakaalukas nasakomi poliitika (rahvuslus, religioon ja kommunism) lagunes. Tema kolmest tugisambast üks, kommunism, hävitati teiste sammaste ehk sõjaväe ja islamistide poolt. Sõjavägi oli riigis võimu haaramas ning märtsis 1967 kõrvaldas ajutine parlament Sukarno ka ametlikult võimult ning nimetas Suharto presidendi kohusetäitjaks. Märtsis 1968 valiti Suharto presidendiks.

Juhtunut ei puudutata tänapäeval enamikus Indoneesia ajalooõpikutes ning Suharto režiimi repressioonide tõttu ei ole seda ametlikult eriti uuritud. Selle tõttu puudub ka üksmeel hukkunute arvu ja mõrvalaine suuruse osas. Tahe selliseid rahutusi tulevikus ära hoida oli üks Uue Korra konservatiivsuse ja raudse rusika põhjustest. Kogu Suharto aja oli viha kommunistide vastu riigis levinud ning selle järelmeid on Indoneesias tunda tänapäevani.[7]

1962. aastast pärit Luure Keskagentuuri memo järgi valitses nii Ameerika Ühendriikide kui ka Suurbritannia riigiaparaadi kõrgemates ešelonides üksmeel, et Sukarno tuleb eemaldada. Ameerika Ühendriikide relvajõud andsid antikommunistlikele jõududele väljaõpet ning koolitasid rohkem kui 1200 ohvitseri. Lisaks said Indoneesia antikommunistid USA-lt relvastust ja majandusabi.[8][9] Sellest kõigest hoolimata on CIA kõik süüdistused puhastuses osalemise osas tagasi lükanud. USA dokumentide järgi, mille salastatus 2017. aastal lõpetati, oli USA valitsus massimõrvade toimumise üksikasjadest teadlik ning toetas Indoneesia sõjaväe tegevust.[3][10][11] Ajaloolased ja ajakirjanikud olid juba enne seda süüdistanud Ameerika Ühendriike massimõrvadele kaasa aitamises, väidetavalt sai Indoneesia sõjavägi PKI ametnike kohta teavet USA luurelt. 1968. aastast pärinevas CIA raportis nimetati Indoneesia puhastust 20. sajandi üheks veriseimaks vägivallalaineks ning võrreldi seda suure terrori, holokausti ja maoistide veresaunaga 1950. aastatel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Robinson, Geoffrey B. (2018). The Killing Season: A History of the Indonesian Massacres, 1965–66. Princeton University Press. ISBN 978-1-4008-8886-3.
  2. Robinson, Geoffrey B. (2018). The Killing Season: A History of the Indonesian Massacres, 1965–66. Princeton University Press. Lk-d 206–207. ISBN 978-1-4008-8886-3. In short, Western states were not innocent bystanders to unfolding domestic political events following the alleged coup, as so often claimed. On the contrary, starting almost immediately after October 1, the United States, the United Kingdom, and several of their allies set in motion a coordinated campaign to assist the Army in the political and physical destruction of the PKI and its affiliates, the removal of Sukarno and his closest associates from political power, their replacement by an Army elite led by Suharto, and the engineering of a seismic shift in Indonesia's foreign policy towards the West. They did this through backdoor political reassurances to Army leaders, a policy of official silence in the face of the mounting violence, a sophisticated international propaganda offensive, and the covert provision of material assistance to the Army and its allies. In all these ways, they helped to ensure that the campaign against the Left would continue unabated and its victims would ultimately number in the hundreds of thousands.
  3. 3,0 3,1 Melvin, Jess (20. oktoober 2017). "Telegrams confirm scale of US complicity in 1965 genocide". Indonesia at Melbourne. University of Melbourne. Vaadatud 21. oktoober 2017. The new telegrams confirm the US actively encouraged and facilitated genocide in Indonesia to pursue its own political interests in the region, while propagating an explanation of the killings it knew to be untrue.
  4. Bevins, Vincent (2020). The Jakarta Method: Washington's Anticommunist Crusade and the Mass Murder Program that Shaped Our World. PublicAffairs. Lk 157. ISBN 978-1541742406. The United States was part and parcel of the operation at every stage, starting well before the killing started, until the last body dropped and the last political prisoner emerged from jail, decades later, tortured, scarred, and bewildered.
  5. "The Indonesian Politicide of 1965–66: How Could it Have Happened?". Maastricht University.
  6. Gellately, Robert; Kiernan, Ben (juuli 2003). The Specter of Genocide: Mass Murder in Historical Perspective. Cambridge University Press. Lk-d 290–291. ISBN 0-521-52750-3. Vaadatud 19. oktoober 2015.
  7. Varagur, Krithika (23. oktoober 2017). "Indonesia Revives Its Communist Ghosts". U.S. News & World Report. Vaadatud 23. oktoober 2017.
  8. "[Hearings, reports and prints of the House Committee on Foreign Affairs] 91st: PRINTS: A-R". hdl:2027/uc1.b3605665. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  9. Macaulay, Scott (17 February 2014). The Act of Killing Wins Documentary BAFTA; Director Oppenheimer’s Speech Edited Online. Filmmaker. Retrieved 12 May 2015.
  10. "Files reveal US had detailed knowledge of Indonesia's anti-communist purge". The Associated Press via The Guardian. 17. oktoober 2017. Vaadatud 18. oktoober 2017.
  11. Dwyer, Colin (18. oktoober 2017). "Declassified Files Lay Bare U.S. Knowledge Of Mass Murders In Indonesia". NPR. Vaadatud 21. oktoober 2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]