Oulu linnus

Oulu linnuse vundament aprillis 2006, selle peal asub tähetorn.

Oulu linnus on linnus Soome keskosas Oulu linnas Põhja-Pohjanmaal, Oulu jõe suudmes Linnansaari ('Lossisaar') saarel ja on koos Kajaani linnusega Soome kõige põhjapoolsem ja ka kogu Euroopa üks põhjapoolsemaid keskaegseid linnuseid. Lossisaart läbib maantee nr 8156.

Aadress: Linnansaari 1, 90100 Oulu, Soome. Telefon: +358 44 7037161

Nimekujud

• 1375 - Oula

• 1799 - Uleåborg

Rootsi keeles tähendab Uleåborg linnust Oulu jõel – "borgen i Ule älv".

Ajalugu

Oulu varasema puitlinnuse makett. Valmistanud Ahti Paulaharju 1950. aastatel.

Linnuse arvatav väljanägemine keskajal. Vaade läänest.

Kastell-linnuse sissepääs, detsember 2011.

Mõnede uurijate arvates juba XIII sajandil asus u. 3 km Oulu jõge pidi ülesvoolu puitkindlustus ranniku ja mööda jõge kulgeva kauba- ja sõjatee kaitseks. Arvatavasti paiknes see praeguses Ida-Oulus Kastelli või Ranta-Kastelli linnaosas. Professor Kyösti Julkuneni (1931-2007) arvates kulges juba muinasajast alates sealtkaudu vana sõjatee. Jõe ääres on seal 60 meetrise küljepikkusega küngas, mille maapoolsel küljel on pinnasekihtide all 30 m pikkune hoonemüür, mis võib olla linnuse väline kaitsemüür. Müüri taga on nähe jälgi kinniaetud vanast vallikraavist. Krundilt leiti ka jälgi vanast kaevust ja keldritest. Ühe külje pealt läheb vallikraav laugelt otse jõkke - sealtkaudu võidi laevu kaldale tõmmata. Küngas ja sellega külgnev heinamaa on olnud varasematel aegadel kõlbmatu viljakasvatuseks, kuna on olnud niivõrd täis vanu telliseid ja kive ning seda on saadud kasutada ainult hobuste karjamaana. Rohukamara alt on leitud ka vana laskemoona.

Aastal 1375 rajasid rootslased Novgorodi karjalaste vastu ilmselt Pähkinäsaari rahulepingu omapoolset versiooni järgides Oulu jõe suudmesse puitlinnuse. Arvatakse, et see asus kas hilisema kivilinnuse kohal või siis 3 km mööda Oulu jõge ülesvoolu. Rootslased tundsid huvi Põhjalahe põhjakalda koloniseerimise, samuti Pohjanmaa ja Lapimaa allutamise vastu.

Aastal 1377 üritasid novgorodlased linnust vallutada, kuna ilmselt tõlgendasid rahulepinguga määratud ebamäärast piiri omamoodi. Vene Sofia kroonika järgi rünnak ebaõnnestus.

Aastal 1590 valmis arhitekt Peter Bagge juhendamisel puidust ja muldvallidest linnus, mida oli hakatud ehitama tugipunktiks ja varustusbaasiks kuningas Johann III käsul sõjaretkedeks põhjapoolse Vene Karjala vastu.

Aastatel 1596–1597, kui soome talupojad rootsi võimude vastu Nuiasõjas üles tõusid, mängis ka linnus sõjasündmustes teatud rolli.

8. aprillil 1605 andis Rootsi kuningas Karl IX käsu rajada Kajaani/Kajaneborgi linnus ja ehitada ümber Oulu linnus. Puitlinnus tuli lammutada ja ehitada kivivall.

