Õpistiil

Allikas: Vikipeedia

Õpistiili tähendusväli on küllalt lai, mistõttu on olnud keeruline seda üheselt defineerida. Üks õpistiilide etalondefinitsioone on "iseloomulikud kognitiivsed, efektiivsed ja psühhosotsiaalsed käitumised, mis funktsioneerivad suhteliselt stabiilsete indikaatoritena õppijate taju, interaktsiooni ja reaktsiooni kohta õpikeskkonna suhtes" [1].

Taust ja mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Õpistiilide teooria(d) kujunes(id) välja eksperimentaalsetest tulemustest ja empiirilistest tähelepanekutest, et sünnipärased fundamentaalsed omadused on tihedas seoses kogu isiksusega ning mõjutavad õppimist (omandamisprotsesse), ning neid peetakse eelkõige praktikast lähtuvaks [2].

Õpistiile on eristatud erinevatel alustel suurel hulgal, samas pole ükski neist universaalsena aktsepteeritud ning kriitikud toovad välja nende kontseptuaalse raamistiku puudulikkuse nii teooriate endi kui nende mõõtmise/määramise juures [1]. Samas on õppimise efektiivsuse suurendamine aina kasvava õppijate arvu ning konkurentsi tõttu oluline teema ning sellest tulenevalt õpistiilid ja nendega seonduv lootustandev ja arenev uurimissuund.

Voldemar Tomusk eristab oma raamatus "Õpistiilid" kolme erinevat terminit ― stiil, strateegia ja taktika: "Mõisteid rangelt eristades kasutatakse mõistet stiil isiksuse tasemel infotöötlust iseloomustava tunnuse tähenduses, strateegia väljendab õpilase lähenemise ühtsust erinevais õpiolukordades ning taktika kirjeldab spetsiifilistes õpiolukordades ilmnevat õpilase spetsiifilist jälgitavat tegevust. Stiili vaadeldakse indiviidi püsiva omadusena, strateegia on konkreetsest ülesandest tulenev. Strateegia on ajas muutuv ja õpitav, stiil vastupidi aga vaadeldav staatilise, indiviidi sisseehitatud omadusena" [3].

Fleming-Millsi õpistiilide mudel: visuaalne, auditiivne ja kinesteetiline. Hiljem lisandus mudelisse ka lugemise/kirjutamise stiil.[1]

Vaatamata sarnasele kasvukeskkonnale, "on arvestatavad individuaalsed erinevused samal tasemel algajate vahel" [4]. On võimalik, et nende põhjal saab teha üldisemaid järeldusi ja jaotusi. Sellegipoolest pole seniajani jõutud üldtunnustatud ja tõenduspõhiselt vettpidavate teooriateni.

Õpistiilid muusikaõppes[muuda | muuda lähteteksti]

Õpistiile just muusikaõppe kontekstis on uuritud võrdlemisi vähe, kuid ka sellelt alalt leidub mõningaid uurimistöid. Enamasti on need keskendunud muusika üldõppele või täpsemalt rütmidele.

Instrumendi algõppes on uurinud laste oskuste arengut Melbourne'i ülikooli pedagoog ja muusikapsühholoogia professor Gary E. McPherson ning leidnud, et lapsed kasutavad erisuguseid strateegiaid pillimängu õppimiseks, ent kõige edukamateks neist osutusid kõrvast-kätte ja silmast-kõrva-ja-sealt-kätte koordinatsiooni oskused. Seejuures omandasid õpilased need meetodid pigem varjatult kui õpetaja otsesel juhendamisel [5]. Louisiana ülikooli klaveriosakonna professor Susanna Garcia on vaadelnud Fleming-Millsi õpistiilide jaotust (visuaalne, auditiivne ja kinesteetiline)[6] just klaveriõppe vaatepunktist [7], kuid tema artiklis pole kirjeldatud tema täpsemat uurimiskäiku ega lisatud tõendusmaterjali. Kala ja Ross märkasid 2020. aastal oma uurimuses algajate klaveriõpilaste iseeneslikku soodumust toetuda muusikateose õppimisel ja esitamisel rohkem kas noodile või oma mälule. Sellised õpimustrid väljendusid kontiinumina, kus õpilased kaldusid suuremal või väiksemal määral ühele või teisele poole.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Romanelli, Frank; Bird, Eleanora; Ryan, Melody (19. veebruar 2009). "Learning Styles: A Review of Theory, Application, and Best Practices". American Journal of Pharmaceutical Education. Vaadatud 04.03.2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. Leppik, Peep (2006). Õppimine on tõesti huvitav: õpiprotsessi psühholoogilisest mõtestamisest. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. Lk 126-128.
  3. Tomusk, Voldemar (1993). Õpistiilid. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool. Lk 117.
  4. Hallam, Susan; Bautista, Alfredo (2012). "Processes of Instrumental Learning: The Development of Musical Expertise". Gary E. McPherson, Graham F. Welch (toim). The Oxford Handbook of Music Education. New York: Oxford University Press. Lk 662.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. McPherson, Gary E.; Davidson, Jane W. (2006). "Playing an Instrument". Gary E. McPherson (toim). The Child as Musician. New York: Oxford University Press. Lk 339.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. Fleming, Neil D; Mills, Colleen (1992). "Not Another Inventory, Rather a catalyst for Reflection". To Improve the Academy. Professional and Organizational Development Network in Higher Education. Vaadatud 27.05.2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. Garcia, Susanna (1. jaanuar 2002). "Learning Styles and Piano Teaching" (PDF). Piano Pedagogy Forum. Vaadatud 14.04.2019.
  8. Kala, Veeda; Ross, Jaan (detsember 2021). "Õpimustritest muusikateose omandamisel klaveri algõppes" (PDF). Mäetagused. Vaadatud 15.11.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]