Ülo Lepik
Ülo Lepik (11. juulil 1921 Tartu – 12. veebruar 2022) oli eesti matemaatik ja mehaanikateadlane, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1993).
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas 1940. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Samal sügisel astus ta Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna matemaatika osakonda. Sõjategevuse tõttu katkes õppetöö kahel korral ning ülikool õnnestus lõpetada alles 1948. aastal füüsika erialal. 1943. aasta suvel arreteeriti ta Saksa võimude poolt, hiljem mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, oli ka sõjavangis. Kandidaadiväitekirja kaitses ta 1952, aastatel 1956–1958 oli doktorantuuris Moskva Ülikooli juures, kus 1959 kaitses doktoriväitekirja.
Alates 1947. aastast oli Ülo Lepik olnud Tartu Ülikooli õppejõud, läbides ametiredelil tee assistendist professorini. Professorikutse sai 1960. aastal. Aastatel 1959–1990 oli Ülo Lepik Tartu Ülikooli teoreetilise mehaanika kateedri juhataja ning alates 1996 oli ta Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Olnud külalisprofessor mitmes riigis.
Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti 1993. aastal mehaanika alal, kuulus akadeemias informaatika- ja tehnikateaduste osakonda.
Teadustegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Ülo Lepik oli ülemaailmselt tunnustatud teadlane mehaanika ja optimeerimise alal. Tema teadustöö peasuunad olid elastsete-plastsete varraste, plaatide ja koorikute arvutamine, lainikute rakendamine integraalvõrrandite ja evolutsioonivõrrandite lahendamiseks. Ta töötas välja uusi arvutusmeetodeid nii staatilise kui ka dünaamiliste koormuste juhuks. Suur osa tema tööst on seotud ka konstruktsioonide optimaalse projekteerimisega. Üsna kõrges eas, peale 70ndat eluaastat, vaimustus Ülo Lepik kaoseteooriast ja hiljem Haari lainikutest ning nende rakendamisvõimalustest diferentsiaal- ja integraalvõrrandite lahendamiseks, tema kaasautorluses ilmus veel 2014. aastal Springeri kirjastuses monograafia.
Ülo Lepiku juhendamisel kaitsti 13 doktori- ja kandidaadiväitekirja. Ta oli mitme rahvusvahelise erialase teadusorganisatsiooni liige ning Vilniuses väljaantava ajakirja Mathematical Modelling and Analysis toimetuskolleegiumi liige. Mitme välismaise teadusühingu liige.
Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]
Ta avaldas trükis ligi 250 teadusartiklit, kolm monograafiat ning on paljude kõrgkooliõpikute autor ja kaasautor.
Ta avaldas kaks mälestusteraamatut ("Lagunevad riigid", 1997 ja "Tartu Ülikool minu elus", 1998).
- Teoreetiline mehaanika : [õpik kõrgemate koolide füüsika ja matemaatika erialadele] / Ülo Lepik, Lembit Roots. Valgus, 1971.
- Kaos ja kord / Ülo Lepik. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997. ISBN 9985562372
- Kaoseraamat : [õpik] / Ülo Lepik, Jüri Engelbrecht. Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999. ISBN 9985502353
- Haar wavelets : with applications / Ülo Lepik, Helle Hein. Springer, 2014. ISBN 9783319042947
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1982 Tartu Riikliku Ülikooli medal
- 1990 Tartu Ülikooli medal
- 1990 Gerhard Rägo nimeline mälestusmedal
- 1993 Eesti Teaduste Akadeemia liige mehaanika alal
- 1996 Tartu Ülikooli suur medal[1]
- 1998 Riigivapi IV klassi teenetemärk[2]
- 2001 Eesti Teaduste Akadeemia medal
- 2006 Tartu Ülikooli aumärk[3]
- 2012 Tartu Tähe kavaler
- 2013 Eesti Teaduste Akadeemia Harald Kerese medal
- 2016 Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema pojad on matemaatik Rein Lepik[viide?] ja majandusteadlane Toivo Lepik[viide?], pojapoeg on finantsanalüütik Kristjan Lepik.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 4.12.2022.
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 927
- ↑ "Tartu Ülikooli aumärgi kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 8.12.2022.
- ↑ Kristjan Lepik: mõelgem, kuidas olla maailmale kasulik. e24.ee, 17. september 2011
