Ökoloogiline tasakaal

Ökoloogiline tasakaal ehk ökotasakaal ehk ökosüsteemi tasakaal on ökosüsteemi enam-vähem püsiv seisund, milles koosluste liigiline koosseis ja ruumiline struktuur on rikastunud ja püsiv ning aine- ja energiabilanss on nullilähedased.

Ökoloogiline tasakaal on ökosüsteemide loomulikus arengus saavutatav olukord. Tasakaalu saavutanud ökosüsteemi nimetatakse kliimaksökosüsteemiks. Ökoloogilise tasakaalu olukorras on ka liikidevaheline konkurents madal. Ökoloogiline süsteem on tavaliselt stabiilses tasakaalus: väike muutus mingis kindlas parameetris (näiteks mingi populatsiooni suuruse muutus) parandatakse negatiivse tagasisidega. See viib parameetri koos ülejäänud süsteemiga tagasi tasakaaluasendisse. See võib kehtida juhul, kui populatsioonid sõltuvad üksteisest, näiteks röövloomade ja saagi vahel või taimetoiduliste ja taimede vahel. Vahetevahel toimub see ka Maa ökosüsteemi, atmosfääri koostise ja Maa ilmastiku vahel.

Gaia hüpotees

Gaia hüpotees on ökoloogilisel tasakaalul põhinev teooria, mille järgi käituvad Maa ja selle ökoloogia koordineeritult säilitamaks ökoloogilist tasakaalu. Teooria, et loodus on pidevas tasakaalus, seatakse sageli kahtluse all, kuna kaootilised muutused populatsioonides on tavalised. 20. sajandi teisel poolel tekkisid Gaia hüpoteesi kõrvale katastroofiteooria ja kaoseteooria.

Tasakaalu muutumine

Ökoloogilist tasakaalu võivad rikkuda nii biootilised kui ka abiootilised tegurid. Nende mõjul hakkab ühe või mitme populatsiooni arvukus kiiresti tõusma või langema. Populatsiooni, mille arvukus ajas suureneb, nimetatakse kasvavaks. Kasvavas populatsioonis ületab sündimus suremuse. Selle vastandiks on vähenev populatsioon. Vähenevas populatsioonis arvukus langeb, sest suremus ületab sündimuse. Seda võivad põhjustada näiteks kliimategurite järsud muutused: paduvihm, põud, maavärin, erakordselt madal või kõrge temperatuur jne. Populatsiooni vähenemine võib tuleneda ka teistest organismidest, näiteks kiskjate ja parasiitide suurest arvukusest.

Kui ökosüsteemi iseregulatsioon lakkab toimimast, muutub ökosüsteemi kuuluvate populatsioonide arv ja arvukus. Selle tulemusena võib üks ökosüsteem asenduda teisega. Näiteks kuusiku maharaiumise järel hakkavad raiesmikul esmalt kasvama valguslembesed rohttaimed ja seejärel lehtpuud: hall lepp, arukask jne. Need kasvavad kiiremini kui seemnest arenevad kuused. Selle tulemusena asendub üks metsatüüp teisega. Kui aga noored kuused sirguvad, siis varjutavad nad lõpuks valguslembesed lehtpuud ning kuusik taastub. Seega võivad ökosüsteemides toimuvad muutused olla pöörduvad.

Looduses võivad aset leida ka pöördumatud muutused, mis sageli on tingitud inimtegevusest. Kui keskkonna saastatus ületab enamiku organismide taluvusläve, siis ökosüsteem ei asendu teisega vaid hävib.

Antropogeenne tegur

Tänapäeval on üheks olulisimaks ökoloogilise tasakaalu rikkujaks antropogeenne tegur ehk inimene.

