1914. aasta põlvkond

Allikas: Vikipeedia
José Ortega y Gasset

1914. aasta põlvkond on nimetus, mis tähistab põlvkondlikku Hispaania kirjanike rühmitust 1898. aasta põlvkonna ja 1927. aasta põlvkonna vahel.

Mõiste "1914. aasta põlvkond" (hispaania keeles Generación de 1914) võttis 1947. aastal kasutusele hispaania pedagoog ja haridustegelane Lorenzo Luzuriaga ühes artiklis, milles ta arvustas José Ortega y Gasseti loomingut. Luzuriaga valis nimetusse just 1914. aasta, kuna sel aastal ilmus Ortega y Gasseti esimene olulisem raamat "Mõtisklusi Quijotest" ("Meditaciones del Quijote"). Ühtlasi sai sel aastal intellektuaalina avalikult tuntuks Ortega y Gasset tänu oma menukale kõnele "Vanast ja uuest poliitikast" ("Vieja y nueva política"). Mõnikord nimetatakse kõnealust põlvkonda ka Ortega põlvkonnaks (generación de Ortega).

1914. aasta põlvkonda kuulusid 1880. aastate paiku sündinud ning 20. sajandil kirjanduslikku tegevust alustanud kirjanikud, kes saavutasid tipptaseme 1914. aastaks. Peale Ortega kuulusid põlvkonda Gabriel Miró, Ramón Pérez de Ayala, Gustavo Pittaluga, Manuel Azaña, Gregorio Marañón, pisut teisest esteetikast lähtuv, kuid siiski 1914. aasta põlvkonna alla rühmitatav Juan Ramón Jiménez ning avangardist Ramón Gómez de la Serna. Samuti tuntakse neid kui novesentiste (hispaania keeles novecentistas) või kui novesentistide põlvkonda (hispaania keeles generación del novecentistas), kuna rühmitus tegutses samaaegselt liikumisega, mida Eugeni d'Ors määratles katalaani kontekstis kui novesentismi (katalaani keeles noucentisme). Kuigi nimetuste taga võib peituda mõningaid erinevusi, on mõlemas siiski kindlaid ühiseid jooni. Näiteks peamiseks eneseväljenduse vahendiks valiti esseed ja ajakirjandusartiklid.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja puhkemine oli 1914. aasta põlvkonna jaoks väga oluline sündmus. Kuigi sõjakoleduste all kannatasid peamiselt sõjas osalevate riikide noored, keda nimetatakse kadunud sugupõlveks, läks ka Hispaaniale neutraliteet kalliks maksma. See põhjustas tõsiseid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi probleeme, näiteks 1917. aasta kriisi. 1914. aasta põlvkond kui kirjanduslik rühmitus sai alguse Poliitilise Hariduse Liidu (Liga de Educación Política) asutamisega. Selle raames pidas José Ortega y Gasset, hispaania tuntud filosoof ja esseist, 1914. aasta 28. märtsil Madridi Komöödiateatris aastakõne "Vana ja uus poliitika" ("Vieja y nueva política"). Kõnealune loeng leidis ulatuslikku vastukaja, tänu millele sai Ortega y Gasset juhtrolli Hispaania kirjanduselus. Seetõttu nimetatakse kõnealust generatsiooni mõnikord ka Ortega põlvkonnaks. 1914. aasta põlvkonna võtmesõnaks sai teadus. See aitas nii poliitikas, kultuuris kui ka ühiskonnas laiemalt täide viia Hispaania euroopalikustamist, mis oli kõnealuse põlvkonna üks põhiideesid. 1914. aasta põlvkond oli Hispaania ajaloos esimene kirjandusrühmitus, mis ei koosnenud ainult kirjandusmaailma kuuluvatest liikmetest: grupi esindajad olid tihtipeale ühtlasi aktiivsed poliitilises ja ühiskondlikus elus.[1]

Iseloomulikud jooned[muuda | muuda lähteteksti]

Suuremas osas on need väga sarnased novesentismiga:

