ZIL-131

Allikas: Vikipeedia
ZIL-131 (ЗиЛ-131)
Tootja ZiL
Tootmine 1964–2012
Kokkupanek Moskva, Venemaa
Eelkäija ZiL-157
Mootor 6,0 l V8 bensiinimootor
Seotud ZIL-130

ZIL-131 (ЗиЛ-131) on Nõukogude Liidus (Venemaal) Lihhatšovi-nimelises tehases (ZiL) valmistatud keskmine (5 t kandejõuga) taktikaline veoauto. Tootmine on lõpetatud, kuid auto mudel on veel laialt kasutuses.

Taktikalis-tehnilised andmed (vintsiga madelauto)[muuda | muuda lähteteksti]

Mõõtmed ja mass[muuda | muuda lähteteksti]

  • Täismass: 11 925 kg
  • Kandejõud: 5000 kg / maastikusõidul 3500 kg
  • Haagise maksimaalne mass: 6500 kg / maastikusõidul 4000 kg
  • Pikkus: 7040 mm
  • Laius: 2500 mm
  • Kõrgus kabiini katuseni: 2510 mm
  • Kõrgus presentraamiga: 2970 mm
  • Jäljelaius: 1820 mm
  • Kliirens: 330 mm
  • Veokasti pind: 3600 × 2322 mm

Mootor[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tüüp: bensiinimootor ZIL-5081
  • Silindreid: V8
  • Töömaht: 6,0 l (5969 cm³)
  • Võimsus: 110 kW (150 hj)
  • Pöördemoment: 410 Nm
  • Silindrite tööjärjekord: 1-5-4-2-6-3-7-8
  • Käigukast: 5 edasi + 1 tagasi
  • Jahutusvedelik: 29 l
  • Mootoriõli: 9 l
  • Kütusepaak: 2 × 170 l
  • Kütusekulu: 50 l / 100 km
  • Sõidukaugus maanteel: 650 km
  • Kiirus: 80 km/h

Veermik[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rattavalem: 6×4, lülitatav 6×6
  • Veljed: 12.00-20
  • Rehvid: 305R20
  • Vedrustus: lehtvedrustus, esiteljel hüdroamortisaatorid
  • Teljekoormus täismassiga:
    • esitelg: 3060 kg
    • tagateljed 2 × 3535 kg
  • Pidurdusteekond 50 km/h korral: 29 m
  • Pöörderaadius: 10,8 m

Läbivus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tõusunurk koormatult: 31°
  • Veetõkke sügavus: 0,9 m, eriettevalmistuse korral kuni 1,4 m
  • Pealesõidunurk: 36°
  • Mahasõidunurk: 40°

Muud andmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vints
    • tõmbejõud: 5 t
    • trossi pikkus: 65 m
  • Isikkoosseis: kabiinis 3 + kastis pinkidel 16

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

ZIL-131 on mudeli 130 militaarversioon. Masin on lihtne ja robustne ning üsna hea maastikuläbivusega, kuid kasutatuna mitte eriti töökindel. Bensiinimootor on erivõimsuselt (u 12,5 hj/t) pisut nõrgavõitu, kuid siiski rahuldav. Tagateljed on ühendatud vankriga ja ilma amortisaatoriteta. Rehvide rõhku on võimalik reguleerida otse kabiinist, mille abil on võimalik suurendada läbivust.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

ZIL-131 ja sarnaste tehniliste sõlmedega tsiviilvariant (rahvamajanduslik variant) ZIL-130 töötati Nõukogude Liidus välja 1950.–1960. aastail. Kasutusse võeti mõlemad 1967. ZIL-131 vahetas välja vanemad masinad ZIL-157. Toodeti põhiliselt madelautot vintsiga/vintsita, furgoonautot ja sadulautot, lisaks eriotstarbelisi sõidukeid. 1986. aastal masinat moderniseeriti (ZIL-131N) ja tootmisse läks ka diiselmootoriga versioon. Tootmine lõpetati 2002.

Lisaks armeeversioonile valmistati ka tuletõrjeautosid, millest levinumad olid ka Eestis laialdaselt kasutuses olnud paakauto AC-40 (АЦ-40) ja redelauto AL-30 (АЛ-30).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]