Silm ja vaim

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt "Silm ja Vaim")

"Silm ja vaim" (originaalis: "L'oeil et l'esprit") on Prantsuse filosoofi Maurice Merleau-Ponty 1964. aastal ilmunud raamat. Tegemist on viimase raamatuga, mille ta oma eluajal lõpetada jõudis. Eestikeelses tõlkes ilmus teos 2013. aastal, kirjastuselt Ilmamaa ning selle on tõlkinud Mirjam Lepikult. Raamatu kirjutamiseks sai Maurice Merleau-Ponty inspiratsiooni Provence’ist, Aixi lähedal asuvast Le Tholonet’ külast, kus ta 1960. aasta suve veetis. Ta üüris seal ühelt maalikunstnikult maja, mida kutsuti La Bertrane’iks. See paik mõjutas omal ajal tugevalt Paul Cézanne’i, mis pani ka Maurice Merleau-Ponty uuesti nägemise ja maalikunsti üle järele mõtlema.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat algab Joachim Gasquet’ tsitaadiga: "See, mida ma püüan teieni tuua, on suurem saladus, see on läbi põimunud olemise enda juurtega, aistingute allikaga, mida ei saa käega katsuda." Teos jaguneb viieks peatükiks.

Esimeses peatükis kritiseerib Maurice Merleau-Ponty tema kaasaegset teadusmetodoloogiat inimese tunnetusest lähtuvalt. Ta leiab, et teadus on intellektuaalsete meetodite suhtes tundlikum kui kunagi varem. Ühe mudeli teatud probleemivaldkonnas edukaks osutumise puhul hakatakse seda kõikjal rakendama. Maurice leiab, et teaduslik mõtlemine kui linnulennult mõtlemine, peab ennast asetama talle eelnevasse olemasolemisse. Võrdluseks toob ta maalikunsti, mis saab infot just selle toore meele kihist ning oma aktiivsuses ei tahagi midagi teada.

Teises peatükis keskendub Maurice Merleau-Ponty nägemise ihulisele poolele. Ta kirjeldab nägijat oma ihus olevat, mis on ka ise nähtav ning kes on nähtavast üle ujutatud. Nägija ei omasta seda, mida ta näeb, vaid läheneb sellele pilgu kaudu. See maailm, mille osa nägija on, ei ole endas-olev ehk mateeria. Esile toob Maurice maalija, kes praktiseerib maalimise ajal nägemise maagilist teooriat.

Kolmandas peatükis käsitletakse nägemist René Descartesi "Dioptrikast" lähtuvalt. Puudutamine on kartesiaanliku nägemise mudel, mille näitlikustamiseks tuuakse pime, kes näeb oma kätega. Ei ole nägemist ilma mõtlemiseta, kuid mõtlemisest ei piisa selleks, et näha. Leitakse nägemisest lähtuvalt tähendus ruumile, sügavusele, valgusele.

Neljandas peatükis käsitletakse nägemist, mida Leonardo da Vinci nimetas "pildiliseks teaduseks", mis ei räägi sõnade ega numbritega, vaid läbi teoste, mis elavad ruumis nagu nendes kujutatud objektidki. Samuti kritiseeritakse kartesiaanlikku perspektiivi, milles väidetakse, et eksisteeriv maailm pole nähtav, ainus valgus on vaimuvalgus ning kogu nägemine toimub jumalas. Maalikunstniku perspektiivi järgi ei saa väita, et maailm oleks teatud määral illusoorne, vaid maailm justkui kõneleb läbi kunstniku. Läbi nägemise puudutatakse ümbritsevat maailma.

Viiendas peatükis mõtiskletakse lühidalt maalikunsti olemuse ning ajas liikumise üle. Maalikunsti võrreldakse filosoofia ja kirjandusega, mille kujundid ei ole maalikunsti omast selgemad ja lõplikumad. On ekslik arvata, et maalikunst oleks tähenduste tühine virvendus ning halvatud või katkestatud kõne.[1]

Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Teos leiab käsitlemist praeguses filosoofias ning ka fenomenoloogilises semiootikas. Raamat on heaks näiteks filosoofia mõttelisest kaheks jagunemisest: on argumenteerivat filosoofiat, mis on lähedal teadusele ja mille mehhanismiks on loogika, ning on näitavat filosoofiat, mille keskmeks on teatav intersubjektiivsuses avalduv ilu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Merleau-Ponty, Maurice 1964. Silm ja Vaim. Tartu: Ilmamaa

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]