Ümbertöötamine (specificatio)

Ümbertöötamine (lad specificatio) on asjaõiguslik institutsioon, mis tähendab seda, et materjal kujundatakse inimjõu abil ümber uueks vallasasjaks. Kehtivas õiguskorras on töötlemisega tegemist vaid siis, kui ühe või mitme aine muundamisega valmistatakse inimtöö tulemusena uus asi. Üldjuhul peaks uuel asjal tekkima ka uus nimi (näiteks saadakse riidetükkide ühendamisel ese, mida nimetatakse pintsakuks, viinamarjade ümbertöötamisel saadakse vedelik, mida nimetatakse veiniks ning oliivide ümbertöötamisel vedel aine, mida nimetatakse õliks).

Ajalooline kujunemine

Ümbertöötamise kontseptsioon ulatub Rooma õigusesse, mida tuntakse ladinakeelse väljendi specificatio järgi. Tõlkes eesti keelde on rohkem kõneldud ümbertöötlemisest, kuid kirjanduses kohtab analoogiana ka ümbertöötamist.

Peamine ümbertöötamise käsitlus pärineb Gaiuse ja Justinianuse institutsioonidest. Eri koolkonnad käsitlesid Rooma õiguses teatud küsimusi erinevalt. Samuti sisustasid koolkonnad erinevalt ka mõningaid mõisteid. Ümbertöötamise käsitlus oli üks sellistest, mille osas oli sabiniaanidel ja prokuliaanidel oma arusaam. Nimelt suhtusid koolkondade esindajad erinevalt eelkõige asja omandi küsimusse, kellele peaks ümbertöötamise tagajärjel valminu kuuluma.

Näiteks kirjutas Rooma jurist Gaius:

Gai.2.79: “Mõned on arvamusel, et peaks vaatama, kellele kuulub asja materjal või aine; see tähendab, et kellele kuulub materjal, selle omaks peetakse ka ümbertöötatud asja ning seda arvavad eriti Sabinus ja Cassius. Teised aga leiavad, et asi kuulub sellele, kes selle ümber töötas– nii näevad seda peamiselt teise koolkonna esindajad.

Sabiniaanide arvamuse kohaselt jäi omanikuks materjali omanik ja mitte uue asja (nova species) valmistanud isik. Nende teooria hõlmas arusaama, et kui uus asi oli tehtud mitme isiku materjalidest, siis kuulus see neile kõigile kui kaasomand (condomimium). Uue asja teinud isikul polnud aga asja omandiõigust, kuna asja omandiõigus hõlmas ka selle kasutamise käigus ümbertöötamist.

Prokuliaanid olid seisukohal, et uue asja teinud isik peaks olema uue asja omanik ka juhul, kui kasutati mitme omaniku materjali. Prokuliaanide koolkonna esindajad olid arvamusel, et asja ümbertöötamisel vana asi kaob ning tekib uus asi, millel pole vanaga midagi ühist. Seetõttu tuleks pidada uut asja peremehetuks varaks, mida võib omandada hõivamise (occupatio) teel.

Justinianus on püüdnud küll eri koolkondade seisukohtade erinevusi ühtlustada, mida on näha ka “Corpus iuris civilis” osades “Institutiones” ja “Digesta”. Justinianuse “Institutsioonides” on kirjeldatud võõra asja ümbertöötamisel tekkivat põhiprobleemi järgnevalt:

Inst. 2.1.25: “Kui keegi teeb võõrast materjalist midagi [uut], siis esitatakse tavaliselt küsimus, kes neist kahest on loomuliku arusaama kohaselt omanik, kas ümbertöötaja või materjali omanik; näiteks kui keegi teeb võõrastest viinamarjadest, oliividest või viljapeadest veini, õli või teravilja.

Lõpuks lahendati paljuvaieldud probleem kompromissarvamusega: Dig.41.1.7.7: “/…/ on olemas ka nende isikute vahepealne seisukoht, kes õigusega leiavad, et kui ümbertöötatud asja on võimalik tagasi muuta, on õigem see, mida arvavad Sabinus ja Cassius; kui aga tagasimuutmine ei ole enam võimalik, on õigem see, mida on arvanud Nerva ja Proculus. Nii on võimalik metallist valatud anumat muuta tagasi töötlemata kulla-, hõbeda-, või vasekangiks, aga veini või õli või teravilja ei ole enam võimalik muuta viinamarjadeks, oliivideks ning viljapeadeks /…/.

Roomas lahendati paljuvaieldud ümbertöötatud uue eseme probleem omaniku osas järgmiselt: kui ümbertöötatud asja, näiteks metalleseme, sai tagasi muuta materjaliks, kuulus uus asi materjali omanikule. Kui asja, näiteks puueset, ei saanud materjaliks muuta, kuulus see ümbertöötajale.

Ümbertöötamine Eesti õiguses

Eesti õiguskorras kuulub ümbertöötamine asjaõiguse valdkonda, mida reguleerib asjaõigusseadus.

Asjaõigusseaduses eristatakse ümbertöötamise osas heauskust ja pahausksust. Ümbertöötaja heausksus tähendab seda, et ta ei tea ega peagi teadma, et ta töötab või kujundab ümber võõrast vallasasja. Kui keegi töötab võõra vallasasja ümber heauskselt, kuulub uus asi ümbertöötajale, aga seda vaid juhul, kui töö on väärtuslikum esialgsest asjast, vastasel juhul kuulub asi esialgse asja omanikule. Kui aga ümbertöötaja tegutses pahauskselt, on esialgse asja omanikul õigus uus asi endale nõuda, sõltumata sellest, kas töö on esialgsest asjast väärtuslikum või mitte.

Eesti õiguse kohaselt võetakse arvesse tekkinud uue asja väärtust ning määratakse selle järgi omanik.

Kirjandus

• Asjaõigusseadus (2019). – Riigi Teataja, RT I, 22.02.2019, 11; https://www.riigiteataja.ee/akt/12807782?leiaKehtiv.
• Nicholas, B. An Introduction to Roman Law. New York: Oxford University Press 1962., pp 98.
• Inst.Gai.2.79. Tõlge eesti keelde: Merike Ristikivi ja Hesi Siimets-Gross, Fontes iuris Romani. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2019, lk 37.
• Siimets-Gross, H., Ristikivi, M. Fontes iuris Romani (2019). Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
• Pärna, P. Asjaõigusseadus (2004). Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, Tallinn, lk 216.