Āraiši ordulinnus
Āraiši ordulinnus (eesti Arraske, saksa Arrasch)[1] oli Liivimaa ordu võndlaste asualadel paiknenud majanduslinnus, mis asub Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, 7 km kaugusel Võnnust (Cesis) ja 80 km Riiast, tänapäeva Amata piirkonnas (Amatas novads)[2], Drabeši vallas (Drabešu pagasts), Āraiši asulas,[3] Arraske järve (Āraišu ezers) läänepoolsel küljel asuval poolsaarel. Linnuseala asub poolsaare põhjakaldal, väikesel maasäärel paiknevast Āraiši järvelinnusest (Āraišu ezerpils) umbes 120 m lõuna pool. Ala jääb u 120 m kõrgusele üle merepinna.
Muinasajal kuulus Arraske tõenäoliselt liivlaste ja võndlaste asuala piirimaile. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu maakonna Āraiši kihelkonnas (Kirchspiel Arrasch).[4]
Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]
Aries, Arges, Arriss, Ariis, Stara Kies, Alt-Wenden, Arrasch, Palaeowenda, Wezza Zehs, Waetz Arrasch.[5]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Linnus algusaegadest Liivi sõjani[muuda | muuda lähteteksti]
Arraske kattis maameistri Võnnu pealinnuse lõunatiiba ja oli oluliseks teetõkkelinnuseks Võnnu–Arraske–Skujeni–Erla–Koknese lõunasse suunduval maanteel. Arraske oli Võnnu abilinnus ja ühtlasi nii sõjaline, kui ka majandusobjekt. Seal olid lahingratsude tallid ja samas ka sõjavarustuse ning toiduainetelaod.
1940. aastateni arvati, et Arraske puhul on tegelikult tegemist nn Vana-Võnnu linnusega, mis oli Mõõgavendade ordu esimeseks peakorteriks ja kus elas esimene ordumeister Venno von Rohrbach. Ning kuhu järgmine meister Volquin ehitas 1226 kivilinnuse. Uuemate uurimuste ja arheoloogiliste kaevamiste tulemusel on selgunud, et eelpoolmainitud Vana-Võnnu asetses Riekstukalnsi mäel Võnnus (Cesis) otse hilisema Võnnu ordulinnuse kõrval.
Ajaloolased paigutavad linnuse tekke XIV sajandi algusse. Ordu olevat selle ehitanud teatavaks vastukaaluks Riia Peapiiskopkonna Straupe (Roopa) linnustele ja Krimulda piiskopilinnusele. Siinkohal on oluline teada, et ordu Eesti ja Lõuna-Läti valdusi ühendas napp 20 km laiune ja 90 km pikkune nn Koiva koridor, kus paiknesid ka tähtsamad suurlinnused (Võnnu, Volmari ja Sigulda) ja mõned väikelinnused. Koridori mõlemale küljele jäid sageli vaenuliku peapiiskopkonna maad.
1225. aasta paiku ehitati Arraskesse juba esimene kirik. Praegune paikneb järve vastaskaldal.
XIII sajandi lõppu peab linnusteuurija Armin Tuulse asukoha ja kasutatud müüriladumistehnika järgi kõige tõenäolisemaks linnuse rajamise ajaks.[6]
XIV sajandi keskpaiku on arheoloog Janis Apalsi sõnul mündileiu dateeringu järgi olnud linnus juba kindlasti kasutuses.[7]
1410. aastast[7] olevat Arraske pastori Berendti teatel ühes Leonid Arbusowi käes olevas avaldamata ürikus linnust mainitud Arriesi nime all. Veel olevat Arbuzovil seniavaldamata kirju 1468., 1545. ja 1547. aastast.
1438 on teada linnuse kirjalik esmamainimine Saksa ordu maksude raamatu linnustenimekirjas.[5]
1445 on järgmine kirjalik allikas Arraskest – meister Heidenreich Vincke von Overberg on andnud välja dokumendi mõisate ostu-müügitehingu kohta Arraske ja Skujeni kihelkonnas (…welck guder belegen sindt in den Kerspelen als Schuyen und Ariis…).
1467. aastal Saksa ordu linnuste nimekirjas on ta uuesti olemas. Kõrval on märge, et linnus on meistri otseses haldusalluvuses.
1545. aasta 22. aprillil ja 1547. aasta 7. jaanuaril on meister Hermann von Brüggenei allkirjastanud Arraskes dokumendid, mis puudutavad ühte tehingut, kus nimetatakse ka Arraske kirikut ja kogudust. 1481. aastast resideerisid meistrid pidevalt Võnnus, kuid peatusid teinekord ka kõrval väiksemas Arraskes.
