Wertheri efekt

Allikas: Vikipeedia

Wertheri efekt on reaalse inimese või väljamõeldud tegelaskuju suitsiidi kajastamisele järgnev mingil viisil seda imiteerivate enesetapukatsete või -soorituste laine.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selline imiteeriv suitsiidikäitumine on saanud nime Johann Wolfgang von Goethe 1774. aastal ilmunud romaani „Noore Wertheri kannatused“ peategelase järgi. Romaani ilmumisele järgnes enesetappude arvu järsk suurenemine, kusjuures vabasurma minejad võtsid sageli eeskuju nii Wertheri surmaeelsest riietusest kui tapmismeetodist. Goethe romaan oli justkui käitumisjuhis ahastuses noortele ja negatiivse eeskuju tõttu teatud riikides see raamat keelati. Seetõttu hakati raamatus, näidendis, laulusõnades või meedias esitatud tegelase enesetappu imiteerivat suitsiidi erialases kirjanduses nimetama Wertheri efektiks. Sarnaseid juhtumeid on ajaloos mitmeid, märkimist vääriksid veel ehk kuulsate inimeste meedias kajastatud enesetapud. Näiteks Kurt Cobaini enesetapule või Marilyn Monroe võimalikule enesetapule järgnenud kuul tõusis suitsiidijuhtumite arv mitmu korda.

Seoseuuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Goldney (2001) võttis kokku mitme meedias kajastust saanud enesetapujuhtumil baseeruva uurimuse tulemused ja tõi nende põhjal välja, et uudistes kajastatud enesetapujuhtumid suurendavad rohkem laste ja noorukite suitsiidide arvu. Erinevate uurimustulemuste põhjal saab üldistada, et meedias kajastatud enesetapujuhtumid mõjutavad kõige rohkem nende inimeste suitsidaalkäitumist, kes on hukkunuga samas vanuserühmas, samast soost, aga ka rass ja sotsiaalne staatus võivad rolli mängida (Hawton, 1995).

Värskemate uuringute puhul on hakatud rohkem tähelepanu pöörama seost vahendavatele mõjudele ning tõdetud, et väga vähe on teada psühholoogilistest protsessidest ja individuaalsetest erinevustest, miks enesetappude kohta avaldatud info viib mõned inimesed samale teele, kuid teisi mitte. Tarvis on uurida suitsiidide kajastamise afektiivseid ja kognitiivseid mõjusid, kuid see on metodoloogiliselt raskendatud, sest õnnestunud teo puhul lihtsalt pole enam inimest, keda uurida. Cheng jt (2007) uurisid seetõttu ebaõnnestunud sooritusi. 2005. aastal kajastasid ühe kuulsuse enesetappu mitmed meediaväljaanded ja uuringu autorid kasutasid struktureeritud intervjuud, et hinnata 124 enesetapukatse teinud inimest 3 nädala jooksul pärast selle sündmuse asetleidmist. Katsetajatest üle 23% tunnistasid tajutud meedia mõju. Suurim risk oli neil, kes olid ka varem enesetapukatseid teinud. Sama meetodit kasutades on analoogseid tulemusi leidnud ka Chen jt (2010): 63-st teatud perioodil katsetajatest olid 68% kokku puutunud hiljutise kuulsuse enesetapu meediakajastusega ja kokkupuutunutest 37% ütlesid end sellest mõjutatud olevat. Selle uuringu puhul ilmnes ka meetodi modelleerimise efekt.

Meediakajastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suitsiidi käsitlemist ei saa ega ole ka vaja täielikult ära keelata. Vabasurma minek on tõsine probleem, millele on võimalik asjakohast tähelepanu pöörata ja inimeste teadlikkust suurendades ennetustööd teha. Seega pole eesmärgiks selle teema likvideerimine meediast, vaid selle kontrollitud esitamine. Maailmas on välja töötatud mitmesuguseid tegevusjuhiseid, kuidas seda delikaatset teemat oleks ohutu käsitleda. Ka Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut on Maailma Terviseorganisatsiooni SUPRE (Suicide Prevention) materjalide põhjal koostanud soovitusliku käsiraamatu, kuidas enesetappe Eesti meedias kajastada (Sisask, 2005). Teoses on tõdetud, et suitsiidi kajastamine on ohtlik ning selle peab väga hoolikalt läbi mõtlema, kuid samas on oluline sellele teemale tähelepanu pöörata. Teemakohase informatsiooni läbimõeldud levitamine ja teadlikkuse suurendamine võib õige esitusviisi puhul kahju asemel kasu tuua.

Juhised meediakajastuseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiste näpunäidetena on rõhutatud, et suitsiidistatistika interpreteerimisel tuleb olla üliettevaatlik, seda eriti vähestel juhtudel põhinevate üldistuste osas. Suitsidaalset käitumist ei tohiks kindlasti kajastada kui mõistetavat reaktsiooni sotsiaalsele või kultuurilisele olukorrale. Tuleks vältida sensatsioonilist kajastamist (sellele eriti tähelepanu pöörata kuulsuste puhul), võimalusel rõhutada koosesinenud vaimse tervise probleeme. Vältima peaks üksikute võimalike põhjuste väljatoomist ja võiks rõhutada, et sellise teoni viib paljude erinevate tegurite koosmõju. Surmaga mittelõppeva suitsiidikatse kehaliste tagajärgede kirjeldamine (ajukahjustus, halvatus, vms) võib mõjuda hoiatusena. Vältima peaks ka fotosid lahkunust, õnnetuskohast või kasutatud vahenditest. Meetodi kajastamist peaks samuti võimalusel vältima või seda võimalikult vähedetailselt kajastama, sest uuringud on näidanud, et suitsiidi meediakajastusel on mõju meetodi levikule suurem kui suitsiidisagedusele üldiselt. Suitsiidi kajastavale uudisele järgnevalt peaks jagama informatsiooni abivõimaluste kohta ning õpetusi märkamaks potentsiaalselt suitsidaalset käitumist. Kogu lugu esitades tuleks rõhutada, et suitsiid on väga tihti seotud depressiooniga, aga depressioon on haigus, mida saab ravida.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Chen, Y.-Y., Tsai, P.-C., Chen, P.-H., Fan, C.-C., Hung, G. C.-L., Cheng, A. T. A. (2010). Effect of media reporting of the suicide of a singer in Taiwan: the case of Ivy Li. Social Psychiatry & Psychiatric Epidemology, 45, 363-369
  • Cheng, A. T., Hawton, K., Chen, T. H., Yen, A. M., Chen, C. Y., Chen, L. C., Teng, P. R. (2007). The influence of media coverage of a celebrity suicide on subsequent suicide attempts. The Journal of Clinical Psychiatry, 68, 862-866
  • Goldney, R. D. (2001). The media and suicide: A cautionary view. The Journal of Crisis Intervention and Suicide Prevention, 22, 173-175
  • Hawton, K. (1995). Media influences on suicidal behaviour in young people. The Journal of Crisis Intervention and Suicide Prevention, 16, 100-101
  • Sisask, M. Enesetappude ennetamine: Suitsiidide kajastamine meedias. Tallinn: ERSI, 2005