  • Ratsionalism ja süsteem. Võrreldes eelneva, 1898. aasta põlvkonnaga, mis oli iseõppinud, anarhistlik ning mõjutatud kaasaegsetest irratsionaalsetest ja vitalistlikest filosoofiatest, iseloomustas 1914. aasta põlvkonda tugev intellektuaalne põhi. Haridusel ning ülikooliõpingutel oli noorte seas suur tähtsus; neid iseloomustas ideede süsteemsus.
  • Urbanism. Võrreldes 1898. aasta põlvkonna liikmete seas populaarse ruralismiga, mis oli keskendunud maakohtadele ja eraisikutele, oli nüüdsest tähelepanu pööratud linnale ja selle väärtushinnangutele, tsiviliseerumisele.
  • Europeism ja Hispaania. 1914. aasta põlvkonna liikmed olid huvitatud Euroopa kultuurist. Hispaania probleeme hakati analüüsima uuest euroopalikust perspektiivist. Generatsiooni esindajatel oli plaan riiki intellektuaalselt moderniseerida.
  • Aktivism muutuste saavutamiseks ja võimude kaasamine. Tuleb osaleda aktiivselt ametlikus elus, et ära kasutada võimuallikaid riigi transformeerimiseks. Põlvkonna liikmed arvestasid sellega, et nad ei saa riiki paremaks muuta üksnes kirjatööde kaudu: muutustesse tuleks panustada ka võimu abil. Seetõttu võtsid noored generatsiooni esindajad aktiivselt osa Hispaania poliitilisest ja sotsiaalsest elust.
  • Intellektuaalsus. Sentimentaalsusest ja isiklikust joovastusest lahti ütlemine viib kunsti ja poeesia mõistuspärasema analüüsini. Tundelisusest tuleb lahti öelda ning pürgida selguse ja tasakaalukuse poole. Intellektuaalsus aitab sentimentaalsust vältida.
  • Esteetilisus ja kunsti ebainimlikustamine. Kunsti ebainimlikustamine ehk see, mis Ortega jaoks oli modernne kunst, ei viita otseselt sajandi algusele, vaid avangardismile sõdadevahelisel perioodil; kunst pidi olema "puhas", taas sai populaarseks loosung "kunst kunsti pärast". See, et kunst peaks peaülesandena pakkuma vaid esteetilist naudingut, ei olnud uus idee, vaid see oli tuntud juba 19. sajandil Prantsusmaal tekkinud Parnassi liikumise ajal.
  • Klassitsism. Kreeka klassikaline ajajärk on taas esile tõstetud, häirimatus ja rahu olid 1914. aasta põlvkonnas ülekaalukad esteetilised ideaalid.
  • Formalism. Arusaam esteetikas, mis näeb kunstiteose väärtust selle vormis, mitte sisus, esteetiline väärtus kuulutatakse sõltumatuks teistest, näiteks ideoloogilistest ja kõlbelistest väärtustest.[2] Selle arusaama peamine eesmärk oli perfektne teostus. Formalism viib keele maksimaalse puhastumiseni, vormide perfektsuseni.
  • Elitarism. Formalismi tagajärg.

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

María Goyri

1914. aasta põlvkonna liikmed olid esseistid José Ortega y Gasset, Eugenio d'Ors, Manuel Azaña, Gregorio Marañón, Gustavo Pittaluga, Salvador de Madariaga, Manuel García Morente, Américo Castro, Claudio Sánchez Albornoz, Rafael Cansinos Assens, Federico de Onís, Ricardo Gutiérrez Abascal, Ángel Sánchez Rivero, Lorenzo Luzuriaga, Corpus Barga, Fernando Vela ja Pablo de Azcárate; ajakirjanik Luis Araquistáin; romaanikirjanikud Gabriel Miró, Ramón Pérez de Ayala, Benjamín Jarnés, Wenceslao Fernández Flórez ja Félix Urabayen; dramaturgid Gregorio Martínez Sierra ja Jacinto Grau; poeedid Juan Ramón Jiménez, Josep Carner, Ramón de Basterra; pedagoog ja esseist José Castillejo, kelle rahastuse abil sai välismaal õppida terve põlvkonna jagu teadlasi; mitmekülgne Ramón Gómez de la Serna.

1914. aasta põlvkonnas oli märkimisväärne osa ka esimestel naistel, kes said omandada kõrgharidust. Nende hulka kuulusid María Goyri, Zenobia Camprubí, pedagoog María de Maeztu ning paradoksaalsed feministid Clara Campoamor ja Victoria Kent. Vaatamata naiste aktiivsusele olid nad vaieldamatult meesliikmete, sageli ka oma abikaasade varjus. Nii jäid näiteks María Goyri ja Zenobia Camprubí oma kaaslaste Ramón Menéndez Pidali ja Juan Ramóni varju.

Paljud autorid ei kuulu selgelt ühte ega teise põlvkonda. Näiteks José Bergamín on vanuselt lähemal 1927. aasta põlvkonnale, kuid mõnikord on teda liigitatud esseistide ehk 1914. aasta põlvkonda. Luuletaja León Felipe, kes sobib vanuselt pigem 1914. aasta põlvkonda, liigitatakse aga poeetide ehk 1927. aasta põlvkonda.

Kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Julio Romero De Torres. "Rivalidad"

Kui novesentismil on selge väljund kujutavas kunstis (nn vahemerelikkus ehk hispaania keeles mediterraneísmo), siis 1914. aasta põlvkonnal see puudub. Sajandi esimese poole kunstielu eesotsas olid kunstnikud eelmisest sajandist: Ramon Casas, Anglada Camarasa, Sorolla y Zuloaga. Uuenduslikuma kunsti esindajad olid maalikunstnikud Juan Gris, Daniel Vázquez Díaz ja José Gutiérrez Solana, mõned aastad vanemad ja vähem avangardistlikud, kuid palju edukamad olid Julio Romero de Torres ja Josep Maria Sert, skulptorid Josep Clarà, Julio González ja Pablo Gargallo. Kuigi vanuse poolest oleks sobiv liigitada ka Pablo Ruiz Picasso kõnealusesse põlvkonda (sündinud 1881. aastal), ületab tema kunstnikuteekond igasuguseid raame. Sürrealismist mõjutatud kuulsad kunstnikud (Dalí, Miró) kuuluvad juba järgmisse põlvkonda.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Generation of ‘14. Science and Modernity www.accioncultural.es (vaadatud 05.04.2019)
  2. [VSL] Võõrsõnade leksikon http://www.eki.ee (vaadatud 10.04.2019)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Menéndez Alzamora, Manuel. La Generación del 14. Una aventura intelectual. Siglo XXI Editores, 509 pp. 2006 ISBN 978-84-323-1243-4
  • VV.AA. La generación del 14 entre el novecentismo y la vanguardia (1906-1926). Fundación Cultural Mapfre Vida, 365 pp. 2002 ISBN 978-84-89455-56-6