1546. aastast pärineb kiri Rootsi Riigiarhiivist, milles Võnnu magistraat kannab ordumeistrile ette, et Võnnu katoliku preester Tidemann müüs ainult ühe hobuse eest Arraske preestrile vikaariameti Püha Nicolause kirikus. Viimase oli rajanud Võnnu linnapea Frülingshausen.[5]
1555, linnus on ordulinnuste nimekirjas.
Linnus Liivi sõjast tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]
1558. aasta 4. veebruaril teatas Võnnu komtuur Walter Kvaade ordumeistrile Wilhelm von Fürstenbergile, et Arraske ja ühe teise koha sõjasulased (… lantknechte arries vnd giselle…) ei jõua määratud ajaks määratud kohta. Kuid et nad tulevad igal juhul niipea, kui lõpevad ettevalmistused kohalike talupoegade relvastamiseks ja liitmiseks salgaga.[5]
1559. aasta 25. jaanuaril teatas ordumeister Fürstenberg oma kirjas Riia linnapeale ja raele, et Arraske linnuse lähedal Althuseni mõisas (In althusen hoff bey der Aries) on tabatud venelane, kes on tõenäoliselt spioon.[5]
1561. aasta 14. märtsil läänistas ordumeister Gotthard Kettler Arraske külje all asuva Drabeši (Kalnamuiža) mõisa (…das Gut Bergenhof im Gebiet und Kirchspiel zu Arris) koos kahe taluga vene keele tõlgile K. Viettinghofile.
1561, pärast orduriigi likvideerimist ja Poola Üleväina hertsogkonna loomist sai linnusest ametkonna keskus ja kohaliku staarosti asukoht.[7]
1577. aasta 28. augustil liikusid Moskva tsaari Ivan IV 30 000-mehelise Vene väe üksused Erglist Võnnu poole. Balthasar Russowi kroonika järgi rüüstati tee peale jäänud väikelinnused – Jürriburi (Zaube), Arraske (Araiši), Vana-Pebalgi (Vecpiebalga) jt. Elanikud vangistati ja küüditati Venemaale.[8] Arraske alla jõuti 31. augustil. Liivi sõja sündmustes ei mänginud linnus suurt rolli, kuid oli siiski tollal veel täiesti kaitstav ja kasutuskõlbulik.[6] Samast aastast, enne neid sündmusi on teada Võnnu allstaarosti Stanislav Podpõlski kaebus Võnnu ümbrusest pärit auväärse Hans Ernsti kohta, kes koos abilistega oli jõuga hõivanud linnuse. Sealjuures osa linnuseteenijaid oli tapetud ja osa viidud hertsog Magnuse alluvuses olevatesse linnustesse vangi. Allstaarostil oli seal linnuses 40 lahingratsut, palju relvi, varustust ja kariloomi. Lisaks jagasid hõivajad omavahel ära vangistatute vara.
1577. aasta detsembriks õnnestus 400 mehel Johann Bühringi juhtimisel vallutada venelaste suurele ülekaalule vaatamata neilt tagasi Turaida, Araiši ja veel mõningad linnused. Kuna sealjuures otseseks tormijooksuks oli jõudusid vähe, siis otsustati kasutada kavalust ja roniti kõrgete redelite abil öösel üle kaitsemüüri. Nagu mainib ühes kirjas Leedu väejuht Aleksander Polubenski, vallutati sel viisil venelastelt tagasi ka Räisaku, Lutsi ja Vilaka linnused. Kuramaa hertsoginna Anna 16. septembri 1577. aasta kirjas oma vennale Mecklenburgi hertsogile Cristopherile on öeldud, et Arraske linnus (Arges) on juba selleks ajaks jälle poolakate valduses. Ajaloolaste arvates purustati linnus selleks ajaks põhjalikult.
1582 poolakate inventariseerimisaktis on mainitud, et linnus (zamek Aries, stara Kies) seisab tühjalt, talupoegi pole ja maa on harimata.[7] 1561–1629, Üleväina hertsogkonna eksisteerimise ajal oli Arraske riigimõisa – folvarki – keskus, millele eraldati orduaegsest Võnnu (Cesis) linnusepiirkonnast 6 vakust.
1590. aastal, kui toimus poolakate teine revisjon, on linnus aga jälle asustatud ja siin on nii elu- kui majandusruume.[7] Kirjeldus protokollist: linnuses on kahe eluruumi ja koridoriga valge maja, ait, kaks küüni veistele, hobusetallid ja saun. Müüride taga (ilmselt väljaspool kunagisi kaitsemüüre) on kaks lauta. Põllu taga olnud kraavid (arvatavasti nn. eeslinnuse omad) on kadunud pan Penenzek lasknud osaliselt kinni ajada. Samuti olevat ta sinna lasknud ehitada uue kõrtsi.
