Zahhar Prilepin

Allikas: Vikipeedia
Zahhar Prilepin (2012)

Zahhar Prilepin (õieti Jevgeni Nikolajevitš Prilepin; vene keeles Захар Николаевич Прилепин; sündinud 7. juulil 1975 Rjazani oblastis Skopini rajoonis) on vene kirjanik, publitsist ja poliitik, Natsionaalbolševistliku Partei liige.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Prilepin sündis õpetaja ja meditsiiniõe peres. 1994 võeti ajateenistusse. 1999 lõpetas Nižni Novgorodi Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna, paralleelselt õppis Venemaa Siseministeeriumi juriidilises instituudis Nižni Novgorodis. Töötas juhutöölise ja turvamehena, seejärel osales 1996 ja 1999 OMONi üksuse komandörina Tšetšeenia sõjas ja Dagestanis.[2]

Tema esimesed teosed ilmusid 2003. aastal ajalehes Den Literaturõ. Seejärel ilmusid ta artiklid ja muud teosed umbes 13 varjunime all paljudes väljaannetes, sealhulgas ajalehtedes Literaturnaja Gazeta, Limonka, Na Kraju, Generalnaja Linija ning ajakirjades Sever, Družba Narodov, Roman-gazeta, Novõi Mir, Snob, Russki Pioner ja Russkaja Žizn. Ta oli Nižni Novgorodi natsionaalbolševike ajalehe Narodnõi Nabljudatel peatoimetaja.

Prilepin toetas koalitsiooni Teine Venemaa ja osales 24. märtsil 2007 Nižni Novgorodis toimunud mittenõustujate marsi organiseerimises.

Samal aastal sai Prilepinist rahvuslik-demokraatliku liikumise Rahvas kaasasutaja. 23. ja 24. juunil 2007 toimus Moskvas selle asutamiskonverents. Liikumise kaasesimeesteks valiti Sergei Guljajev, Aleksei Navalnõi ja Prilepin. Edaspidi kerkis päevakorda Rahva ja Teise Venemaa ühinemine, mis aga ei teostunud.

10. märtsil 2010 hakati koguma allkirju üleskutsele "Putin peab lahkuma", millele on alla kirjutanud kümned tuhanded inimesed. Prilepin kirjutas sellele alla juba esimesel päeval, 17. inimesena. Selle kohta avaldati juba 16. märtsil intervjuu, milles ta rääkis: "Putin on süsteem ja muuta on tarvis kogu süsteemi. Vajalik on avatud poliitiline ruum. Eelkõige on tarvis maa välja tuua poliitilise hangumise olukorrast. Selleks on vajalikud vaba parlamenti ja arutelu ning sõltumatu ajakirjandus."[3]

2014. aasta Krimmi kriisi järel mõtestas Prilepin oma suhtumise Venemaa võimudesse ümber, kuulutades oktoobrikuus antud intervjuus, et on sõlminud võimuga vaherahu, sest ühel või teisel moel toimub Venemaal nii ehk naa just see, millest ta on üheksakümnendatest saadik kirjutanud.[4] Ühtlasi on ta toetanud aktiivselt Ida-Ukraina separatiste, organiseerides vahendite kogumist humanitaarabi saatmiseks tsiviilelanikele, ent ka võitlejate varustamiseks sõjamoonaga. 2015. aasta detsembrist on ta Donetski Rahvavabariigi juhi Oleksandr Zahhartšenko nõunik.[5]

2016. aasta sügisel oli Prilepin kutsutud esinema Krakówis toimuvale Conradi kirjandusfestivalile, mille üheks teemaks oli natsionalism kui kollektiivset kujutlusvõimet mõjutav tegur, kuid korraldajad tühistasid kutse pärast ukraina kirjanike avaldust, milles Prilepini osalemist võrreldi esinemiskutse saatmisega Anders Breivikile.[6]

Prilepin on abielus. Tal on neli last.

Sanktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

28. veebruaril 2022 kehtestas Euroopa Liit talle seoses Venemaa kallaletungiga Ukrainale viisa- ja majandussanktsioonid. Tema Euroopa Liidu riikides olev vara külmutati. "Ta on avalikult toetanud Krimmis ja Donbassis asuvaid Venemaa separatiste. Ta saatis abi Donetskisse ja nõustas separatistlikke juhte. Ta osales Donbassi konfliktis separatistide poolel ühe separatistliku pataljoni komandöri asetäitjana ning on üksikasjalikult kirjeldanud oma osalemist. Lisaks on ta kasutanud ära enda kui tuntud kirjaniku nime ja mainet Ukraina-vastase propaganda levitamiseks ning positiivse suhtumise edendamiseks Krimmi annekteerimisse ja separatistide tegevusse Donbassis. Jevgeni Prilepin on kujutanud Ukraina ametivõime korruptiivsetena, süüdistanud neid konflikti eskaleerimises ning nimetanud Kiievit Venemaa linnaks, samuti on ta märkinud, et Venemaa lõppeesmärk on Kiiev vallutada. Ta esines Venemaa propagandistlikus dokumentaalfilmis „Krimm: tee koju“, milles ülistati Krimmi poolsaare ebaseaduslikku annekteerimist."[7]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Патологии" (romaan "Hälbiv", 2004)
  • "Санькя" (romaan, 2006)
  • "Грех» (romaan "Patt", 2007)
  • "Ботинки, полные горячей водкой" (jutukogu, 2008)
  • "Я пришёл из России" (essee "Ma tulin Venemaalt", 2008)
  • "Война" (jutustustekogumik "Sõda", 2008)
  • "Terra Tartarara. Это касается лично меня" (2009)
  • "Именины сердца. Разговоры с русской литературой" (kogumik intervjuudest kirjanike ja luuletajatega, 2009)
  • "Революция" (jutustustekogumik "Revolutsioon", 2009)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]