127. luurelennugrupp

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

127. luurelennugrupp (saksa keeles Aufklärungsfliegergruppe 127, lühemalt AGr 127) oli Saksamaa õhujõudude Luftwaffe koosseisu kuulunud eestlaste poolt mehitatud üksus, mis loodi Sonderstaffel Buschmanni baasil.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

127. luurelennugrupp formeeriti 1. aprillil 1943 senise eestlastega mehitatud Sonderstaffel Buschmanni asemel. Gerhard Buschmann viidi üle teise luurelennuväe üksusesse ning tema asemel sai grupi ülemaks senine sakslasest sideohvitser kapten (Hauptmann) Paul Lehmann

127. luurelennugrupp koosnes kolmest lennusalgast. Üksuse loomisel oli esimene neist mereluure (1. (See)/AGr 127), teine maalennu- (2. (Land)/AGr 127) ja kolmas täiendussalk (3. (Ergänzungs)/AGr 127).

Esimene salk sai 1943. aasta märtsis uued lennukid – 15 mereluurelennukit Arado Ar 95. Arado luurelennukid võisid kanda kuni nelja süvaveepommi ning see võimaldas minna allveelaevade luurelt üle nende jahile. Salga ülemaks sai William Laanekõrb, see jäi edasi tegutsema Ülemiste lennusadamasse.

Teine salk sai 1943. aasta mais-juunis Heinkel He 50 kerged luure- ja pommituslennukid. Pärast neile ümberõppimist saadeti salk Valter Reili juhtimisel Venemaale, Staraja Russa lähedal asunud Tulebja lennuväljale, kust asus sooritama öiseid pommituslende vastase lähitagalasse.

Kolmandas salgas algasid 1943. aasta märtsis kursused lendurvaatlejate ettevalmistamiseks. Umbes kahekümne osalisega grupis õppisid vaatlejaiks nii üksuses seni üle koosseisu olnud lendurid kui ka mõned Eesti Vabariigi Sõjakooli lõpetanud maa- ja mereväe nooremohvitserid. Aprillis algasid ka pardalaskurite kursused. Lendurite väljaõppeni aga ei jõutud, kuna enne jõuti otsuseni avada Liepajas selleks lennukool. 1943. aasta sügisel sai kolmas salk omale Fokker C.VE kerged pommituslennukid ning saadeti samuti Venemaale, kus Pihkva lähistel asunud lennuväljal ühines 2. salgaga ning hakkas samuti öiseid pommituslende sooritama.

1. novembril 1943 kolisid mõlemad salgad Idritsa lennuväljale, kus neist moodustati 28. novembril uus üksus – 11. öölahingulennugrupp (saksa keeles Nachtschlachtgruppe 11), mille ülemaks sai senine 127. luurelennugrupi ülem hauptman Paul Lehmann. Tallinnas asunud salk jäi nüüdsest tegutsema üksiku mereluurelennusalgana (1./SAGr 127), mille ülemaks jäi ülemleitnant William Laanekõrb.

Eesti mahajätmine 1944. aasta septembris viis lennuväelaste võitlustahte alla. Merelennusalgast lendas Tallinnast lahkumisel Rootsi kolm Arado Ar 95 lennukit. Mereluurelennusalga tegevus lõpetati Ida-Preisimaal Pillaus 12. oktoobril 1944.

Lennukid[muuda | muuda lähteteksti]


Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hendrik Arro, "Eesti lendurid lahingute tules", (Tallinn 1995)