On kindlad probleemid, mis on seotud ökoloogilise tasakaalutusega. Need on probleemid, mis on tekkinud, kuna ökoloogilist tasakaalu on häiritud. Nad jagunevad kolmeks:

• Globaalsed probleemid – need probleemid mõjutavad paljusid riike ja neid saab ainult lahendada mõjutatud riikide koostöö abiga. Mõningad nendest probleemidest on:
  • globaalne soojenemine või kasvuhooneefekt;
  • happevihmad;
  • õhu ja veesaastatus;
  • osoonikihi hõrenemine;
  • radioaktiivsed jäätmed.
• Rahvuslikud probleemid – need probleemid mõjuvad riigisiseselt ja neid saab lahendada ainult riigis sees:
  • saastatus (õhk, vesi ja maapind);
  • loodusvarade degradeerumine (seal hulgas pinnaseerosioon, metsade hävitamine, eluslooduse vähenemine, energiapuudus, mere ökosüsteemide lagunemine ja maavarade ammendumine);
  • ebajärjekindel maakasutus, nagu põllumajandusmaa ümberkorraldamine tööstusettevõteteks, mangroovisoode muutmine kalakasvandusteks ja soolahoidlateks.
• Kogukondlikud probleemid – need probleemid mõjutavad ainult kogukondi ja neid saab lahendada kogukonna tasandil:
  • katkine või mittetöötav drenaaž;
  • kinnikaetud prügimäed (reostus);
  • laialt levivad epideemiad kogukondades.

Tasakaalu säilitamine

• Loodusvaradega ettevaatlik ümberkäimine

Tsivilisatsiooni laienemine põhjustab järjest suuremat koormust ökosüsteemile. Mineraalid, fossiilkütused ja muud loodusvarad on häiritud. Ülepüük ja elupaikade hävitamine põhjustavad bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, millel on ökosüsteemile pikaajalised negatiivsed tagajärjed. Ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks vajaminevad liike ohustab nende elupaikade ülekasutamine või hävitamine. Seda on lihtne näha mereökosüsteemides, kus ainult mõnede liikide kadumine võib ohustada kogu ökosüsteemi.

• Rahvastiku kasvu kontrolli all hoidmine

Looduses takistavad kiskjad liikide liigset kasvu. Inimestel aga ei ole looduslikke röövloomi elanikkonna kontrollimiseks. Rahvastiku kontrollimiseks on vaja võtta meetmeid üksikisiku ja valitsuse tasandil. Selle probleemiga tuleb tegeleda vaatamata emotsionaalsele, kultuurilisele või usulisele tundlikkusele. Ajavahemikul 1927–1987 suurenes Maa rahvastik 5 miljardini. 1999. aastaks ulatus rahvaarv 6 miljardini ja Michigani ülikooli veebilehe andmetel elab Maal 2050. aastal ligikaudu 9 miljardit inimest.

• Magevee kaitsmine

Tootmisest ja põllumajanduslikust äravoolust tekkinud veereostus ohustab mere ökosüsteemide tasakaalu. Kanalisatsioon ja põllumajanduslik äravool võib tekitada ökosüsteemile jäävat negatiivset mõju. Võimalike saasteallikate vähendamine või kõrvaldamine aitab säilitada ökoloogilist tasakaalu. Põllumajandusliku väetise reovesi ja äravool võib põhjustada vetikate kiiret kasvu järvedes ja ojades. Lagunevad vetikad soodustavad anaeroobsete organismide kasvu, mis vabastab vette mereloomadele toksilisi ühendeid.

Mida igaüks saaks teha?

Ökoloogilise tasakaalu kaitsmine on teema, millega kõik saavad tegeleda.

• Taaskasutamine selleks, et aidata vältida loodusvarade ülekasutamist.
• Energiat saab säästa valides energiatõhusamaid seadmeid ja autosid.
• Kui kasutata vähem energiat, väheneb kasutatava kivisöe hulk.

Vaata ka

• Aineringe
• "Kasvu piirid"
• Roheline elamisviis
• Säästlik areng

Kirjandus

• Ingmar Tulva, Maarja Öpik, Ivar Puura (toim.) 2004. Tasakaalu teooria. (Schola Biotheoretica 30.) Tartu: Sulemees.

Välislingid

• Ökoloogilise ebatasakaalu tagajärjed
• Kuidas säilitada ökoloogilist tasakaalu