Ülijuhtiv superpõrguti

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Superpõrguti rajatised 2008. aastal
Põrguti jaoks plaanitud tunneli asukoht kaardil

Ülijuhtiv superpõrguti (inglise keeles Superconducting Super Collider, lühend SSC; hüüdnimi Desertron) oli pooleli jäänud osakestekiirendi Ameerika Ühendriikides Texases Waxahachie lähedal.

Sellest pidi saama maailma kõige võimsam põrguti, mille kiirenditunneli pikkuseks plaaniti 87,1 kilomeetrit. Põrguti põrkeenergia oleks olnud 20 TeV prootoni kohta, ligi kolm korda suurem kui Suures Hadronite Põrgutis. Osakestekimpe pidi juhtima umbes 10 000 ülijuhtivat magnetit.[1]

Kiirendit hakati juba ehitama, kuid projekt lõpetati 1993. aastal rahapuuduse tõttu.

Planeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Suure põrguti rajamisest hakati rääkima 1980. aastate alguses. Üks projekti algatajaid ja hiljem selle tulihingelisemaid toetajaid oli tollane Fermilabi direktor Leon Lederman.[1] Konkreetsed ettepanekud tehti 1983. aastal, seejärel tegi energeetikaministeerium põhjalikud uuringud ja 1988. aastal valiti asukohaks Texas.[2]

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Põrguti asukohaks valiti Texases Dallasest umbes 45 km lõuna pool paikneva Ellise maakonna halduskeskuse Waxahachie ümbrus.

Asukoha geograafilised koordinaadid on 32° 21′ 51″ N, 96° 56′ 38″ W.

Ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitamist alustati 1991. aastal.[3] Projekti juhtis Texase ülikooli füüsik Roy Schwitters.

Valmis jõuti ehitada umbes 20 protsenti rajatistest. Jõuti puurida 17 šahti ja kaevata 23,5 km tunnelit. Tulevasest 7000 töötajast oli 2000 juba tööle palgatud.[1]

Aastal 1987 kinnitatud eelarve oli 4,4 miljardit USA dollarit, 1993. aastal hinnati projekti kogumaksumuseks juba üle 12 miljardi dollari. Kaks miljardit dollarit oli lõpetamise ajaks juba jõutud kulutada.[2][3]

Projekti lõpetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Superpõrgutil oli algusest peale palju vastaseid. Ehitamise edenedes hakkas kostma üha enam süüdistusi selles, et ajakavast ega eelarvest ei peetud kinni. Hiljem hakati põrguti projekti kõrvutama USA osalusega Rahvusvahelises kosmosejaamas, mille planeeritav maksumus oli umbes sama suur. Rahapuuduses taanduski otsustamine lõpuks peamiselt sellele, kumb neist valida. Kõigele lisaks peeti mõlemat Texase projektiks, sest kosmosejaama juhtimiskeskuseks pidi saama Houstoni Lyndon B. Johnsoni kosmosekeskus. Üks tegureid oli ka ehitamise ajal aset leidnud Nõukogude Liidu lagunemine, mistõttu vähenes USA vajadus oma ülemvõimu tõestada.[4][5]

Oktoobris 1993 hääletas kongress superpõrguti projekti lõpetamise poolt.[1] President Bill Clinton kirjutas lõpetamisotsusele alla 31. oktoobril 1993.[6] Juba eraldatud 640 miljonit dollarit pidi katma projekti lõpetamisega seotud kulud.[7]

Pärast ehituse katkestamist anti juba loodud rajatised üle Ellise maakonnale. Lagunevad rajatised seisid mahajäetuna ja rüüstatuna, kuni maakonnal õnnestus augustis 2006 kompleks müüa transpordiärimehe Johnnie Bryan Hunti ettevõttele, kes plaanis sinna rajada andmesäilituskeskuse.[8] See plaan ei teostunud.

Aastal 2012 müüdi rajatised kohalike vastuseisust hoolimata keemiaettevõttele Magnablend. Ettevõte renoveeris ehitised ja tegeleb seal nüüd tootmisega.[9]

Eesti füüsikute osalus[muuda | muuda lähteteksti]

Superpõrgutis oleksid tööle asunud ka eesti füüsikud Hannes Uibo ja Ilmar Ots, kes pidid kuuluma ühe detektori juures tegutsevasse uurimisrühma.[10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]