Washoe

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ahvist; teiste asjade kohta vaata lehekülge Washoe (täpsustus)

Washoe (september 1965 – 30. oktoober 2007) oli emane šimpans ning esimene mitte-inimene, kes õppis (piiratult) kasutama ameerika viipekeelt (ASL); osana teadusprojektist, mis uuris loomade võimet omandada keelekasutamise oskust[1].

Washoe õppis kasutama umbkaudu 350 sõna[2], ning õpetas seda edasi ka oma adopteeritud pojale, Loulis'ele[3][4][5].

Viipekeele õpetamine ja kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õppemeetod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Washoe'd kasvatati keskkonnas, mis imiteeris võimalikult täpselt inimlapse kasvukeskkonda, püüdes seeläbi rahuldada Washoe psühholoogilisi vajadusi kellegagi seltsida[6][7][8]

Kui eksperimentaatorid, Gardners ja Fouts, olid koos Washoe'ga, suhtlesid nad šimpansiga ainult viipekeele abil, vältides vokaalset kommunikatsiooni. Sellega püüdsid uurijad tagada, et Washoe'd ümbritsev keskkond annaks vaid ühesuguseid juhiseid suhtlemise õppimiseks. Sarnast meetodit kasutatakse ka inimlastele viipekeele õpetamisel.[9]

Pärast keeleprojekti paari esimese aasta möödumist märkasid uurijad, et Washoe õpib viipekeele žeste ka uurijate omavahelist suhtlust jälgides, mis ei ole otseselt mõeldud šimpansile keele õpetamiseks. Näiteks ühel juhul žestikuleeris uurija hambaid pestes teisele viipekeeles "hambahari" - Washoe nägi seda küll pealt, ent ei andnud kuidagi märku, nagu oleks ta žesti meelde jätnud või selle tähendust mõistnud. Ühel hilisemal korral aga hambaharja nähes tegi Washoe koheselt õige žesti, millest järeldub, et ta oli selle eelnevalt meelde jätnud. Uurijad said aru, et senine meetod - premeerida Washoe'd pidevalt toidu ja kõdistamisega - võib hoopis õppetööd segada, mistõttu muutsid nad oma strateegiat, püüdes edaspidi lihtsalt luua "soodsat suhtlemiskeskkonda", ilma preemiateta.[10]

Kinnitatud viipekeelsed žestid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Washo õppis umbkaudu 350 Ameerika viipekeele žesti.[1]

Kinnitamaks, et Washoe oli žesti ära õppinud, seadsid uurijad reegliks, et Washoe peab seda kasutama spontaanselt ja korrektselt 14 järjestikuse päeva jooksul.[11][12] Nende žestide kasutamisoskust uuriti seejärel topeltpimeda sõnatesti abil, mis näitas, et šimpansid olid käemärkide (küllaldaselt) korrektse kasutamise omandanud.[13]

Sõnakombinatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Washoe ja tema kaaslased olid suutelised omandatud sadu käemärke kombineerima, luues uusi tähendusi (mida neile ei olnud õpetatud, vaid mille peale nad tulid ise). Näiteks, kui Washoe kaaslane Moja ei teadnud käemärki termose tähistamiseks, tähistas ta seda kombinatsiooniga "METALL-TASS-JOOK"[14] Samas ei ole kriitikud päris kindlad, kas šimpansite sõnakombinatsioonid olid tegelikult sedavõrd intelligentse mõttetöö vili, või pigem olid need näilised sõnakombinatsioonid kolm eraldiseisvat käemärki, mis viitasid kolmele eraldiseisvale objektile/tähendusele[15].

Eneseteadlikkus ja emotsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fouts kirjeldab olukorda, kus üks Washoe hooldajatest oli rase, ning pärast nurisünnitust puudus töölt mitu nädalat. Kui hooldaja tööle tagasi tuli, näitas Washoe tema suhtes üles külmust - märgina solvumisest. Hooldaja vabandas Washoe ees ning otsustas talle öelda tõe. Ta žestikuleeris käemärkide abil "MINU-BEEBI-SURI", mille peale Washoe vaatas talle pikalt otsa ning seejärel vaatas maha. Taas hooldaja poole vaadates tegi Washoe käemärgi, mis tähendas "NUTMA", puudutas hooldaja põske ning imiteeris voolavat pisarat (šimpansitel endil ei tule pisaraid). Hooldaja ütles hiljem, et üks Washoe käemärk ütles talle rohkem Washoe vaimsete võimete kohta kui kõik tema oluliselt pikemad ja grammatiliselt korrektsemad laused kokku.[16] Washoe ise oli elu jooksul kaotanud kaks järglast.

