Üldpreventsioon
Üldpreventsioon (inglise keeles general prevention) on karistusõiguse põhimõte, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta arvesse üldsuse huve. Karistus ei saa aga olla eesmärk, vaid selle ülesanne peab olema ära hoida edaspidi toime pandavaid karistatavaid tegusid.[1]
Üldpreventiivse teooria lõi Anselm Feuerbach, kes seostas üldpreventsiooni toimimist psühholoogilise survega.[2] Psühholoogiline surve on seotud erinevate motiividega, mille kaalumise tulemusena teeb isik otsuse, kas käituda õiguspäraselt või mitte. Motiivid võivad olla nii süüteole õhutavad kui ka seda pärssivad. Süüteo ärahoidmiseks peab karistusõigus avaldama mõju eelkõige motiividele.[1]
Üldpreventsiooni liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Üldpreventsioon jaguneb negatiivseks ehk hirmutamispreventsiooniks ja positiivseks ehk integratsioonipreventsiooniks.[1]
Negatiivne üldpreventsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Negatiivse üldpreventsiooni kohaselt tuleb ähvardada isikuid eelkõige sellise karistusega, mis hoiaks ära süütegude toimepaneku.[3] Selle eesmärk ei ole mitte ähvardada või karistada, vaid saavutada olukord, millega hoitaks ära karistatavate tegude toimepanemine tulevikus.[2]
Negatiivne üldpreventsioon on seotud süüteo toimepanemise ning karistuse tõenäosuse ja raskusega.[2] See tähendab, et karistus peab ületama karistatava teoga saadava kasu, et potentsiaalne kurjategija ei sooviks panna toime süütegu.[1]
Et karistusega ähvardamine omaks mõju, peab karistus olema teada isikule, kes mõtleb süüteo toimepanemisest. See teadmine antakse isikule seaduses sätestatud süüteo ja sellega kaasneva karistuse kirjeldamisega.[1]
Negatiivse üldpreventsiooni puuduseks peetakse seda, et karistatavat isikut kasutatakse mõjutusvahendina teiste isikute suhtes.[1] Süüteo korral kasutatakse tihti rangemat karistust, et muuta isiku käitumine õiguskuulekaks. Seetõttu koormab negatiivne üldpreventsioon õigusrikkujat üldsuse huvides.[2]
Positiivne üldpreventsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Positiivse üldpreventsiooni aluseks on eeldus, et ka riiklik karistussüsteem on üks tegureid, mis otseselt või kaudselt mõjutab käitumishoiakute kujunemist ja säilitamist. Õiguspärane vabatahtlik käitumine on selline, kui isikut ei sunnita selleks ähvarduse teel.[3]
Üldpreventsiooni positiivne aspekt lähtub eelkõige asjaolust, et karistamisega ähvardamine ja selle kohaldamine mõjutavad õiguskorra vastupidavust ning elanikkonna õiguskuulekust positiivselt ehk tugevdavad seda.[4]
Toime alusel eristatakse kolme tüüpi positiivset üldpreventsiooni:
- õiguskuulekuse sisseharjutamine, millele aitab kaasa õigusorganite tegevus, ning selle teatavaks tegemine ühiskonnale;
- usaldusefekt, mis tagab inimestes kindlustunde, et õigus realiseerub ning õigusorganid täidavad oma ülesandeid;
- rahuldusefekt ehk rahulolu seoses sellega, et õigusrikkumistele reageeritakse ning konflikt saab lahendatud õiglaselt.[3]
Üldpreventsioon Eesti kohtupraktikas[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Riigikohus näeb üldpreventsioonina riigipoolset reaktsiooni, mis näitab isikutele, millised teod liigituvad õigusrikkumisteks, mille eest karistab riik rangelt.[5] Nii on Riigikohus rõhutanud, et üldohtlike kuritegude puhul tuleks reaalne vangistus mõista üldpreventiivsel kaalutlusel.[6]
Üldpreventsiooni kohaldamist on käsitletud näiteks kriminaalasjas 1-10-11543, milles kohus on öelnud, et süü suuruse kindlaks tegemisel tuleb üldpreventsiooni alusel võtta arvesse ka õiguskorra kaitsmise huve. Teisisõnu, karistuse peamine eesmärk on kaitsta ühiskonda seda kahjustavate tegude eest. Samas peab üldpreventsioon olema suunatud ka kannatanule, näidates sellega tema tekitatud ülekohtu heastamist ja õiguse taastamist.[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Sootak, J. Sanktsiooniõigus. Tallinn: Juura, 2007.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Sootak, J. Kriminaalpoliitika. Tallinn: Juura, 1997.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Sootak, J. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura, 2010.
- ↑ Sootak, J. Karistusõiguse alused. Tallinn: Juura, 2003.
- ↑ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas 3-1-1-26-03, 05.03.2003.
- ↑ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas 3-1-1-124-97, 09.12.1997.
- ↑ Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 1-10-11543, 21.12.2011.