Vaartu mõis

Vaartu mõisa peahoone (1999)

Vaartu mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 6

Vaartu mõis ehk Zvārtava mõis (saksa keeles Adsel-Schwartzhoff, läti keeles Zvārtavas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Koivaliina kihelkonnas. Tänapäeval asub endine mõisasüda Lätis Smiltene piirkonnas Koivaliina vallas Zvārtavas.

Ajalugu

Vaartu tuulik

Esimesed teated mõisast pärinevad 1627. aastast. Algul oli Vaartu mõis Schwarzhoffide pere valduses, saades neilt ka nime. Schwarzhofid aga lahkusid Poola toetajatena Liivimaalt. Seejärel omandas mõisa Johann Rödinger, kes oli ühega Schwarzhoffidest abielus. Tollele kuulus mõis aastail 1627–1629, misjärel valdus Koivaliina mõisa alluvusse läks. Seejärel sai mõisa omanikuks Axel Banér (1594−1642). Edasised omanikud olid Delwigid, Peter Delwigi käes sai Vaartu mõisast taas iseseisev haldusüksus. 1783. aastal ostis mõisa 26 000 taalri eest Magnus Johann Scotus (a-st 1788 Scotus von Scot) (1744−1829). 1825. aastal müüs ta mõisa 60 000 rubla eest Johann Engelbrecht von Zoeckellile edasi.

Seejärel päris mõisa August Georg Wilhelm von Zoeckell. Tolle surma järel 1871. aastal kirjutati mõis (koos Jaunāmuiža mõisa ja Luturmuiža mõisaga) tema lese Marie ja tütre Louise Marie Albertine Natalie Auguste nimele.

Mõisaansambel

Ait

Tall

Peahoone pärineb 1881. aastast ja on uusgooti stiilis. Praegu kuulub häärber Läti Kunstnike Liidule.

Pargi planeerimist alustati 18. sajandil. 19. sajandiks oli pargi suurus 9,7 hektarit. 1803. aastal püstitati mõisa juurde Hollandi tuulik. Vanemad kõrvalhooned on klassitsistlikus stiilis, ent uuemad on uusgooti stiilis nagu peahoonegi.

Vaartu mõisa peahoone on riikliku kaitse all olev arhitektuurimälestis. Kohaliku kaitse all on Zvārtava tuulik, Zvārtava mõisa park, tallid, ait ja aedniku maja.

• 
  Zvārtava mõisa park
• 
  Häärberi sisevaade
• 
  Häärberi sisevaade
• 
  Häärberi sisevaade

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 9 ja 3/8 adramaad, sellele allus 336 mees- ja 379 naishinge.

1627. aastal oli mõisa suurus kolm adramaad, reaalselt hariti aga 1 ja 1/2 adramaad maad. 1758. aastal oli mõisa suurus 9 ja 3/4 adramaad, 1823. aastal aga 7 ja 1/4 adramaad. 1832. aastal oli mõisal 7 ja 1/5 adramaad maad, 1881. aastal oli neid aga 4 ja 48/80, lisaks allus mõisale 9 ja 78/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.

Karjamõisad

1816. aastal kuulus mõisale kaks karjamõisa: Leimaņi (Leimann) ja Palsa (Palse, hiljem Palsche) karjamõis.

Palsa jõe kaldal asus Palsa karjamõis (koordinaadid 57° 28′ 4″ N, 26° 21′ 9″ E). 1820. aastatel asus sealset piirkonda rentima Lindede perekond. Ühtlasi kuulus renditavale piirkonnale neli peret. 1835. aastal rajasid Linded ka selle karjamõisa peahoone. Hoone rajasid kohalikud meistrid, see on säilinud praktiliselt ilma igasuguste remonditööde ja muudatusteta tänapäevani.

Palsa karjamõisa on kutsutud ka neitsimõisaks, sest see kuulus pikka aega neljale Vidagast pärit neiule. Mõisa juures kasvab kolm 20. sajandi alguses mõisa omaniku lapse sünnipäeva puhul istutatud lehist.

Välislingid

• Sissekanne Läti mõisate saidil; fotod (läti keeles)