Wertheri efekt

Allikas: Vikipeedia

Wertheri efekt on reaalse inimese või väljamõeldud tegelaskuju suitsiidi kajastamisele järgnev mingil viisil seda imiteeriv enesetapukatsete või soorituste laine.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taoline imiteeriv suitsiidikäitumine on saanud oma nime Johann Wolfgang von Goethe 1774. aastal ilmunud romaani „Noore Wertheri kannatused“ peategelase järgi. Romaani ilmumisele järgnes enesetappude arvu järsk tõus, kusjuures vabasurma minejad võtsid sageli eeskuju nii Wertheri surmaeelsest riietusest kui tapmismeetodist. Goethe romaan oli justkui käitumisjuhis ahastuses noortele ning selle negatiivse eeskuju tõttu teatud riikides raamat keelati. Seetõttu hakati raamatus, näidendis, laulusõnades või meedias esitatud tegelase enesetappu imiteerivat suitsiidi erialases kirjanduses nimetama Wertheri efektiks. Sarnaseid juhtumeid on ajaloos mitmeid, märkimist vääriksid veel ehk kuulsate inimeste meedias kajastatud enesetapud. Näiteks Kurt Cobaini enesetapule või Marilyn Monroe võimalikule enesetapule järgneval kuul tõusis suitsiidijuhtumite arv mitmekordselt.

Seoseuuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Goldney (2001) võttis kokku mitme meedias kajastust saanud enesetapujuhtumil baseeruva uurimuse tulemused ning nende põhjal tõi välja, et uudistes kajastatud enesetapujuhtumid tõstavad rohkem laste ja noorukite suitsiidide arvu. Erinevate uurimustulemuste põhjal saab üldistada, et meedias kajastatud enesetapujuhtumid mõjutavad kõige rohkem nende inimeste suitsidaalkäitumist, kes on hukkunuga samas vanuserühmas, samast soost, aga ka rass ja sotsiaalne staatus võivad rolli mängida (Hawton, 1995).

Värskemate uuringute puhul on hakatud rohkem tähelepanu pöörama seost vahendavatele mõjudele ning tõdetud, et väga vähe on teada psühholoogilistest protsessidest ja individuaalsetest erinevustest, miks enesetappude kohta avaldatud info viib mõned inimesed samale teele ning mõned mitte. Tarvis on uurida suitsiidide kajastamise afektiivseid ja kognitiivseid mõjusid, kuid see on metodoloogiliselt raskendatud, sest õnnestunud teo puhul lihtsalt pole enam inimest keda uurida. Cheng jt (2007) uurisid seetõttu ebaõnnestunud sooritusi. Üht 2005. aastal kuulsuse poolt sooritatud enesetappu kajastasid mitmed meediaväljaanded ning uuringu autorid kasutasid struktureeritud intervjuud hindamaks 124 enesetapukatset teinud inimest 3 nädala jooksul pärast sündmuse asetleidmist. Katsetajatest üle 23% raporteerisid tajutud meedia mõju. Kõrgeim risk oli neil, kes olid ka varasemalt enesetapukatset teinud. Sama meetodit kasutades on analoogseid tulemusi leidnud ka Chen jt (2010): 63st kõigist teatud perioodil katsetajatest olid 68% kokku puutunud hiljutise kuulsuse enesetapu meediakajastusega ning kokkupuutunutest 37% raporteerisid end sellest mõjutatud olevat. Selle uuringu puhul ilmnes ka meetodi modelleerimise efekt.

Meediakajastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suitsiidi käsitlemist ei saa ning ei ole vajagi täielikult ära keelata. Vabasurma minek on tõsine probleem, millele on võimalik asjakohast tähelepanu pöörata ning seeläbi teadlikkust tõstes ennetustööd teha. Seega pole eesmärgiks teema likvideerimine meediast, vaid selle kontrollitud esitamine. Maailmas on mitmeid juhiseid kuidas seda delikaatset teemat oleks ohutu käsitleda. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut on Maailma Terviseorganisatsiooni SUPRE (Suicide Prevention) materjalide põhjal koostanud soovitusliku käsiraamatu kuidas enesetappe Eesti meedias kajastada (Sisask, 2005). Teoses on tõdetud, et suitsiidi kajastamine on ohtlik ning seda peab väga hoolikalt läbi mõtlema, kuid samas on oluline sellele teemale tähelepanu pöörata. Teemakohase informatsiooni läbimõeldud levitamine ja teadlikkuse tõstmine võib õige esitusviisi puhul kahju asemel kasu tuua.

Juhised meediakajastuseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldiste näpunäidetena on rõhutatud, et suitsiidi statistika interpreteerimisel tuleb eriliselt hoolas olla, seda eriti väikestel numbritel põhinevatel üldistustel. Suitsidaalset käitumist ei tohiks kindlasti kajastada kui mõistetavat reaktsiooni sotsiaalsele või kultuurilisele olukorrale. Tuleks vältida sensatsioonilist kajastamist (sellele eriti tähelepanu pöörata kuulsuste puhul), võimalusel rõhutada koosesinenud vaimse tervise probleeme. Vältima peaks üksikute võimalike põhjuste väljatoomist ning võiks rõhutada, et sellise teoni viib paljude erinevate tegurite koosmõju. Surmaga mittelõppeva suitsiidikatse kehaliste tagajärgede kirjeldamine (ajukahjustus, halvatus, vms) võib mõjuda hoiatusena. Vältima peaks ka fotosid lahkunust, õnnetuskohast või kasutatud vahenditest. Meetodi kajastamist peaks samuti võimalusel vältima, või seda võimalikult vähedetailselt kajastama, sest uuringud on näidanud, et suitsiidi meediakajastusel on mõju meetodi levikule suurem kui suitsiidisagedusele üldiselt. Suitsiidi kajastavale uudisele järgnevalt peaks jagama informatsiooni abivõimaluste kohta ning õpetusi märkamaks potentsiaalselt suitsidaalset käitumist. Kogu lugu esitades tuleks rõhutada, et suitsiid on väga tihti seotud depressiooniga ning depressioon on haigus mida saab ravida.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Chen, Y.-Y., Tsai, P.-C., Chen, P.-H., Fan, C.-C., Hung, G. C.-L., Cheng, A. T. A. (2010). Effect of media reporting of the suicide of a singer in Taiwan: the case of Ivy Li. Social Psychiatry & Psychiatric Epidemology, 45, 363-369
  • Cheng, A. T., Hawton, K., Chen, T. H., Yen, A. M., Chen, C. Y., Chen, L. C., Teng, P. R. (2007). The influence of media coverage of a celebrity suicide on subsequent suicide attempts. The Journal of Clinical Psychiatry, 68, 862-866
  • Goldney, R. D. (2001). The media and suicide: A cautionary view. The Journal of Crisis Intervention and Suicide Prevention, 22, 173-175
  • Hawton, K. (1995). Media influences on suicidal behaviour in young people. The Journal of Crisis Intervention and Suicide Prevention, 16, 100-101
  • Sisask, M. Enesetappude ennetamine: Suitsiidide kajastamine meedias. Tallinn: ERSI, 2005