19. sajandi muusika

19. sajandi muusika on muusika 19. sajandil.

19. sajandi muusikaelu

19. sajandi muusikaelu ja muusikast mõtlemist mõjutasid järgmised asjaolud:

• alguse sai religioonide ja rahvaste mütoloogia uurimine
• muusikaharitlased hakkasid koguma eri rahvaste rahvaloomingut ja seda uurima
• arenesid välja uued teadusvaldkonnad nagu antropoloogia ja etnograafia
• arenes välja kaasaegne kirjandusteadus
• järjest olulisemaks muutus muusika ajaloo uurimine, millest kasvas välja historitsism
• arenes välja muusikakriitika, milles mängisid suurt rolli helilooja Robert Schumann ja muusikaajaloolane Eduard Hanslick
• hakkasid ilmuma oluliste mineviku heliloojate kogutud teosed, millest kuulsaim on Johann Sebastian Bachi teoste esimene väljaanne

19. sajandil toimus muusikaelu endiselt kirikutes, ooperiteatrites ja ülikute paleedes. Seoses kodanluse majandusliku ja poliitilise tugevnemisega tekkis aga järjest enam muusikaühinguid, mis ehitasid suuri kontserdisaale sümfooniliste ja vokaalsümfooniliste suurvormide ettekandmiseks. Kodanliku muusikaelu keskustena hakkasid järjest enam tooni andma salongid, kus kõlas nii instrumentaal- kui ka vokaalkammermuusika.

19. sajandi muusikaelu suuremate rahvusvaheliste keskustena tõusid esile

• saksa keeleruumi linnad Viin, München, Berliin, Leipzig, Dresden ja Weimar, mis mõjutasid kogu Euroopa romantilise muusika esteetikat enne 1830. aastat
• Pariis, millest Walter Benjamini sõnutsi kujunes Euroopa "19. sajandi pealinn" ning kunsti- ja vaimuelu keskus
• Itaalia linnad Milano, Veneetsia, Parma ja Napoli kui ooperi ja virtuoosse musitseerimise keskused, mille kontserdielus oli tugevalt tunda ka saksa sümfonismi ja kammermuusika mõjusid
• London, milles pidevalt andsid kontserte mandrilt pärit heliloojad ja virtuoossed interpreedid ning mille muusikaelus domineerisid itaalia ooper, hiigelkoosseisudega oratooriumiettekanded ja Savoy opera stiilis operett. 19. sajandi lõpupoole algas Londonis pärast umbes kahesaja-aastast madalseisu ka inglise enda heliloojate esiletõus

19. sajand oli suure muusikalise arengu ajaks ka mitmetele Ida-Euroopa ja Skandinaavia riikidele. Oma rahvamuusika kogumine ja kasutamine tõi kaasa professionaalse rahvusliku heliloomingu tekke ja rahvusromantismi. Põhiliselt saksa muusika eeskujul hakati looma nii sümfoonilist muusikat, kammermuusikat kui ka oopereid.

19. sajandi muusikastiilid

Muusikaajaloos nimetatakse 19. sajandit romantismiajastuks. See on viimane ühe muusikastiili järgi nime saanud ajastu, kuna juba alates 20. sajandist valitseb muusikas nii suur muusikastiilide ja väljendusvahendite paljus, et neid ühendav nimetus puudub. Ka 19. sajandist on tegelikult ebatäpne rääkida kui ainult romantismiajastust, sest romantism oli siis vaid üks paljudest muusikastiilidest.