Jaanuaris 1616 külastas Oulu linnust ja peatus seal päeva saksa hertsog Adolf Nicklassen von Steinkallenfels koos kaaskonnaga. Teda võõrustas linnusemõisa valitseja Johann Patkull. Säilinud on andmed toimunud pidusöögist: 44 kannu ehk 115 l reinveini, pool tünni saia, tünn leiba, 130 liitrine vaat saksa õlut, 20 naela võid, 10 kg rasva, 10 kg pekki, 4 lammast, terve härg, 16 kana, 1 hani ja 20 muna. Edasi suundus hertsog Tornio kaudu Rootsi ja sealt kodumaale.

Aastal 1670 sai linnus tulekahjus kannatada ja hiljem kasutati seda põhiliselt vanglana.

29. märtsil 1715, Põhjasõja ajal, pärast seda kui rootslased olid taganenud Oulu linna, vallutasid venelased vastupanuta linnuse ja põletasid selle puitosad ja lõhkusid seda.

31. juulil 1793 hävis linnus lõplikult. Kell 22:45 lõi pikne linnusekeldri puitosadesse ja süütas need. Selle tagajärjel süttis püssirohi keldris ja kogu linnus lendas õhku.

Aastal 1828 lõhati Oulu Kaupmeeste Seltsi eestvõttel järelejäänud varemed.

Aastal 1875 ehitas Oulu Merekool linnuse vundamendi peale õppe eesmärgil tähetorni. Hoone arhitekt oli Wolmar Westling.

1912. aastast alates on tähetornis peetud suvekohvikut.

1962. aastal võeti säilinud linnusevaremed muinsuskaitse alla. Keldrikorrusel on väike näitus linnuse ajaloost.

Oulu linnuse ülemad

1605–1610 Isak Behm 1610–1612 Eerik Peterson Haare 1612–1618 Kristoffer Pröfweck (Prövich) 1618–1621 Helge Jesperson 1621 Yrjö Johanson 1622–1623 Erik Thomason 1623–1631 Erik Peterson Rooth 1631–1634 Israel Olofson 1634–1650 Peter Jacobson Tysk 1651–1653 Nilo Antisson Björn

1654–1664 Gabriel Mattson Forsman 1669–1674 Mårten Linderoth 1675–1680 major Johan Peterson Forsman 1680–1683 major Johan Peterson Forsman 1684–1693 major Kristoffer Bylow (Bylov, Bülou, Bilow) 1693–1698 kapten Henrik Gråå 1698 Jakob Skruf 1699–1713 major Nils Silfverbagge 1713–1715 major Johan Berndt Zattler 1715–1716 ülemleitnant Johan Henrik Fieandt

Ehitus

Kaitserajatis moodustas põhiplaanilt peaaegu ruudukujulise laagerkastelli, mis paiknes muldvallidel ja asus Oulu jõe suudmes saarel ning sai suveperioodil seetõttu kasutada ka veekaitset. Kastelli lõunapoolne alumise korruse müür on 34 m pikk, 4 m kõrge ja 0,7 m paks. Idapoolne müür on veidi kõrgem ja paksem. Linnuse neljas nurgas olid väikesed puidust tornid, värav asus lääneküljel. Linnuse kindlustused ja kastelli sisehoovi hooned ehitati graniidist, tellistest ja puidust. Kastelli muldkindlustusi ümbritsesid hiljem ida-, põhja- ja lääneküljest vallikraavid, mida sai vajadusel veega täita. Linnust kasutati peamiselt aidana ja sõjavarustuse laona, mõnda aega elas siin ka Rootsi kuninga määratud Pohjonmaa (rootsi keeles Österbotteni) kuberner. Viimast kivilinnust pole kunagi piiramisega vallutatud. Pärast 1670. aasta tulekahju kasutati linnusekompleksi peaasjalikult vanglana.

Praegune seisukord

Tähetorn Oulu linnuse keldri peal, juuli 2016.

Linnusest on säilinud kunagise kastelli kivivundament ja keldrid ning osaliselt ringmüürkastelli muldvallid. Merepind on maakerke tulemusena seal langenud mitu meetrit ja ilmselt linnuse ehitamise ajal loksusid lained vastu kastellimüüri.