Émile Gaboriau

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Émile Gaboriau
Emile Gaboriau BNF Gallica.jpg
Sünniaeg 9. november 1832
Sünnikoht Saujon-en-Saintonge, Charente-Maritime, Prantsusmaa
Surmaaeg 28. september 1873 (40-aastaselt)
Surmakoht Pariis, Prantsusmaa
Kirjandusžanrid kriminaalromaan
põnevusromaan

Émile Gaboriau (9. november 183228. september 1873) oli prantsuse ajakirjanik ja kirjanik[1], moodsa kriminaalkirjanduse rajajaid[2].

Tema kirjandusliku loomingu tuntuma tegelaskuju, noore politseiniku monsieur Lecoqi prototüübiks on Eugène-François Vidocq, endine kriminaal, kelle eestvõttel rajati prantsuse salapolitsei Sûreté Nationale[3][4].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Émile Gaboriau sündis 1832. aastal Edela-Prantsusmaa väikelinnas Saujonis Charles-Gabriel Gaboriau ja Marguerite-Stéphanie Gaboriau (neiupõlvenimega Magistrel) pojana. 1833. aastal kolis perekond Saint-Pierre-d'Oléroni ja neli aastat hiljem La Rochelle'i, kus sündis ka Émile'i õde Amélie. Pärast õpinguid Saumuri linnakoolis astus Gaboriau 1851. aastal sõjaväeteenistusse. Kolme aasta jooksul tegutses tema jalaväe rügement Aafrikas[5].

Kuigi Émile'i vanemad soovisid pojale notariametit, huvitus ta rohkem kirjutamisest. Ta tegutses nii kirjanik Paul Févali sekretärina kui ka ajalehtedes kolumnisti ja toimetajana. Eriti köitsid teda kriminaalteemad ning ta kogus lugude jaoks materjali kohtutest, surnukuurist ja vanglatest[5].

Suurem tunnustus saabus kirjanikule kriminaalromaaniga "Lerouge'i mõrvajuhtum" (1866). Järgmiste aastate jooksul kirjutas ta tosinkond kriminulli, mis tõlgiti inglise, saksa, itaalia ja isegi jaapani keelde.

Pärast Prantsuse-Preisi sõda abiellus ta Amélie Rogelet'ga ning nende kooselu kestis üksteist aastat.

Émile Gaboriau suri 40-aastaselt. Varajase surma põhjuseks oli hemorraagilised infarktid kopsudes[5].

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

  • "L'Ancien Figaro – Études satiriques tirées du journal Le Figaro" (1861)
  • "Les Cotillons célèbres" (1861)
  • "Le treizième Hussards" (1861)
  • "Mariages d'aventure" (1862)
  • "Les Gens de Bureau" (1862)
  • "L'Affaire Lerouge" (1866; eesti keeles "Lerouge'i mõrvajuhtum" ajalehes Postimees joonealusena 1991, Kuldsulg 1998)
  • "Le Crime d'Orcival" (1867)
  • "Le Dossier n° 113" (1867; eesti keeles "Akt Nº 113 ehk suur saladusline pangavargus" T. Kõlli rmtkpl. 19001901)
  • "Les Esclaves de Paris" (1868)
  • "Monsieur Lecoq" (1869; eesti keeles "Salapolitseinik Lecoq" J. Mesikäpp 1908)
  • "La Vie infernale" (1870)
  • "La Clique dorée" (1871)
  • "La Dégringolade" (1872)
  • "La Corde au cou" (1873)
  • "L'Argent des autres" (1874)
  • "Le Petit Vieux des Batignolles" (1876)
  • "Une Disparition" (1876)
  • "Maudite maison" (1876)
  • "Casta vixit" (1876)
  • "Le Capitaine Coutanceau" (1878)
  • "Amours d'une empoisonneuse" (1881)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mini-Biographie. Gaboriau Emile. Romanpopulaire
  2. Emile Gaboriau: free web books. The University of Adelaide
  3. Monsieur Lecoq. Cool French Comics
  4. Rick Lai. The Monsiuer Lecoq Chronology. The Official Philip José Farmer Home Page
  5. 5,0 5,1 5,2 Émile Gaboriau (1832-1873). Kirjasto.sci.fi

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]