Romantismi valitsevat asendit muusikas kindlustas 19. sajandil jõuliselt arenev muusikakriitika, milles andsid tooni mitmed romantilised heliloojad, nagu näiteks Robert Schumann. Muusikakriitika kujundas tolleaegse publiku esteetilisi arusaamu sellest, milline on kvaliteetne muusika ja millises suunas peaks muusika areng kulgema. Selline positsioon eeldas, et mitte kõiki muusikateoseid ei peetud kvaliteetseks. Tihti vägagi teravaks muutunud avalikes diskussioonides vastandati meistreid, kelle hulka kuulusid näiteks viini klassikud ja n-ö kohalikke heliloojaid (nn väikemeistreid, sks. k. Kleinmeister). Samuti kõrvutati võrdlevalt kõrgetasemelist avalikku kontserdielu ja asjaarmatajate kodust musitseerimist. Romantismiajastu üheks tunnuseks on ka geeniusekultus, mis mõjutab meie kontserdielu, traditsioone ja hoiakuid tänaseni.

19. sajandi muudeks muusikastiilideks olid näiteks biidermeier, realism, historitsism ja rahvusromantism.

Romantism

 Pikemalt artiklis Romantism (muusika)

Romantism on muusikastiil, mida iseloomustab romantismi tunnuste avaldumine muusikas.

Kuna romantismi peetakse 19. sajandi valitsevaks muusikastiiliks, siis räägitakse ka romantismiajastust, mis jaotus vararomantismiks, kõrgromantismiks ja hilisromantismiks.

Romantilist muusikat iseloomustab rõhutatud tundelisus, klassikaliste vormiskeemide rikkumine, harmoonia muutumine keerukamaks ning muusika programmiline sidumine muusikaväliste ideedega.

Romantilise muusika uued vajadused kutsusid esile muudatusi ka muusikainstrumentide ehituses ja sümfooniaorkestri koosseisus. Orkestratsioon muutus ühest küljest detailirohkemaks ja värvikirevamaks (nt tänu Hector Berliozi orkestratsiooniuuendustele sajandi esimeses pooles) ning teisest küljest järjest massiivsemaks ja võimsamat kuulamismuljet pakkuvaks (alustades Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonias koori lisamisega sajandil algul – edaspidi jätkasid ka teised sümfonistid suurematele koosseisudele kirjutamist – kuni Anton Bruckneri ja Gustav Mahleri hiigelkoosseisudes sümfooniateni sajandi teises pooles).

Seoses 19. sajandil üldise huvi tõusuga rahvakultuuri vastu hakkasid ka romantilised heliloojad oma muusikas kasutama rahvamuusikat, mis viis realismi ja rahvusromantismi tekkeni.

Romantikute suur huvi vanamuusika vastu tõi kaasa möödaniku heliloojate loomingu taasesitused ja kogutud teoste väljaandmise, mis lõi pinnase historitsismi tekkeks.

Biidermeier

 Pikemalt artiklis Biidermeier (muusika)

Biidermeier on muusikastiil, mida viljeldi 1815. aastal toimunud Viini kongressi ja 1848. revolutsiooni vahelisel restauratsiooniajal põhiliselt saksa keeleruumis. Biidermeieri heliloojate valdavaks hoiakuks oli austus klassitsismi traditsioonide vastu ning põhiliseks eesmärgiks publiku muusikaline harimine.

Biidermeieri muusikaesteetika esindas kodanlikku muusikamaitset. Oluline oli pidada kinni õigetest muusikažanritest ja -vormidest ning valida igale muusikažanrile õiged muusika väljendusvahendid. Muusikal pidi olema sobiv "toon". Biidermeieri heliloojad pidasid suurimaks eeskujuks Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat, mis nende jaoks esindas "ajastu-ülest stiili-ideaali".

Biidermeier esines 19. sajandi esimesel poolel ka saksa kunstis ja kirjanduses.

Realism

 Pikemalt artiklis Realism (muusika)

Sarnaselt kirjanduse ja maalikunstiga võib ka 19. sajandi muusikas leida klassitsismile ja romantismile vastanduvaid muusikastiile.

Üheks selliseks on realism, mille eesmärgiks ei ole luua mitte ilu, vaid tõde. Selle põhimõtte nimel rikutakse julgelt žanritraditsioone, kaasatakse materjali, mis on olnud senises kunstmuusikas mõeldamatu, matkitakse igapäevakeelt, eiratakse kompositsioonireegleid.

