Õilisusuline
.jpg)
Õilisusuline (slaavi keeles благоверный, kreeka keeles εὐσεβής eusebēs, ladina keeles pius), varem kasutatud ka tõlget õigeusuline, on õigeusu kirikus tiitel, millega nimetatakse kuninga- või vürstisoost pühakut, kes pärimuse järgi elas õiglast elu ning on seepärast kanoniseeritud[1][2]. Tiitlit ei anta märtreile ja usukannatajaile, olenemata nende seisusest.
Raidkirjades esineb see sõna antiikajal nende keisrite nimeepiteedina, kes olid võrdselt pühendunud nii poliitikale kui ka religioonile[3]. Konstantinoopoli patriarhaadis kasutati sõna Bütsantsi keisrite ja nende abikaasade kohta õigeusu kirikukogude ajal, kuid hiljem võtsid selle tiitli kasutamise üle kohalikud patriarhaadid ja kirikud, sealhulgas Moskva patriarhaat.[1]
Õilisusulised pühakud
[muuda | muuda lähteteksti]Vene tuntuimad õilisusulised pühakud on Neeva Aleksander, kelle Moskva patriarhaat kanoniseeris 1547. aastal, ja Andrei Bogoljubski, kes kanoniseeriti 1721. aastal. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirikukalendris on õilisusulistena nimetatud veel Bütsantsi keisrit Marcianust ja keisrinnat Pulcheriat (srn 453), Novgorodi vürstinnat Annat (Ingegerd Olofsdotter, srn 1050), Vsevolod Mstislavitši, Pihkva imetegija (srn 1138), Iveeria kuningannat Tamarit (srn 1213), Bulgaaria valitsejat Boris I (srn 907), Serbia kuningannat Angelina Brankovići (srn 16. saj).