1628–1645 kirjutatud Jürgen Helmsi kroonikast pärineb varaseim linnuse kujutis. Pildil on kujutatud linnust, mille diagonaalnurkades asetsevad kaks u 5-korruselist ümartorni ja keskel madal poolümar väravatorn. Kujutist ei peeta tõeseks.
1701. aasta 28. juunist on olemas Rootsi kuninglike sõjajõudude laagri kaart Arraskest, kus linnus kaardijoonistuse järgi on täiesti terve. Kastelli põhjapoolsel küljel on kujutatud viilkatusega suur hoonetiib. Poolsaarel asuva lossi nimeks on Vana-Võnnu kindlus (Alt-Wenden Slott). Rootslased Karl XII juhtimisel tulid Pärnust ja suundusid Riiga, ning olles enne ajanud Saksoonia väed välja Võnnust, puhkasid Arraske järve ümbruses.
1922 kuulus linnuseala Arraske pastoraadile. Väheldased müürivaremed kujutavad endast ruudukujulise põhiplaaniga maakividest vundamente.[9]
1972–1974 ja 1981–1992 toimunud arheoloogilistel väljakaevamistel ei leitud XVII sajandist ühtegi leidu, nii et arvatakse linnus sajandi I poolel maha jäeti ja ta pärast seda ajapikku lagunes.[7] J. Apalsi juhtimisel toimunud väljakaevamistel avati terve läänetiib 3320 m² ulatuses.
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Tegemist on vabakujundusliku laagerkastelliga, mis on püstitatud järvepoolsaare madalale kõrgendikule.
Hiljemalt XIV sajandi alguses rajatud pealinnuse territoorium ümbritseti peaaegu ruudukujulise ringmüüriga, iga külg on u 81 m pikk. Müür laoti suurtest põllukividest ja lubimördi sisse väiksemaid graniidi ja dolomiiditükke ei segatud. Altpoolt on ringmüür 2 m paks, 5 meetri kõrguselt 1,8 m. Kastelli nurgad laoti neljakandiliseks tahutud maakividest. Läänekülje keskel asetseb 3,7 m lai väravaava. Värava ette on ehitatud nelinurkne eelkaitsemüür pindalaga 10*7,85 m ühel hilisemal ehitusperioodil, mis järeldub sellest, et mördi sisse on segatud punaseid telliste ja katusekivide tükke.
Väljakaevamistel tehti kindlaks, et piki läänekülge asetsesid vabalt paiknedes elu- ja majandusehitised. Kastelli edelanurgas asetses 9*14,6 m põhiplaaniga keldriga kivist hoone. Suurem, 9*36 m põhiplaaniga kivimaja seisis linnuse loodenurgas. See on olnud kahekorruseline hoone ühe keldri ja 3 ruumiga esimesel korrusel, sealhulgas kasutati ühte ruumi vilja hoidmiseks. Eluruume köeti hüpokaustahjudega. Paljusid väliskaitsemüürile toetuvaid hooneid kasutati majanduseesmärkidel. Hoonetevaheline siseõu oli kaetud munakivisillutisega. Piki teisi kastellikülgi ehitisi ei ole avastatud, kuid ülejäänud küljed on ka arheoloogiliselt läbi kaevamata.
Lääneküljest kaitses maa poolt linnust vallikraav. Pealinnusest viis tee üle silla ja kuivade vallikraavide eeslinnusealale.[10] Kogu 9 ha suurune poolsaar oli samamoodi, nagu pealinnus eraldatud ülejäänud maast vallikraavidega. Pealinnuse pindala koos kraavidega oli u 1 ha ja ülejäänud eeslinnus ligi 8 ha suur. Ilmselt ei olnud see ka eriti tugevalt (ja kas üldse müüriga?) kindlustatud. Ilmselt karjatati selle eeslinnuse alal hobuseid.
Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]
Säilinud on laagerkastelli vall ja märkimisväärses mahus ka konserveeritud müürilõike. Rohkem on säilinud (2–5,5 m kõrguselt) väljakaevamistel avatud väravaga varustatud läänekülg. Linnuse ees, väravapoolsel küljel asuv vallikraav on kevaditi osaliselt veega täitunud.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ EKI KNAB
- ↑ Läti kaart
- ↑ Arrastk kaart
- ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wendenshce Kreis, No. II
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Rimša castle
- ↑ 6,0 6,1 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 241
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 EBIDAT
- ↑ Russow 104b.
- ↑ Burgenlexikon für Alt – Livland, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922
- ↑ Caune/Ose, Leksikons (2004), S. 76–79
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Āraiši ordulinnus |