Historitsism

 Pikemalt artiklis Historitsism (muusika)

Historitsism on muusikastiil, mida iseloomustab eelmiste ajastute muusikale omase materjali, struktuuri, stiili, kompositsioonimeetodi või esteetika teadlik, eesmärgipärane ja tihti mütologiseeritud kasutamine uues muusikas. Historitsismiga võib käia kaasas ka teooria, et uue muusika või esituspraktika olemuse põhiline määraja on muusika ajalugu. Kuigi ajaloo traditsioonide ülistamist on esinenud ka varem, räägitakse historitsismist muusikas eelkõige 19. ja 20. sajandi kontekstis.

Rahvusromantism

 Pikemalt artiklis Rahvusromantism (muusika)

Rahvusromantism on muusikastiil, millel on lisaks romantismi üldistele tunnustele ka konkreetsele rahvusele omased tunnused. Sellisteks tunnusteks võivad olla näiteks rahvamuusikast pärineva meloodia või konkreetse rahvusega seotud mütoloogia kasutamine.

Mõnel maal sündis rahvusromantism osana rahvuslikust vabadusvõitlusest või kultuurilisest ärkamisest. Tihti oli tegu rahvustega, kes olid olnud mõne teise rahvuse poliitilise, majandusliku või kultuurilise ülemvõimu all.

Mõnel maal tekkis rahvusromantism koos romantismiga juba 1800ndate alguses ning mõnel maal alles sada aastat hiljem, 1900ndatel.

19. sajandi muusikažanrid

Sümfooniline poeem

 Pikemalt artiklis Sümfooniline poeem

Uueks žanriks orkestrimuusikas kerkis sümfooniline poeem, üheosaline orkestrile loodud heliteos, mille keskmes on ilukirjandusest, ajaloost tuntud kangelane. Sümfooniline poeem ei ole lihtsalt heliteos, kuulaja peab mõistma selle ümberjutustuse seost kirjandusega. Esimeseks heliloojaks, kes selles žanris hakkas looma teoseid ja saavutas ka edu, peetakse Ungari päritolu heliloojat Ferenc Liszti "Prometheusega". Kuulsaid sümfoonilisi poeeme on loonud ka teised heliloojad, näiteks "1001 öö muinasjuttude" põhjal Nikolai Rimski-Korsakov – "Šeherezade".

Romantiline sümfoonia

 Pikemalt artiklis Sümfoonia

Klassitsismi ajal sündinud, ent oma loominguga romantismi ajastusse küündinud helilooja Ludwig van Beethoven jäi veel pikaks ajaks eeskujuks paljudele heliloojatele. Beethoveni viimastes sümfooniates, mida ta on loonud olles peaaegu kurt on kuulda selgelt romantismile omakohaseid stiilivõtteid. Muutused olid toimunud sümfooniatsükli ülesehituses, orkestratsioonis ning pealkirjade panemises.

Esimeseks romantiliseks sümfooniaks peetakse Franz Schuberti "Lõpetama sümfooniat". Teos on loodud 1822. aastal, kuid see leiti alles 1865. aastal helilooja avaldamata käsikirjade hulgast ning samal aastal toimus ka teose esmaettekanne. Teose pealkiri võib olla kuulajale eksitav, sest tegu on siiski lõpetatud kaheosalise teosega. On arvatud, et pealkirjaga oli heliloojal hoopis filosoofiline seos.

Kirjanduslikud motiivid ja poeemid jõudsid ka sümfoonilisse muusikasse ning kasutusele võeti ka mõiste programmiline sümfoonia, mille keskmes oli romantiline kangelane või kirjanduslik teos. Näiteks on loonud Ferenc Liszt "Faust-sümfoonia", võttes aluseks Johann Wolfgang Goethe samanimelise värssdraama #Kirjandus.