Winsor McCay

Allikas: Vikipeedia
Winsor McCay.jpg

Winsor McCay (26. september 186926. juuli 1934) oli Ameerika Ühendriikide karikaturist ja animaator.

Koomiksi ja animeeritud filmide looja, kelle tööd olid eeskujuks paljudele talle järgnenud põlvkondade kunstnikele. Tema töödes, eriti filmides, võis näha detailselt viimistletud joonistused ja elavaid karaktereid, mis olid populaarsed juba tema eluajal ja ka hiljem.

Tema väljapaistvamate tööde hulka kuuluvad teosed nagu koomiks Little Nemo in the Slumberland (1905–1914) ja animeeritud film Gertie the Dinosaur, mis on loodud 1914.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Winsor McCay täpne sünniaeg ja -koht pole päris kindlad. Ta ise on väitnud, et sündis Spring Lake'is Michiganis 1871. Tema hauakivil on sünniaastana kirjas 1869. Lisaks leidub allikaid, kus väidetakse, et ta sündis 1867 Kanadas. Robert McKay ja Janet Murry McKay poja nimeks pandi sündides Zenas Winsor McKay. Nimi Zenas oli pandud isa tööandja auks ning Winsor loobus sellest nimest hiljem. Samuti muutis Winsori isa perekonna nime McKay'st McCay'ks.

Winsor McCay kasvas üles Michiganis. Joonistamisega hakkas tegelema juba väga varases eas. Juba 13-aastaselt joonistas ta koolis tahvli peale pildi laevahukust, joonistus pildistati ja müüdi koopiatena. Lapsena oli poiss terava tähelepanuga, detailse mäluga ja armastas joonistada. [1]

19-aastasena pani Winsori isa ta õppima Cleary's Business kolledžisse Ypsilanti, Michiganis, et temast saaks ärimees. Koolis noormees väga ei pingutanud ning jättis selle lõpuks üldse pooleli. Kooli kõrvalt töötas ta meelelahutajana Detroit Wonderlandis, kus sai palka selle eest, et joonistas raha eest portreesid. Väljapaistev kõnelemisoskus ja suurepärane joonistamisanne tegid temast populaarse atraktsiooni. Michiganis õppimise ajal sai McCay ka kunstikoolitust. Tema õpetajaks oli John Goodison. Goodison tutvustas talle perspektiivi põhitõdesid ning too õpetaja on arvatavasti mõjutanud ka McCay julget värvikasutust.

1889. aastal kolis Winsor McCay Chicagosse plaaniga õppida sealses kunstiinstituudis. Kuid tal polnud piisavalt raha ning seetõttu pidi ta hoopis tööle minema. Tema töökohaks sai trükikoda National Printing and Engraving Company, kus ta tegi teatri- ja tsirkuseplakateid. [2]

1891. aastal kolis McCay Cincinnatisse Ohios ja hakkas tööle kunstnikuna meelelahutuskeskuses Middleton's Vine Street Dime Museum. Lisaks meelelahutaja-tööle maalis McCay ka silte ja tegi joonistusi kohalikule ajalehele. [3]Cincinnatis elades abiellus McCay Maude Leonore Dufouriga. 1896. aastal sündis neil poeg Robert ja 1897. aastal tütar Marion.[4]

Töö[muuda | redigeeri lähteteksti]

