Xu Beihong

Xu Beihong

Xu Beihong [sü peihung] (traditsioonilises hiina kirjas 徐悲鴻, lihtsustatud hiina kirjas 徐悲鸿, Xú Bēihóng; 19. juuli 1895 Jiangsu provints, Wuxi – 26. september 1953) oli hiina maalikunstnik.

Ta ühendas esimesena lääne tehnikad hiina shuimohua- ehk tindijoonistuste stiiliga, viljeldes lindude-lillede maali, portreed ja maastikumaali. Eriti tuntud on tema maalid hobustest ja lindudest. Ta oli ka üks esimesi, kes lõi suuremõõtmelisi õlimaale klassikalistel hiina teemadel.

Elulugu

Xu alustas klassikalise hiina kunsti ja kalligraafia õppimist kuueaastaselt oma isa, iseõppinud kutselise kunstniku Xu Dazhangi käe all. Hiina maali hakkas ta õppima 9-aastaselt. Eeskujuks oli Jieziyuan. Ta pidas lugu Ren Bonianist.

Aastal 1915 asus ta elama Shanghaisse, kus ta elatas end tellimustöödega. Aastal 1917 läks ta Tōkyōsse kunsti õppima. Hiinasse naastes asus ta Cai Yuanpei kutsel õppima Pekingi ülikooli kunstikoolis.

Alates 1919. aastast õppis Xu Pariisi kõrgemas kunstikoolis École Nationale Supérieure des Beaux-Arts lääne kunstitehnikaid (õlimaali ja joonistamist). Seejärel rändas ta Saksamaal, Belgias, Šveitsis ja Itaalias, vaadeldes ja jäljendades lääne kunstiteoseid.

Aastal 1927 või 1928 naasis ta Hiinasse. Ta oli algul professor tollases pealinnas Nanjingis Rahvuslikus Keskülikoolis (praegu Nanjingi Ülikool), hiljem juhatas Pekingi Ülikooli kunstiinstituuti, kuhu ta kutsus lõpuks ka Qi Baishi.

Aastal 1933 korraldas Xu moodsa hiina kunsti näituse, mis oli väljas Prantsusmaal, Saksamaal, Belgias, Itaalias ja Nõukogude Liidus.

Teise maailmasõja ajal läks ta Kagu-Aasiasse. Tal olid näitused Singapuris ja Indias. Sissetulek näitustest läks sõja käes kannatavate hiinlaste abistamiseks. Darjeelingis maalis ta hulgaliselt tuši- ja õlimaale mäestikuvaadetega. Indias kohtas ta selliseid valgustatud isikuid nagu Rabindranath Tagore ja Mahatma Gandhi ning sealt sai Xu ainet 4,21 meetri laiuse teose "Rumal vanamees, kes liigutas mägesid" loomiseks.

Pärast demobilisatsiooni 1946 hakkas ta algul juhtima Beipingi kunstikolledžit. Hiina Rahvavabariigis määrati ta 1949 Kujutava Kunsti Keskakadeemia esimeseks direktoriks. Peale selle oli ta kunstnike liidu esimees.

Xu ei kujundanud mitte üksnes oma aja kunstipoliitikat Hiinas, vaid see mõjutab tänapäevani nii Hiina valitsuse ametlikku poliitikat kunsti suhtes kui paljudes Hiina kunstikoolides ja -ülikoolides õpetatavat. Kõigist modernismiajastu kunstnikest mõjutas just Xu kõige rohkem hiina kunsti.

1953 sai ta teise südamerabanduse ja suri 58-aastaselt.

Ta oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta Jiang Biweiga. Nad said poja Boyangi ja tütre Lili. Abielu kestis 1945. aastani. Seejärel abiellus ta Liao Jingweniga ning sai temaga samuti poja Qingpingi ja tütre Fangfangi. Pärast mehe surma oli Liao Jingwen aastakümneid Xu Beihongi muuseumi kuraator Pekingis.

Galopeeriv hobune

Looming

Xu Beihong võttis hiina kunsti üle palju lääne maalikunsti tehnikaid ja elemente. Lääne modernismi näiteks Pablo Picasso ja Henri Matisse'i laadis pidas ta aga lääne dekadentsi väljenduseks.

Eriti tuntuks sai Xu galopeerivate hobuste maalijana. Neid hobuseid tõlgendati sageli alandatud hiina rahva taassünni allegooriana.

Xu oli meister nii õlimaalide kui klassikalise hiina tušijoonistuse alal. Enamik tema töid on siiski hiina traditsioonilises stiilis. Ta püüdis luua uut rahvuskunsti vormi ning selleks kombineeris ta hiina pintsli- ja tušijoonistuse tehnikat lääne perspektiivi ja kompositsiooniga. Ta ühendas kindlad ja julged pintslilöögid täpse visandamisega. Kunstiõpetajana rõhutas ta kunstniku elukogemuse tähtsust ja seisukohta, et kunstiteose realiseerimise tehnika peab tulenema kunstiteose kontseptsioonist.

Xu kõige viljakam loomeperiood oli 1930ndatel, mil valmisid mõned tema olulised õlimaalid ning traditsioonilises laadis maalid, näiteks "Tian Heng ja viisteist mässajat", "Jiu Fanggao" ning "Kevadvihm Lijiangi jõe kohal".

Välislingid

• Hobusemaalide album
• Xu Beihongile pühendatud sait (hiina ja inglise keeles)
• Xu Beihongi muuseum (inglise keeles)