Žirmūnai vald

Žirmūnai vald
	leedu Žirmūnų seniūnija
	Pindala: 8,5 km²
	Elanikke: 44 079 (2011)
	Rahvastikutihedus: 5186 in/km²
	Keskus: Vilnius

Žirmūnai vald (leedu keeles Žirmūnų seniūnija) on vald Vilniuse linna omavalitsuse koosseisus, Vilniuse põhjaosas. Valla pindala on 8,5 km².

Kogu valla territoorium on ühtlasi Vilniuse Žirmūnai linnaosa. Linnaosas on Tuskulėnai ja Šiaurės miestelise asumid.

Aastal 2011 oli seal 44 079 elanikku.^[1] Tegemist on kõige rahvarohkema Vilniuse koosseisu kuuluva vallaga.

Vallamaja asub aadressil Žirmūnų g. 143. Vallavanem on Ona Suncovienė.^[2]

Žirmūnai linnaosa[muuda | muuda lähteteksti]

Žirmūnai (poola keeles Żyrmuny) on Vilniuse linnaosa. See piirneb loodes Trinapolisega, läänes Šnipiškėse ja Baltupiaiga, lõunas üle Nerise Vilniuse vanalinnaga, põhjas samamoodi Valakampiaiga, idas aga asub jõe teisel kaldal Antakalnis. Linnaossa jäävad Tuskulėnai ja Šiaurės miestelise asumid.

Žirmūnai põhjapoolsem osa jääb Verkiai regionaalparki. Osaliselt asub see ka Kalvarijose ajaloolisel kaitsealal.^[3]

Linnaosa nimi tuleneb Žirmūnai tänava nimest, mida on kaartidel kujutatud juba XVI sajandil ja XVII sajandil. Kohalikud poolakad kutsusid aga piirkonda Łosiówkaks. See nimi tulenes tsaariarmee kindrali Aleksandr Lossevi nimest.^[4]

Žirmūnai lõunaosa on muinsuskaitse all olev piirkond, põhjaosa ulatub Kalvarijose kompleksi aladele. Muinsuskaitse all on veel Žirmūnai sild, Šnipiškėse juudi kalmistu asupaik, Vilniuse kontserdi- ja spordihoone, VRM-i kultuuri- ja spordihoone, endine kino Tėvynė hoone, Tuskulėnai mõisa hoonetekompleks ja maja aadressil Šeimyniškių g. 30.^[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Žirmūnai aladel asus varem neli küla - Leoniškės, Kazliškės, Šeimyniškės ja Pašeimyniškės. Leoniškės, Kazliškės ja Pašeimyniškės kadusid kaardilt XVIII sajandil, Šeimyniškės eksisteeris aga XIX sajandi lõpuaastateni. Šeimyniškėses asus XVIII sajandini Derevnictva või Horodnictva riigimõis, mille asutas tõenäoliselt Zygmunt II August. Mõis oli sisuliselt Vilniuse linnuse ülalpidajaks. Mõisa talupoegade kohta kasutati nimetust šeimyniški, millest tulenes siis ka küla nimi. XVII sajandil läks mõis eraomandisse, kuuludes Pacidele, Wołłowiczidele, Rudaminadele ja Tiesenhausenitele.

XX sajandi keskpaigani olid sealsed alad Vilniuse hõredalt asustatud äärelinnaks. Seal elasid töölised, hooned olid lihtsad puithooned. Aastal 1962 kavandati sinna paneelelamute piirkond. Ehitustööd algasid aastal 1965.^[6]