Werneri plaan
Werneri plaan oli 1970 ekspertide komisjoni poolt eesotsas tollase Luksemburgi peaministri Pierre Werneriga ette pandud plaan sõlmida tollases Euroopa Ühenduses valuutaliit ning kehtestada ühtne valuuta.
See plaan nurjus peamiselt seetõttu, et Richard Nixoni rahapoliitika ja 1971. aasta naftakriisi tõttu kukkus kokku Bretton Woodi süsteem ja rahvusvaheline valuutakord lakkas olemast.
Plaan oli kolmeastmeline.
Esimesel astmel (jaanuar 1971 kuni detsember 1973) tuli majanduspoliitikat koordineerida ning raha- ja krediidipoliitikat tugevdada. Peale selle tuli liberaliseerida kapitali liikumist. Ette olid nähtud ka sissejuhatavad meetmed struktuursete ja regionaalsete probleemide lahendamiseks ja maksude harmoneerimine.
Oli puhkenud ökonomistide ja monetaristide vaheline tüli. Esimesed (eelkõige Saksamaa ja Holland) pidasid vajalikuks koordineerida majanduspoliitikat, teised (Prantsusmaa, Belgia, Luksemburg) seadsid sihiks valuutade koordineerimise. Werneri plaan nägi ette mõlemat protsessi.
22. märtsil 1971 jõudis Euroopa Ühenduste Nõukogu kokkuleppele Majandus- ja Valuutaliidu järkjärgulises realiseerimises. See nurjus kriisi tõttu. Kriisi elas üle ainult Euroopa Vahetuskursiliit ("valuutauss"), mis lubas osalevatele valuutadele kõikumist ainult kitsastes piirides. Sellesse liitu jäid ainult Saksamaa, Holland, Belgia, Luksemburg ja Taani. Teised Euroopa Ühenduse riigid langesid välja, sest nende valuutade väärtus langes liiga kiiresti. Alles 1979 käivitus jälle Euroopa valuutasüsteem, et Euroopa Ühenduses tekiks tihe majanduslik ja valuutapoliitiline koostöö.