Õiguskeel (ajakiri)
Õiguskeel on justiitsministeeriumi veebiajakiri, mille eesmärk on tugevdada juristide ja lingvistide vahelist koostööd. Väljaanne vahendab õiguskeelealast teavet: käsitletakse üld- ja oskuskeelt, tõlkeprobleeme, keelepoliitikat ning õiguskeele ajalugu.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguskeele kui erialakeele teadlikust arendamisest saab rääkida seoses eestikeelse õigusteaduse sünniga pärast Eesti Vabariigi asutamist. Varem tõlkisid seadusi maakeelde enamasti erialase ettevalmistuseta võõramaalased, mistõttu kannatas nii tekstide sisu kui ka arusaadavus.[2]
20. sajandi alguseks oli küll Põhja-Eesti keele alusel tekkinud ühtne kirjakeel, kuid noored haritlased kibelesid kohmakat üldkeelt paindlikumaks muutma. Keeleuuendusliikumise käigus täiendati sõnavara kunstlikult uusi (tüvi)sõnu luues. Keeleteadlased, kartes äärmusse langevaid muudatusi, lõid vastukaaluks keelekorraldusliikumise: sihiks seati keele stabiliseerimine, pandi paika keelehoolde ja -korralduse põhimõtted, hakati avaldama normivaid õigekeelsus- ja oskussõnaraamatuid ning loodi hulk terminoloogiakomisjone.[2]
1920. aastal moodustatud Tartu Õigusteadlaste Seltsi oskussõnade komisjon hakkas koostöös tegevjuristide, vastloodud Tartu Ülikooli eestikeelse õigusteaduskonna õppejõudude ja keelemeestega uuendama eelkõige akadeemilist õiguskeelt. Tähelepanu pöörati ka juba töös olevate õigusaktide keelelisele toimetamisele. Juba sama aasta oktoobris ilmus kuukiri Õigus[3] , mis tutvustas nn ametlikult kinnitatud terminoloogiat laiemale avalikkusele.[2]
Teine maailmasõda katkestas nii oskussõnade komisjoni töö kui ka iseseisva seadusloome Eestis. Eesti NSV võttis Vene NFSV õigusaktid üle peaaegu toortõlkes – arvati, et grammatilised eripärad ohustavad juriidilist täpsust. Kantseliit süvenes ja omasõnad asendusid võõrsõnadega. Ärksamatel Tartu Riikliku Ülikooli õigusteadlastel õnnestus siiski koostada eesti-vene terminite andmebaas, mille põhjal ilmus hiljem juriidiline sõnastik[4]. Samuti levitati õigusleksikat kakskeelses bülletäänis Nõukogude Õigus[5] ja seadusloome keelelist korrektsust kontrollis kuni 1989. aastani justiitsministeeriumi terminoloogiakomisjon.[2]
Eesti Vabariigi taastamisel kaotas vene õigus tähtsuse ning uut korda hakkasid mõjutama Euroopa Liidu allikad, tõlked inglise ja saksa keelest. 1994. aastal asutati justiitsministeeriumi allüksusena uus õigusterminoloogiakomisjon, mis võttis käsile valmimisjärgus seaduste sõnastuse. Aasta hiljem pandi alus õiguskeelepäeva[6] traditsioonile ja hakkas ilmuma komisjoni tegevust kajastav trükis Õiguskeel.[2]
Esialgu anti Õiguskeelt välja viis korda aastas, alates 2005. aastast kord kvartalis.[1] Tänu õiguskeelepäeval osalenute ettepanekule ajakiri kõigile huvilistele kättesaadavaks teha[7] on kõik numbrid alates 2007. aastast justiitsministeeriumi veebilehel tasuta loetavad[8]. Enne 2007. aastat loodud artikleid hoitakse Digari arhiivides.[9] Parimatest koostab kirjastus Juura paberkandjal kogumiku.[1]
Peatoimetajad ja toimetus[muuda | muuda lähteteksti]
Aastail 1995–2005 juhtis Õiguskeele meeskonda Erki Silvet, kes oli ajakirja üks asutajatest, kunagine justiitsminister ja terminoloogiakomisjoni juht.[6] Ajavahemikul 1995–2007 täitis peatoimetaja ülesandeid Priit Pikamäe[10] ja alates 2008. aastast korraldab Õiguskeele ilmumist parajasti ametis olev justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse juhataja.[6]
Praegusesse toimetusse kuuluvad Karmen Vilms (peatoimetaja), Aime Vettik (tegevtoimetaja), Vaike Murumets, Taima Kiisverk, Maire Raadik ja Virgo Saarmets.[1]
Õiguskeele artiklikogumike koostajad[muuda | muuda lähteteksti]
- 1995–1999 Erki Silvet ja Aime Vettik[11]
- 2000–2004 Aime Vettik ja Erki Silvet[12]
- 2005–2007 Aime Vettik[13]
- 2008–... justiitsministeerium
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Justiitsministeerium. Ajakiri Õiguskeel. https://www.just.ee/et/ajakiri-oiguskeel (06.10.2019).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 A. Vettik. Õigus ja keel: juristide ja lingvistide koostööst. – Õiguskeel 4/2014. https://web.archive.org/web/20210514142021/https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/aime_vettik._oigus_ja_keel._juristide_ja_lingvistide_koostoost.pdf (06.10.2019).
- ↑ E-kataloog ESTER. https://www.ester.ee/record=b1321630*est (20.10.2019).
- ↑ Eesti-vene, vene-eesti õigusteaduse sõnastik. Tallinn: Valgus, 1971.
- ↑ E-kataloog ESTER. https://www.ester.ee/record=b1181158*est (20.10.2019).
- ↑ 6,0 6,1 6,2 A. Vettik. Selgelt ja ühemõtteliselt. – Õiguskeel 2018/2. https://web.archive.org/web/20210515031602/https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/aime_vettik._selgelt_ja_uhemotteliselt.pdf (20.10.2019).
- ↑ Justiitsministeerium. https://www.riigiteataja.ee/oigusuudised/eelvaadeSeadusUudis/986 (20.10.2019).
- ↑ Õiguskeele numbrid alates 2007. aastast. https://www.just.ee/et/oiguskeele-numbrid-2007 (25.09.2019).
- ↑ Õiguskeele numbrid 2002-2007. https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika?id=3342 (25.09.2019).
- ↑ E-kataloog ESTER. https://www.ester.ee/record=b1072255*est (20.10.2019).
- ↑ E-kataloog ESTER. https://www.ester.ee/record=b1436868*est (20.10.2019).
- ↑ E.kataloog ESTER. https://www.ester.ee/record=b2018604*est (20.10.2019).
- ↑ E-kataloog ESTER. https://www.ester.ee/record=b2349132*est (20.10.2019).