1952. aasta Egiptuse revolutsioon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
1952. aasta Egiptuse revolutsioon
Osa Aafrika ja Aasia deokolonisatsioonist
Nasser and Naguib, 1954.jpg
Toimumisaeg 23. juuli 1953
Toimumiskoht Egiptus
Tulemus

Revolutsioon õnnestub

Osalised
Flag of Egypt (1922–1953).svg Egiptuse Kuningriik
Toetus:
Suurbritannia Suurbritannia
Flag of Egypt (1953–1958).svg Vabade Ohvitseride Liikumine
Toetus:
Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid[1]
Nõukogude Liit Nõukogude Liit[2]
Väejuhid või liidrid
Flag of Egypt (1922–1953).svg Farouk
Flag of Egypt (1922–1953).svg Ahmed Naguib el-Hilaly
Flag of Egypt (1952-1958).svg Mohammed Naguib
Flag of Egypt (1952-1958).svg Gamal Abdel Nasser
Flag of Egypt (1952-1958).svg Anwar Sadat
Flag of Egypt (1952-1958).svg Khaled Mohieddin
Flag of Egypt (1952-1958).svg Abdel Latif Boghdadi
Flag of Egypt (1952-1958).svg Abdel Hakim Amer
Flag of Egypt (1952-1958).svg Gamal Salem
Flag of Egypt (1952-1958).svg Salah Salem
Flag of Egypt (1952-1958).svg Zakaria Mohieddin
Flag of Egypt (1952-1958).svg Hussein el-Shafei
Flag of Egypt (1952-1958).svg Hassan Ibrahim
Flag of Egypt (1952-1958).svg Kamal el-Din Hussein
Flag of Egypt (1952-1958).svg Abdel Moneim Amin

1952. aasta Egiptuse revolutsioon (ka 23. juuli revolutsioon, araabia keeles ثورة 23 يوليو 1952‎) oli märkimisväärsete poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste aeg Egiptuses, mis algas 23. juulil 1952, kui Vabade Ohvitseride Liikumine (VOL) kukutas kuningas Fārūq I-se.[3] Vabade Ohvitseride Liikumist juhtisid Muḩammad Najīb ja Jamāl ‘Abd an-Nāşir. Revolutsioon juhatas pani alguse revolutsioonide lainele araabia maades ja Aafikas, kiirendas dekoloniseerimise protsessi ning külma sõja Kolmanda Maailma väljaarenemist.

Kuigi VOL oli algselt organiseerunud vastumeelsusest kuningas Faroukile, olid liikumisel laiemad poliitilised eesmärgid. Revolutsiooni esimese kolme aasta jooksul tegutsesid vabad ohvitserid Egiptuses ja Sudaanis konstitutsioonilise monarhia ja aristokraatia kaotamise, vabariigi loomise, Briti okupatsiooni lõpetamise ning Sudaani iseseisvumise nimel (Sudaan oli Egiptuse ja Suurbritannia kondomiinium).[4] Revolutsioonivalitsust iseloomustas küllalt radikaalne rahvuslus ja antiimperialism, mis väljendus eriti araabia rahvusluses ja mitteühinemispoliitikas.

Revolutsioonile vastandusid Lääne koloniaaljõud, eriti Ühendkuningriik, mis oli aastast 1882 Egiptust okupeerinud, ning Prantsusmaa. Mõlemad Euroopa suurriigid olid mures enda Aafrika ja araabia kolooniates pead tõstvate rahvuslike liikumiste pärast. Lisaks oli väljakutseks konflikt Iisraeliga, VLO suurendas Egiptuse niigi kaalukat toetust palestiinlastele. Egiptuse mured kulmineerusid revolutsiooni viiendal aastal, kui aastal 1956 tunisid Egiptusesse Suessi kriisi (Egiptuses kolmepoolne agressioon) käigus Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Iisrael. Kuigi sõjaliselt kanti ränki kaotusi, nägid egiptlased seda enda poliitilise võiduna, kuna rahvuslikuks häbimärgiks saanud Suessi kanal oli lõpuks uuesti Egiptuse käes. Suessi kriisiga saavutatu valas õli tulle ka muudele rahvuslikele revolutsioonidele Aafrikas ja araabias.

Revolutsiooni esimese 15 aastaga algatati suuremahulised põllumajandusreformid ja industriaalprogrammid, mis viisid enneolematu taristuehituse ja linnastumiseni. Kuuekümnendateks oli Egiptuse poliitiline suund araabia sotsialism ning plaanimajandus. Opositsioon suruti maha ning kehtestati üheparteisüsteem, ettekäändeks toodi hirm Lääne-toetusel toimuva kontrarevolutsiooni ees, usuäärmuslus, potentsiaalne kommunistlik infiltreerumine ja konflikt Iisraeliga. Poliitpiirangud jäid jõusse kuni president Anwar as-Sādāt ametiajani alates 1970. aastast. Anwar Sadat pööras palju revolutsiooniga tehtut tagasi.

Revolutsiooni algne edu andis inspiratsiooni mitmetele teistele Aafrika ja araabia koloniaalvõimuvastastele liikumistele, nt Prantsuse Alžeeriale. Kogu maailmajaos kukutati nendel aastatel läänemeelseid monarhe ja valitsusi.

Egiptuse revolutsiooni aastapäeva tähistatakse iga aasta 23. juulil.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Wilford, Hugh (2013). America's Great Game: The CIA's Secret Arabists and the Making of the Modern Middle East. Basic Books. lk 135–139. ISBN 9780465019656. " ... whether or not the CIA dealt directly with the Free Officers prior to their July 1952 coup, there was extensive secret American-Egyptian contact in the months after the revolution." 
  2. Egypt as Recipient of Soviet Aid, 1955-1970 KAREL HOLBIK ja EDWARD DRACHMAN, Zeitschrift für die gesamte Staatswissenschaft / Journal of Institutional and Theoretical Economics, Bd. 127, H. 1. (jaanuar 1971), lk 137-165
  3. Matthew, Holland (1996). America and Egypt: From Roosevelt to Eisenhower. United States of America: Praeger. lk 27. ISBN 0-275-95474-9. 
  4. Lahav, Pnina. "The Suez Crisis of 1956 and its Aftermath: A Comparative Study of Constitutions, Use of Force, Diplomacy and International Relations". Boston University Law Review. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Watry, David M. Diplomacy at the Brink: Eisenhower, Churchill, and Eden in the Cold War. Baton Rouge: Louisiana State University Press, 2014.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]