Šarašova

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Šarašova

[ Šarašova ]
valgevene Шарашова * / Šarašova *transkriptsioon: Šarašova
vene Шерешево (Šereševo)
valgevene (taraškievica) Шарашоў */ Šarašoŭ *transkriptsioon: Šarašov


Elanikke: 1889 (2009)[1]

Koordinaadid: 52° 33′ N, 24° 13′ E
Šarašova (Valgevene)
Šarašova

Šarašova on alev Valgevenes Bresti oblastis Pružany rajoonis. Alev on Šarašova külanõukogu halduskeskuseks. Asula nimi on poola keeles Szereszów.

Asula nime päritolu kohta on mitu versiooni. Ühe kohaselt pärineb see õhukest jääkirmet tähistavast murdesõnast (шэраш), teise kohaselt tuleb see sõnast herilane (шэршань). Kohalik legend seostab seda asula asustanud isiku nimega (Шэраш), mis tuleneb omakorda sõnast "hall" (шэры). Legendi järgi asunud Šarašova kohal kõrts. Kord rünnanud kõrtsis ööbinud bojaari ja üht teist meest röövlid, keda juhtis kõrtsmik. Koos õnnestus neil pääseda. Selgus, et mees oli metsas elavate röövlite pealik Šeraš. Bojaar asutas hiljem metsa serva asula, mille esimesteks asukateks olid Šeraši röövlid. Selle legendi järgi pole asula vapil mitte peaingel Gabriel, vaid Šeraš.

Alevis on metsamajand, mööblitsehh, pagaritöökoda. Šarašovas on keskkool ja Pružany muusikakooli filiaal. Alevis asuvad ka raamatukogu ja kultuurimaja.

Vaatamisväärsusteks on vanalinn, katoliku kirik (1848), õigeusu kirik (1872), kabel (1824) ja hävinud õigeusu kiriku kellatorn aastast 1799.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Alevit mainitakse esimest korda aastal 1380. XV sajandil läks asula Zabrzezińskite valdusesse, hiljem aga Iliniczitele. Aastal 1536 müüdi asula Bona Sforzale. Edaspidi oli Šarašova kuninglik valdus.

Pärast administratiivset reformi kuulus asula Bresti vojevoodkonda ja Bresti maakonda. Zygmunt II August andis Šarašovale alevi õigused. Liivi sõja ajal oli alev Rzeczpospolita vägete kogunemispunktiks. Aastal 1595 sai alev õiguse laatade pidamiseks. Asula arengule aitas kaasa see, et Šarašovat läbis Vilniuse ja Krakówi vaheline tee.

XVII sajandil moodustasid suure osa alevi elanikest juudid. Sajandi keskel sai riigi pealinnaks Krakówi asemel Varssavi, see tõi kaasa Šarašova tähtsuse kahanemise. Asulat rüüstati nii Uputuse kui ka Põhjasõja ajal. XVIII sajandi keskel hakkasid kuninglikul loal alevit valitsema Flemingid, tol ajal oli alevis 3300 elanikku. Kõik Šarašova majad olid tehtud puust. Alevis asus toona Adam Kazimierz Czartoryski häärber, samuti oli seal ka Flemingite suvemaja.

XVI–XVII sajandil oli kohalikus õigeusu kirikus hoiul XVI sajandist pärinev käsitsi kirjutatud ja miniatuuridega kaunistatud Piibel, nn Šarašova evangeelium. Tänapäeval on see hoiul Valgevene kunstimuuseumis.

Pärast kolmandat Poola jagamist aastal 1795 oli alev Venemaa koosseisus. Šarašova hakkas kuuluma algul Słonimi, seejärel Leedu ja viimaks Hrodna kubermangu. Czartoryskitelt konfiskeeriti seoses nende osavõtuga 1839–1831 aasta ülestõusust nende maja. Kastuś Kalinoŭski ülestõusu ajal hõivasid asula mõneks ajaks ülestõusnute väed, kuid enne 1861 aasta lõppu vallutasid tsaariarmee sõdurid selle tagasi.

Pärast Esimest maailmasõda kuulus Šarašova Poola koosseisu, 1939. aastast Nõukogude Liitu. Aastal 1959 liideti alev Pružany rajooniga. Aastal 1991 kirjutati Šarašova lähistel Viskuli riiklikus suvemajas alla Belovežje lepingule, millega saadeti laiali Nõukogude Liit ja asutati Sõltumatute Riikide ühendus.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]