Wassermanni test
Wassermanni test[1] ehk Wassermanni reaktsioon on varem süüfilise diagnoosimisel kasutatud komplemendisidumisreaktsioon, mis on nimetatud bakterioloogi August Paul von Wassermanni järgi.
Wassermanni testi tarbeks läheb vaja vere- või seljaajuvedeliku proovi.
Wassermanni reaktsioon ei ole spetsiifiline süüfilisele vaid positiivse reaktsiooni võivad anda ka süsteemset erütematoosset luupust, malaariat ja tuberkuloosi põdevad patsiendid. Võis esineda ka juhtumeid kus nakatunu reaktsioon oli negatiivne ja ravi saanu võis jätkuvalt anda positiivset reaktsiooni.
Wassermanni reaktsioon võis olla negatiivne 50–60 protsendil latentse süüfilise põdejatest. L. W. Harrison kogus andmeid 6829 latentse süüfilise juhtumi kohta ning + WR oli 45,6%.
21. maist kuni 4. juuni 1928 Kopenhaagenis toimunud konverentsil (Second Laboratory Conference on the Serodiagnosis of Syphilis held at Copenhagen) võrreldi Wassermanni testi teiste testidega ja WR oli positiivne 208 süüfilisejuhtumi korral 496-st.[2]
1905. aastal seostati positiivset Wassermanni reaktsiooni süüfilisega.[3]
Testi töötasid välja Wassermann, Julius Citron, ja Albert Neisser 1906. aastal. Testi loetakse Bordet' ja Gengou komplemendisidumisreaktsiooni, mis avaldati 1901. aastal edasiarenduseks ja positiivne testi tulemus kannab vahel nime Bordet-Gengou-Wassermann reaction või Bordet-Wassermann reaction.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Meditsiinisõnastik", lk 853:2004
- ↑ Griffith Evans, "Latent Syphilis and the Autonomic Nervous System", lk 5, 1937
- ↑ Dr Ananya Mandal, MD, Syphilis History. Vaadatud 14.04.2015
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- G. M. Richardson, The Specificity of the Bordet-Wassermann Reaction. Preliminary note on an Improved Method, Br J Vener Dis. juuli 1940; 16(3-4): 166–185., PMCID: PMC1053232