Kui Washoe'le näidati teda ennast peeglist ning küsiti, mida ta näeb, siis ta vastas: "MINA-WASHOE"[17][18]. Šimpansitega elanud ning neid uurinud primaatide ekspert Jane Goodall usub, et see näitab teatavat eneseteadlikkust[18][19].

Kui Washoe kohtus esimest korda teiste šimpansitega, paistis ta kogevat teatavat identiteedikriisi - justkui oleks ta šokeeritud, et ta ei olegi inimene. Aegamisi hakkas Washoe teiste šimpansite seltskonda nautima.[20]

Washoe'le meeldis ka mängida nukkudega, kellega ta juttu rääkis, keda vannitas ja mängis läbi muid kujuteldavaid stsenaariume[21][22].

Kui Washoe'ga hakkasid tegelema uued tudengid, aeglustas Washoe oma käemärkide esitamise kiirust, et uustulijad teda paremini mõistaksid[23].

Seonduvad loomade keelteõppe projektid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nim Chimpsky projekt püüdis Washoe tulemusi korrata, ent ebaõnnestus. See pannakse suuresti halva õpetamise ning isoleeritud kasvutingimuste ja steriilse laborikeskkonna arvele. Nim Chimpsky't hoiti kogu tema eluaja jooksul tihti puuris; kogu tema õppetöö toimus väikeses laboriruumis. Sellistes oludes elades ei saanud Nim tunda samasugust "emalikku" lähedust ja soojust ning ei kogenud samaväärset "elukogemust", mis on paljude arvates põhjuseks, mis piiras tema kognitiivsete võimete arengut. Sama juhtub ka lastega, kes kasvavad sellistes tingimustes.[24][25][26]