1903. aasta lõpus kutsuti McCay tööle ajalehte New York Herald, kus algas tema elu kõige viljakam periood. 1904. aastal ilmusid temalt koomiksisarjad Mr. Goodenough, Sister's Little Sister's Beau, The Phurious Phinish of Phoolish Philipe Phunny Phrolics ja Little Sammy Sneeze. Just viimane osutus edukaks ning nii ilmus see igal pühapäeval 24. juulist 1904 kuni 9. detsembrini 1906. 10. septembril 1904 ilmus ka esimene koomiksiriba McCay kõigi aegade kõige edukamast sarjast nimega Dream of the Rarebit Fiend, mis ilmus koguni 25. juunini 1911. Nendel aastatel ilmusid veel koomiksid The Story of Hungry Henrietta (8. jaanuarist kuni 16. juulini 1905) ja A Pilgrim's Progress (26. juunist 1905 kuni 18. detsembrini 1910).[[5]] McCay koomiksite pildid oli detailselt läbimõeldud ja keeruka stiiliga. Suuremat rõhku panigi ta joonistamisele, jutumullid ja tekst olid talle pigem teisejärgulised. Kõik nimetatud koomiksid olid üles ehitatud kindlatele skeemidele, kus vahetusid näiteks tegevuspaik või situatsioon. Ka koomiksid ise olid peaaegu alati ühetaolise vormistusega. Taoline lähenemine aga lubas McCayl tähelepanu suunata loovusele ja joonistamisele. Kuigi tal jooksid sel hetkel korraga kolm erinevat koomiksit kahes lehes ning lisaks tuli iga päev teha lehe jaoks eraldi illustratsioone, alustas ta 1905. aastal veel üht iganädalast koomiksiriba, mis osutus üheks tema väljapaistvamaks: Little Nemo in Slumberland, mida sai lugeda New York Heraldis kuni 26. juulini 1914 (pisut enam kui kuuajase pausiga 1911. aastal). 1906. aastast hakkas McCay esinema publikule. Oli vodevilli õitseaeg ja publik tuli aina tihedamini vaatama chalk-talk artiste. Need olid artistid, kes esinesid publikule kriidiga tahvlile joonistades. McCay Nemo oli publiku seas koheselt populaarne ja nii rändas ta oma etteastega mööda idarannikut. Ta oli pidevalt teel ning paljud tööd ajalehtedesse sündisid kiiruga, kuid kaugel kontorist jätkas ta ikkagi koomiksite saatmist ajalehtedesse. 1908 jõudis Little Nemo Broadwayle. Niisiis oli McCayst viis aastat pärast New Yorki saabumist saanud silmapaistev artist ja kunstnik.

Animeeritud film[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi McCay polnud esimene, kes animeeritud filmi tegi, loetakse teda meheks, kes animatööstuse defineeris. Ta oli mees, kelle meediumi tunnetus ja arusaam oli oma ajast ees. Võib öelda, et tema loomingule võrdsed teosed ilmuvad alles 25 aastat pärast teda.[6]

1911. aastal esilinastus animeeritud film Little Nemo. [7] Selle 4000 kaadrit joonistas McCay kõik ise. Töötades ajalehes ja esinedes rahvale leidis ta veel aeg oma teise filmi jaoks. How a Mosquito Operates See vajas tohutult tööd ja vaeva sisaldades 6000 kaadrit.[8]

1911. aastal lahkus ta oma senisest töökohast ning läks tööle Hearsts Corporationi ajalehte The American. Tema Nemo koomiksi sari avaldati uues lehes nime all In the Land of Wonderful Dreams.

1914. aasta veebruaris debüteeris McCay kuulsaim film Gertie the Dinosaur. Publik võttis filmi soojalt vastu.Suurepäraselt joonistatud film on animatsiooni ajalukku läinud esimese filmina, milles on spetsiaalselt loodud animeeritud karakter, kellele on antud vastav unikaalne isikupära. Filmis teeb Gertie pahandusi, nutab kui temaga pahandatakse ning filmi lõpus ilmub kaadrisse ka autor ise ja ratsutab dinosauruse seljas.[9] Winsor McCay viimasteks suuremateks animeeritud filmideks oli 1918. aastal valminud The Sinking of the Lusitania (1918), mis pidi innustama Ameerikat Esimesse maailmasõtta astuma, ja 1920. aastal The Flying House. [10]

1915. aasta paiku kaotasid McCay etteasted populaarsust ning ta oli aina rohkem seotud oma tööga ajalehes. Ülemused nõudsid üha põhjalikumaid joonistusi, mis nõudsid omakorda rohkem aega ja nii oli McCay sunnitud nõustuma lepinguga, et ta ei esine väljaspool New Yorki. Ajaleht kasutas aina rohkem McCay joonistusi, et väljendada oma arvamust Esimesest maailmasõjast. Nii pidi kunstnik joonistama pilte endale vastumeelsetel teemadel.[11] 1924. aastal naasis ta oma endise lehe juurde, mis kandis uut nime Herald Tribune. Ta püüdis Little Nemo sarja taaselustada, kui see ei saavutanud sellist edu nagu varem. McCay suri 1934. aastal, jättes endas maha tugeva jälje koomiksi ja animatsiooni ajalukku.