Washoe eksperimentide publitseerimine põhjustas viipekeelte uurimise taaselustumise akadeemilistes ringkondades, kuivõrd see tõstatas taaskord küsimusi keele bioloogiliste juurte kohta[27].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Livingston, John A. (1996). "other selves". In Vitek, William & Jackson, Wes. Rooted in the land: essays on community and place. Yale University Press. p. 133. ISBN 978-0-300-06961-7.
  2. Johnson, Lawrence E. (1993). A morally deep world: an essay on moral significance and environmental ethics. Cambridge University Press. p. 27. ISBN 978-0-521-44706-5.
  3. Fouts, R.H.; Fouts, D.M.; Van Cantfort, T.E. (1989). Gardner, Beatrice & R. Allen et al., ed. Teaching sign language to chimpanzees. SUNY Press. pp. 281–282. ISBN 978-0-88706-965-9.
  4. Fouts, Roger S. & Waters, Gabriel S. (2002). "Continuity, Ethology, and Stokoe: How to Build a Better Language Model". In Stokoe, William C. & Armstrong David F. et al. The study of signed languages: essays in honor of William C. Stokoe. Gallaudet University Press. p. 107. ISBN 978-1-56368-123-3.
  5. Byrne, Richard W. (1999). "Primate cognition: evidence for the ethical treatment of primates". In Dolins, Francine L. Attitudes to animals: views in animal welfare. Cambridge University Press. p. 119. ISBN 978-0-521-47906-6.
  6. Hillix, William A. & Rumbaugh, Duane P. (2004). Animal bodies, human minds: ape, dolphin, and parrot language skills. Springer. p. 69. ISBN 978-0-306-47739-3.
  7. Dresser, Norine (2005). "The horse bar mitzvah: a celebratory exploration of the human-animal bond". In Podberscek, Anthony L. et al. Companion Animals and Us: Exploring the Relationships Between People and Pets. Cambridge University Press. p. 91. ISBN 978-0-521-01771-8.
  8. Fouts, Roger S.& Deborah H. Fouts (1993). "Chimpanzees' Use of Sign Language". In Cavalieri, Paola & Singer, Peter. The Great Ape Project: Equality Beyond Humanity. Macmillan. p. 28. ISBN 978-0-312-11818-1.
  9. Orlans, F. Barbara (1998). The human use of animals: case studies in ethical choice. Oxford University Press. pp. 140–141. ISBN 978-0-19-511908-4.
  10. Gardner, R. A. & Gardner, B. T. (1998). The structure of learning from sign stimuli to sign language. Lawrence Erlbaum Associates.
  11. Wise, Stephen M. (2003). Drawing the line: science and the case for animal rights. Basic Books. p. 200. ISBN 978-0-7382-0810-7.
  12. Hillix, William A. & Rumbaugh, Duane P. (2004). Animal bodies, human minds: ape, dolphin, and parrot language skills. Springer. p. 82. ISBN 978-0-306-47739-3.
  13. Gardner, R. A. & Gardner, B. T. (1984). A vocabulary test for chimpanzees. "Journal of Comparative Psychology", 98, pg. 381-404
  14. Hillix, William A. & Rumbaugh, Duane P. (2004). Animal bodies, human minds: ape, dolphin, and parrot language skills. Springer. pp. 71–72. ISBN 978-0-306-47739-3.
  15. Sapolsky, Robert. Human Behavioral Biology 23:Language. Stanford University. May 2010
  16. Donovan, James M. & Anderson, H. Edwin (2006). Anthropology & Law. Berghahn Books. p. 190. ISBN 978-1-57181-424-1.
  17. Mitchell, Robert W. (2002). "A history of pretense in animals and children". In Mitchell, Robert W. Pretending and imagination in animals and children. Cambridge University Press. p. 40. ISBN 978-0-521-77030-9.
  18. 18,0 18,1 Van Lawick-Goodall, Jane (2010). "The Behavior of Chimpanzees in their Natural Habitat". In Cohen, Yehudi. Human Adaptation: The Biosocial Background. Aldine Transaction. p. 113. ISBN 978-0-202-36384-4.
  19. Peterson, Dale & Goodall, Jane (2000). Visions of Caliban: On Chimpanzees and People. University of Georgia Press. pp. 21–22. ISBN 978-0-8203-2206-3.
  20. Blum, Deborah (1995). The Monkey Wars. Oxford University Press. pp. 15–16. ISBN 978-0-19-510109-6.
  21. Gómez, Juan-Carlos & Martín-Andrade, Beatriz (2005). "Fantasy Play in Apes". In Pellegrini, Anthony D. & Smith, Peter K. The nature of play: great apes and humans. Guilford Press. p. 153. ISBN 978-1-59385-117-0.
  22. McCune, L. & Agayoff, J. (2002). "Pretending as representation". In Mitchell, Robert W. Pretending and imagination in animals and children. Cambridge University Press. p. 51. ISBN 978-0-521-77030-9.
  23. Fouts, Roger S. (2008). "Foreword". In McMillan, Franklin D. Mental Health and Well-Being in Animals. Wiley-Blackwell. pp. 15–17. ISBN 978-0-8138-0489-7.
  24. Lieberman, Philip (1998). Eve spoke: human language and human evolution. W.W. Norton & Co. pp. 38–39. ISBN 978-0-393-04089-0.
  25. Miles, H. Lyn (1997). "Anthropomorphism, Apes, and Language". In Mitchell, Robert W. et al. Anthropomorphism, anecdotes, and animals. SUNY Press. p. 389. ISBN 978-0-7914-3125-2.
  26. Hillix, William A. & Rumbaugh, Duane M. (1998). "Language in Animals". In Greenberg, Gary & Haraway, Maury M. Comparative psychology: a handbook. Taylor & Francis. p. 841. ISBN 978-0-8153-1281-9.
  27. Kendon, Adam (2002). "Historical Observations on the Relationship Between Research on Sign Languages and Language Origins Theory". In Stokoe, William C.; Armstrong, David F.; et al. The study of signed languages: essays in honor of William C. Stokoe. Gallaudet University Press. pp. 45–46. ISBN 978-1-56368-123-3.